Minu juudist vanaema ei armastanud kunagi reisida. Olen käinud – tänu sakslastele – ühel nelja-aastasel reisil, rääkis ta. Suunal Ki?injov- Rostov-Stalingrad-Ta?kent ja tagasi. Tänan südamest, aga mulle aitab; rohkem ei soovi ma turist olla.
Tõepoolest, vanaema sakslasi eriti ei sallinud, ta lihtsalt ignoreeris neid. Nii ei õpetatud mulle ka saksa keelt, ehkki see oli vanaema eriala. Tõsi, õue peal naabritega rääkis ta jidi?it. Aga mis on jidi? – seesama saksa keel, täpsemalt küll selle totakas ja naljakas derivaat.
Saatus narris teda ja ta tütar, minu ema, kes muide sündis ühe vanaema “reisi” ajal, emigreerus just nimelt Saksamaale. Ta elab hubases korteris, ühes kõige rikkamas ja rahulikumas Reinland-Westfalia linnas: Reini kallas, hulk peaaegu tõelisele metsale sarnanevaid parke (Euroopa standardite järgi), pardid, rasvased luiged, palju jäneseid, kes terroriseerivad eksinud jalutajat. Ma isegi pakkusin linnavalitsusele idee soetada parki rebaseid või mingeid muid ulukeid, aga ärahirmutatud funktsionäär halises, et mis te nüüd, kui hukkub ainuski jänkuke, panevad rohelised meid istuma koos kõigi meie dokumentidega.
PAHAENDELINE PELDIK ENNE REISI
Kui ma eelmisel suvel – sülitatagu siin kolm korda üle õla – olin otsustanud külastada oma armast ema, juhtus minuga alljärgnev kaasus.
Istun hämaras, kuid sugugi mitte vähe?ikis Tallinna kohvikus “Tristan ja Isolde”, hoian näppude vahel tassi kohviga, mõtlen millest ki ülevast ja puhtast. Just sel hetkel tormab sisse korpulentne daam, rebib tualettruumi ukse linki (sealt kostab: “Kinni!”), vannub ning pöördub seejärel saksa keeles minu poole. Nagu te juba taipasite, on minu teadmised selle keele alal pehmelt öeldes tõeliselt tagasihoidlikud. Ent siinkohal taipab ka idioot. Niisiis, daam teatab mulle, et Das ist Katastrof, Das ist Katastrof. Mina pärin murelikult, et madam, milles asi? Ja tunnen ise, et juhtunud on midagi kohutavat, paratamatut. Aga tema lõugab, et peldikut pole, kogu linnas pole peldikut. Ja kui on, siis suure järjekorraga ja ilma paberita. Mina vastan talle mõistlikult, et ärge muretsege, kallis daam, vot kohe tualett vabaneb ja te teete oma teo ära. Tema vastu, et jah, teie räägite nii rahulikult, kuna ise tualetti ei taha, et see ikkagi on tõeline katastroof. Mina kui tagasihoidlik ja peenetundeline inimene võtan kokku kõik oma diplomaatilised oskused ja teatan, ah, mis katastroof see ka on, lihtsalt tualett, käidav koht, muud midagi. Vot Auschwitz, see oli tõeline katastroof? Aga see kurikuulus peldik on lihtsalt teisejärguline asi. Seda enam, et ma ise peldikus ei käigi. Ja ka teil, austatud lugejad, ei soovita. Sest see ei ole päris puhas asi, tundub mulle.
HAMBURG, ALLAKÄINUD STEPILINN
Esimene pilt kaasaegsest Saksamaast on täielik mahajäetus. Sellest saab aru isegi Hamburgi lennujaamast lahkumata. Mina tegingi vea ja sealt välja ei läinud. Kogu mind ümbritsev rullus lahti eriti ebamugava ning nukrana.
Mind haaras kohe tunne, et ma pole sattunud mitte kusagile Kesk-Euroopasse, mitte niinimetatud Mittel-Europa kutsungit kandvasse kohta, vaid oma lapsepõlve, möödanikku, kolkasse, mis evib kõiki lõunamaise stepilinna tunnuseid. Vaade oli sedavõrd sarnane: kuivus, sumbunud õhk, ammu niitmata muru, koerte ja inimeste sitahunnikud, betoonkolossid 60.-70. aastatest, teab mis ajast remontimata ja praguliste fassaadidega, kohutav hulk inimesi, kellel ei paistnud peale mingite vastikute jookide kaanimise midagi teha olevat (muide, viin, mis ei ole neljakümne-, vaid kolmekümnekraadine, pole mingi viin, vaid parimal juhul kerge alkohoolne jook) ja lõpuks, muidugi, kerjused (mitte ainult tumedapäised rumeenlased, vaid ka ilmselgelt aaria päritolu inimesed).
Tõsi, rongis, mis mind Kölni sõidutas, oli kõik palju parem – konditsioneer, mugavad tugitoolid, kavalalt naeratavad konduktorid. Ja siis meenus mulle mu enda sedastus:”Rong sõidab – järelikult vabariik töötab”. Mis tähendab, et kõik polegi nii halb.
Nagu te kohe isegi aru saate, eksisin ma sügavalt.
Ent sellest allpool.
SALAPÄRASED SAKSA MUTATSIOONID
Leverkusen tundus mulle alguses armsa ja mugava linnakesena, paljude väikeste kahekolme lauaga õllekatega, kus õlu pole sugugi kallim kui Tallinnas. Aga juba teisel päeval hakkasin ma nägema märke närtsimisest ja hooletusest. Tegin isegi järgneva eksperimendi: kontrollisin hommikuse jalutuskäigu ajal, kas tänaval lebab ikka veel eile seal nähtud kollakasmust suurtes mõõtmetes ekskrement ja üksik tuhvel. Kõik oli sama koha peal, täies vaikuses ja rahus.
Veel nägin ma, kuidas kohalikes kanalites, tumedas läbipaistmatus vees, surid suured, mulle teadmata liiki esindavad kalad. Nad olid tõesti suured. Nad isegi ei ujunud, vaid liigutasid end kohmakalt ja saamatult veepinna lähedal. Seda vaadates meenus mulle Nietzsche. Nietzsche läheks nihukest asja nähes kindlasti veel ühe korra hulluks.
Peale selle kõige veel need imelikud ja salapärased muteerumised, mil ei saa enam aru, kus on kuu ja kus päike. Ellu võib jääda ainult basseinis või parimal juhul basseini ääres, kus vesi lõhnab kloori järele ning on kollakas nagu limonaad.
SAKSAMAA JA PUDELI VASTASSEIS
Taipate isegi, et kui mu puhkus lõppes, olin ma kirjeldamatult õnnelik, justkui lapsepõlves. Aga midagi jäi hinge ka alles, midagi halba, võiks isegi hullemini öelda, midagi koletislikku. Ning – mis te arvate – loomulikult ei vedanud mu tunne mind alt.
Niisiis, lähen hommikul välja, mina ja mu pisike t?umadan, seisan perroonil ja ootan rongi. Ootan ebanormaalselt kaua. Siis hakkan närviliselt suitsetama, sigaret sigareti järel. Äkki tuleb neeger ja küsib: “Kas sa lähed ka Solingeni?” Jaa, vastan mina. Neeger teatab, mulle isegi tundub, et kuidagi lõbusalt: “Ära muretse. Rong hilineb. Ta hilineb alati.” Jeden Tag, jeden Tag. Neeger hakkab karjuma, ent tema kisa summutab mu teise rongi vile, mis pidanuks mind viima Solingenist Hamburgi. Aga Solingeni rongi ei kuskil. Nüüd haarab mind kerge paanika. Ma juba peaaegu näen, kuidas mu lennuk ära lendab.
Lühidalt, istusin esimesse ettejuhtuvasse rongi, sõitsin Düsseldorfi ning suundusin jaama, et küsida tagasi piletiraha pluss moraalset kompensatsiooni. Seepeale öeldi mulle, et mingit raha ei saa. Hästi, eks ma ostan siis uue pileti, ütlesin. Mispeale DeutscheBani töölised vaatasid üksteisele otsa ja otsustasid: ah, pole vaja, sõitke selle sama vana piletiga.
Esimene asi, mis mulle rongi istudes pähe kargas, oli, et peaks kiiresti ühe napsi võtma. Istusin kõige tagumisse nurka, võtsin pudeli viskit ja üritasin seda lahti keerata. Jumal tänatud, selle asjaga ei tegele ma esmakordselt, praktika on suhteliselt tõsine.
Proovisin pudelit avada parema käega. Siis vasakuga. Siis kaheeurose mündiga. Siis võtmetega. Lõpuks uuesti parema käega, aga ei mingit resultaati – mitte tilkagi!
See-eest oli lennukis kõik tasuta ja eestlasest piloot lendas nagu Zeus või kes neil seal vanadel kreeklastel lendas.
Kui ma jõudsin Tallinnasse, meenutasin oma kadunud juuditarist vanaema ja ütlesin endale – rohkem ma reisima ei hakka. Vähemalt aasta lõpuni mitte.
P.S.
Kodus võtsin ma kotist viski, keerasin ilma mingi probleemita korgi maha ning tegin kohe paar tugevat klõmakat. Otse pudelist.
