AM: No tõesti, poolele eesti rahvale tähendad sa
kitsast kinga, poolele Ivan Oravat. See läheb
vist hirmus tüütuks?
AV: Kitsa Kinga kaasaegsed on enamuses ennast
surnuks joonud ja Orav ongi Eesti elusolev
rahvas. Elu ei saagi tüütuks minna, surm on
tüütu. Ja paljud käivaid ikka veel teatris ka.
*
AM: Milline on sinu tegelik fenomen?
Su enda jaoks, mõtlen.
AV: Ma olen osava libuna suutnud kriitikuid mitte
välja vihastada ja samal ajal ka publikule
meele järgi olla. Mulle riidlemine ei meeldi ja
midagi tõestada ma ka ei taha. Teater ei ole
õhtukool. Püüan teha laval seda, mida ma ka
ise hea meelega näha tahaks.
*
AM: Miks sa ikkagi lavastama hakkasid?
Inimesed ei ole ju selliste asjadega harjunud.
AV: Inimesed on just harjunud selliste lavastustega,
nagu ma teen. Konkurents puudub. Eesti
4-6 tõelist Lavastajat ei jõuaks nõudlust katta.
Ja makstakse hästi.
*
AM: Kes sa siis lavastajana oled? Sedagi
seltskonda saab tüüpkondadeks jagada.
AV: Näitejuht, abistav kolleeg, lugude jutustaja,
meelelahutaja.
*
AM: Kuidas tunneb ennast näitleja teatrite hirmsa
raharaiskamise taustal? No näiteks kasvõi
see solgitorust allaläinud kasutu Vanemuine?
AV: Kõik, mis kõhtu ei täida, on raiskamine.
Tõmmake solgitorule vesi peale minge ja
minge sööge üksteist ära.
*
AM: Usud sa, et teatrite rahastamist on võimalik
organiseerida projektide alusel, mitte lihtsalt
ühe nimetu rahavooga riigilt?
AV: Meil on selle jaoks kultuuruministeerim. Nii
või teisiti, me jääme ellu igal juhul. Entroopiat
ei võida kunagi, aga kättevõidetud positsioonidelt
ei tohi taganeda mitte sammugi.
*
AM: Kuidas näitleja üldse teatrit välja kannatab?
AV: Tal ei ole valikut. Meiesugused ei saa elus hakkama.
Me ei õpi neid reegleid ära. Teater on
turvaline, lihtsustatud reeglitega, intensiivne
ja tohutult vaheldusrikas olemise vorm. Kes
õues hakkama ei saa, varjuvad sinna. Ja see
on minu tõeline elu. Ja tohutult tõelisem, kui
näiteks pangas virtuaalsete rahavoogude liigutamine.
*
AM: Paljud kulturnikud on varem või hiljem
oma kärsa poliitikasse toppinud. Millal
ilmub ukse vahele Vaariku oma?
AV: Siis kui elatise teenimiseks juba väga nõrgaks
jään. Sellest saab minu pensionisammas.
*
AM: Ütle, kas sul on olemas midagi, mida
võiks nimetada poliitiliseks kreedoks?
AV: Ma igatsen valgustatud monarhi. Aga
see on utoopia.
*
AM: Mis sunnib ülihäid näitlejaid osalema
kõikvõimalikel saasta- ja süldituuridel?
AV: Et saaks rahulikult teha, mida hing igatseb. Ja
Ostap Bender ütles, et on ebamoraalne jätta
lollidele nende raha alles. Teeb sellega veel miskit kurja.
*
AM: Mida sa Ameerikast ja selle riigi poliitikast
arvad? Olen sind mitu korda kohanud
joomakohas “Texas Cantina”.
AV: Ma armastan New Yorki. Ja armastan oma
tütart Martat, kelle ema seda kõrtsu peab.
*
AM: Valitsuskriis, mida see
tegelikult tähendab?
AV: Demokraatiat.
*
AM: Ütle, kuskohas – kui sul inimeste
meele lahutamisest aega üle jääb –
ise meelt lahutamas käid?
AV: Ei ole midagi paremat, kui armsate
sõpradega juttu ajada.
*
AM: Mida ja miks sa loed?
AV: Loen, et ärgata ja loen, et uinuda.
*
AM: On näitlejaamet sinu jaoks ikka õige asi?
Käsi südamele, kas Andrus Vaarik võinuks olla
lumekoristaja, kraanajuht või tuumafüüsik?
AV: Ei, mul ei olnud valikut.
*
AM: Milline ebausuvorm sinus elab?
AV: Kõike võib võtta. Aga kõige eest peab
maksma.
*
AM: Millesse sa tegelikult usud?
AV: Elu on mulle teadaolevatest vaba aja veetmise
vormidest parim meelelahutus. Surnud jõuab
olla siiski tunduvalt kauem kui elus. Mulle
meeldivad inimesed.
