Esiteks. Asja formaat on selline, et taban end filmi vaadates mitu korda mõttekäigult: kas filmiks võib nimetada igat asja, mis filmilindlile võetud on. Äkki võiks sellele asjale mingi muu nime välja mõelda?
FILM NAGU HÄÄLEGA ONU
See, et pakse raamatuid (nende tarvis, kes ei oska, ei saa või ei viitsi ise lugeda) plaadile loetakse, ei üllata enam ammu kedagi. Raamatukuulajaid pidi meie seas üha rohkem olema.
Nüüd on veelgi kaugemale mindud, tõenäoliselt kujutlusvõime puudulikkuse sündroomi all kannantavatele kodanikele vastu tulles. Siinkohal on raamat näitlikult ära visualiseeritud. Ega saa öelda, et selle visuaaliga koonerdatud oleks. Jutustaja pikad, järjejutu lugemise häälega linti loetud tekstilõigud on pildiliste kaadritega kaetud ja vahelduvad dialoogiga, mida esitavad näitlejad. Sekka mõned muusikali-laadsed episoodid.
PATSIFIST PEENIS JA TEISED
Kui vaataja niheleb toolil ning mõtleb, kas tegu filmi või mittefilmiga, siis on kindel see, et tegu pole eriliselt kaasakiskuva, kõiki meeli haarava kunsttükiga. See on pigem külluslik vormieksperiment, mille käigus kõik võimalikud trikid ja nipid ära on proovitud. Kuna tegevus toimub Ameerika kolkalinnakeses, siis sealset mõttelaadi (kuhjame kokku kõik toredad asjad, mida kunagi näinud oleme) kajastab see muidugi päris tabavalt.
Nalja on ka ikka korralikult tehtud. Alustades sellest, et peategelase nimi on Dick (Peenis)… Nali, mis ei aja vist enam ammu kedagi naerma. Algatuseks leiab üksildane Dick Wendy. Ta kirjutab Wendyle pikki, südamlikke kirju, need on klassikalised sõbrakirjad. Wendy ei loe neid kirju, ei saagi lugeda… sest ta on revolver. Ja Dick on veendunud patsifist. Ja nii edasi.
SELTSKONNA HÄIRED
Siinkohal meenub tahtmatult lugu 90ndate algusest, mil üks tuntud noorkunstnik personifitseeris oma mobiiltelefoni. Silitas siis tema kõrtsilauas hellalt oma telefoni ning kutsus Viplalaks. Sõi salatit ja rääkis: “Viplala tahab ka süüa”, toppides vorstitükke Viplale aku vahele. Sel kunstnikul olid tugevad suhtlemishäired. Vahel ei rääkinud ta mitu nädalat. Õnneks ei osanud Viplala tulistada.
Dicki ja tema sõprade mentaalsetes häiretes ei saa küll mingit kahtlust olla. Seda, et kui laval on revolver, peab see ka pauku tegema, teab igaüks. Ja pauku tehakse selles filmis ikka palju. 5 viimast minutit tehakse ainult pauku, nii et ma ei jõua kuidagi ära oodata, millal nad kõik juba surma saavad. Haigutan ja mõtlen endamisi, mitu korda peab ühte meest tapma, enne kui subtiitrid tulevad.
Lugesin, et von Trieri on mitte ainult filmi stsenaristiks, vaid ka Vinterbergi mentoriks nimetatud. Ja kahtlaselt von Trieri ehk Dogville´i nägu on kogu kupatus tõepoolest. Kui teile meeldis Dogville, siis meeldib teile ka see film kohe kindlasti. Mulle ei meeldinud.