NII PALJU ONUPOEGI EI SAA OLLA: Kristo Kaas räägib, kuidas 5800 valget vanurit oma personaalprobleemide kiuste ikka veel tobedaid väikseid kujusid jagavad.
Mida teeb Oscari võitmine inimesega? Kas see valikuprotsess on üldse aus? Kuidas see reaalselt karjäärile mõjub? Ja kas see on siis väärt kogu seda tramburaid ja kõiki neid absurdselt kalleid eritellimus-dekolteesid, mille järgmine (ja ainus) funktsioon on heal juhul aastate pärast mõnes magamistoa rollimängus?
Oscarid on juba aegade hämarusest olnud sünonüümsed glamuuriga – ülevooderdatud eelmäng, millele järgneb piinlikult britilik püha õhtusöök, mis afterparty’l, siis kui kaamerad välja lülitatakse, degenereerub traditsiooniliseks kultuuriinimeste orgiaks. Nagu reede õhtu Kuku klubis. Sel aastal jagatakse kujukesi 85. korda ning, nagu ikka, veebruari saabudes ronivad urust välja dissidendid, kes deklameerivad kurjakuulutaval häälel, et Oscarid on politiseeritud, nominendid on nõmedad ning enamik filme, mis viimase sajandi jooksul parimateks on valitud, pole võitu üldse väärt. Ja need filmid, mis peaks võitma, pole nomineeritud. Ja üldse – ühiskond on igast otsast vigane. Reserveerituse vaimus tunnistagem, et keegi ei tea, mis kulisside taga tegelikult toimub, aga tõsiasi on see, et Oscari-võitjate selgumise protsess pole sugugi nii müstiline, kui see esmalt tundub.
Geneetiliselt programmeeritud protokoll
Ilmselt on võimatu tuvastada, kes sellise väljendi vermis, aga see, kuidas kass ümber palava pudru käib, on paeluv nähtus: ta ei saa putru puutuda, sest see on liiga kuum; ta ei saa ka minema kõndida, sest ta ei saa putru puutuda, ja kui ta ei saa putru puutuda, siis ta ei tea, millest puder on tehtud, mistõttu ergo ipso facto pertanto: ta peab ootama, kuni see maha jahtub, et ta saaks üheksal moel veenduda, et see pole tegelikult see, mida ta tahab.
Oscar buzz on sellele nähtusele väga sarnane – erinevuseks on vaid see, et kasse on rohkem ja neile meeldib kangesti pudru koostisosade üle spekuleerida. Lõhnad on ju seal! Jah, läbisegi, aga üks neist on ometigi parem kui kõik teised. Ent mida iganes julged ennustajad ja tugitooli-oletajad sisendavad, võitjate valimine on protsess, mis leiab aset alatihti kohtades, kus me kõige vähem oodata oskame ja olukordades, mida meil on sisuliselt võimatu aduda. Mis kõige hullem, selle müstilise masinavärgi mutriteks on täiesti tavalised inimesed. Neil on pereprobleemid, maksevõlad, pirtsakad armukesed ja regulaarsed depressioonihood. Ja miljon tööülesannet, mille kõrval on maailma prestiižseima auhinna võitja valimine pigem tüütu lisakohustus.
Pudru faktor
Kõik algas aastal 1929, kui jagati välja esimesed auhinnad, mis said oma nime Akadeemia (pikalt Academy Of Motion Picture Arts And Sciences) raamatukogu arhivaari käest. Tema hinnang kuju kohta, et „see näeb välja täpselt nagu mu onu Oscar“ pole just teab mis ikooniline sünnilugu, kuid sama maalähedus kehtis tol mustvalgel ajal ka võitjate valimise kohta: 36 Akadeemia liiget tulid kokku ning ühisel jõul selgitati kaheteistkümnes kategoorias välja aasta parimad tegijad. Ajad olid lihtsad ja otsused konkreetsed.
Nüüdseks kuulub Akadeemiasse u 5800 liiget. Liikmeks on võimalik saada kas pärast Oscari nominatsiooni või kui sind soovitavad vähemalt kaks muud liiget. Sisuliselt nagu omal ajal oli NoKu uksepassi saamine. Isegi sellega kaasnevad probleemid on sarnased: kui poolel linnal on pass juba olemas, siis reaalsuses pole mõtet ust enam kinni hoida.
Hääletamisprotsess on olnud 1936. aastast muutumatu: esimeses voorus valivad Akadeemia viieteistkümne haru liikmed oma eriala nominendid, mille raames paneb iga liige kirja oma viimase aasta viis lemmikut. Parima filmi nominentide nimekiri on avatud kõigile liikmetele sõltumata nende ekspertiisist, mistõttu mõni aasta tagasi vastu võetud otsus suurendada see number viielt üheksale oli tegelikult äärmiselt aus ja teretulnud. Kui esmane andmete kogumine on tehtud, kasutatakse PricewaterhouseCoopersi matemaatilist mudelit, et imeda sellest virvarrist välja viis reaalset nominenti.
Olukord muutub oluliselt keerulisemaks teises faasis, kus nominentide seast valitakse igas kategoorias välja üks võitja. Probleem on, et kõik kategooriad on nüüd avatud kõigile Akadeemia liikmetele, sõltumata sellest, kas neil on mingil erialal vajalikud kogemused või mitte.
Massihüpnoos?
Ei ole vaja olla geenius mõistmaks, et lõppkokkuvõttes saavad igas kategoorias sõna sekka öelda inimesed, kel pole alatihti aimugi sellest, kuidas midagi hinnata (iseäranis kehtib see tehnilisemate valdkondade kohta nagu eriefektid ja helimontaaž). Seega jagunevad kategooriad laias laastus kaheks – „lihtsad“ ja „keerulised“. Kategooriad nagu „parim film“, „parim näitleja“ ja „parim kostüüm“ on kergesti defineeritavad, sest neid on võimalik näha otse ekraanil. „Parim režii“, „parim montaaž“ ja „parim muusika“ on pigem tunnetuslikud ja selleks, et neid hinnata, peab olema reaalselt nendega süvitsi kokku puutunud. Loota võib, et suurem osa Akadeemia liikmetest oskab režiid vähemalt mingil määral hinnata, sest tavainimeste jaoks puudub üldjuhul selge arusaam, mida see sõna tähendab.
Juhuks kui ka lugeja vajab siinkohal täpsustust, siis režissöör (ehk lavastaja) on liim filmi loomingulise ja tehnilise poole vahel, kelle ülesanne on võtta stsenaarium, piiratud hulk raha ja võttemeeskonna abiga salvestada oma unikaalne visioon filmilindile. Üldjuhul vastutab lavastaja ainuisikuliselt mitmekümne miljoni dollari eest, tõuseb mitu kuud järjest üles hommikul kell neli ja läheb magama öösel kell üks, üritab karmidest tähtaegadest kinni pidada, panna tööle alatasa muutuv lugu, võidelda stuudio nõudmistega, pigistada näitlejatest välja nende karjääri paljastavaim etteaste ja jääda kõige selle juures normaalseks inimeseks. Tegu on kõige kurnavama rolliga, mille taset oskab tavainimene hinnata ühe tagasihoidliku kriteeriumi järgi: kui film on valmis, siis see on kas „hea“ või „halb“. Selleks aga, et eristada näiteks halb näitleja halvast juhendamisest (režiist) või tehniline montaaž sisulisest montaažist on vaja mõista, kuidas üks mõjutab teist ning teada, millist rolli lavastaja on iga etapi juures mänginud.
Subjektiivsuse absoluutne tipp on „parim laul“, mistõttu ärgem seda laegast parem avagem.
Tegu on paabeliga, mida on võimatu kontrollida ning mis, nagu iga psühholoogiline fenomen, hakkab piisavalt suure hulga katsejäneste puhul alluma rusikareeglitele, siinkohal „hea/halb maitse“, „klišee“ jne. Samuti on sellise inimhulga puhul võimatu garanteerida, et mõjuma ei hakka ka liikmete omavaheline suhtlus ja nende väline mõjutamine. Ehk aitab asja perspektiivi panna ka see, et keskmine Akadeemia liige on 62 aastat vana, 94% tõenäosusega valge ja jääb pärast valiku tegemist igaveseks anonüümseks. Riigis, kus raha võib tagada 49% häältest presidendikandidaadile, kes on ilmselgelt sündinud samas palatis koos Charles Foster Kane’i, Bruce Wayne’i ja ütleme, et Jack Torrance’iga, ei tasu siinkohal ilmselt liigselt nuriseda. Minnes tagasi küsimuse juurde: kas Oscarid on politiseeritud ning Akadeemia otsused tahtlikult õelad?
Ei.
Kuuetuhandepealist rahvahulka pole võimalik salamisi „juhendada“, ilma et see mingil hetkel avalikuks tuleks. Kui sel aastal osutub parimaks filmiks „Zero Dark Thirty“, mis keskendub inimjahile, mille tulemusena tapeti Osama Bin Laden, siis see pole politiseeritus – võttes arvesse ajastust, siis see on ühelt poolt emotsionaalne ekspluatatsioon filmitegijate poolt (mis ei pruugi ilmtingimata olla halb asi) ja teiselt poolt Akadeemia liikmete emotsionaalne reaktsioon sündmusele, mis mõjutas äärmiselt tugevalt riiki, millest enamik neist elab ja töötab. Ehk mäletab Eesti lugeja siinkohal seda, kui tuli välja film nimega „Tallinn pimeduses“ (1993)?
Samuti on raske uskuda, et midagi kallutaks sellist hulka helgeid päid põhjendamatult ühe või teise konkreetse nime poole – onupoegi võib olla palju, aga mitte nii palju. Alati on ka erandeid – võib-olla koges lugeja seda, kui üritas eelmisel aastal väikest prantsuse filmi nimega „Intouchables“ vaatama minna, kuid see oli mitu kuud järjest välja müüdud? Viiruslikel trendidel ja suusõnal on suur jõud, aga automaatselt politiseeritusele see ei viita.
Näiteks järgnevas loendis on mõned nomineeritud filmid, mida võiks pidada klassikalises mõttes politiseerituks, kuid mis kajastavad lihtsalt ajastukohaseid teemasid: „Milk“ (esimene avalikult geipoliitik Californias), „Crash“ (mitmekultuurilisus), „The Hurt Locker“ (Iraagi sõda) või miks mitte ka „The Deer Hunter“ (1978, Vietnami sõda), „Network“ (1976, meedia korrumpeeriv jõud) või „Dr Strangelove“ (1964, külma sõja paranoia).
Mis kasu on Oscari võidust?
Oscar pole ilma põhjuseta kõige prestiižsem filmiauhind maailmas. Kogu selle ebamäärasuse ja näilise anarhia keerises saavad igal aastal jalad alla uued suurepärased tegijad, kes liiguvad küülikukiirusel kinomaailma fookusesse. Siin kolm suurepärast näidet.
„The Artisti“ peaosatäitja Jean Dujardini eelnevad projektid olid kõik võrdlemisi tagasihoidlikud prantsuse filmid. Pärast eelmise aasta võitu on ta nüüd osalemas järgmises Martin Scorsese („The Wolf Of Wall Street“) ja George Clooney filmis („The Monuments Men“).
Christopher Waltz oli sisuliselt tundmatu saksa näitleja, enne kui „Inglorious Basterds“ välja tuli; nüüd on ta suurte Hollywoodi projektide go-to mees.
Jennifer Lawrence oli enne „Winter’s Bone’i“ (2010) värske talent, kellel oli ette näidata vaid kolm lõppkokkuvõttes vaiba alla pühitud projekti. Nüüdseks on ta Oscarile nomineeritud kahel korral, osalenud kahe aasta jooksul seitsmes filmis ning täidab juhtivaid rolle Hollywoodi suurimates projektides („The Hunger Games“, „X-Men: First Class“ ja selle aasta üks parima filmi nominentidest „Silver Linings Playbook“).
Kõigi aegade statistiliselt edukaim Oscari-näitleja on enamikule ilmselt tundmatu mees nimega John Cazale, kelle iga täispikk projekt („The Godfather“ 1 ja 2, „The Conversation“, „Dog Day Afternoon“ ja „The Deer Hunter“) pälvis parima filmi nominatsiooni. Cazale suri kahjuks vaid kuus aastat pärast filmikarjääri alustamist vähki.
Üheksa põhjust mitte nuriseda
Kokkvõtlikult on Oscarite puhul tegemist ebatäiusliku paratamatusega: mõni vaatab seda nagu Eurovisiooni pudeli Jack’i ja hea seltskonnaga, mõnda see ei huvita üldse ja mõni veedab mitu unetut ööd kihlvedusid tehes ja sõrmi peos hoides. Lõppkokkuvõttes ei võta aga keegi seda nii tõsiselt kui Hollywood ise (kuigi tuleb tunnistada, et kaks aastat tagasi, kui Tanel Toomi „The Confession“ lühifilmi nominentide shortlist’i jõudis, jättis süda tegelikult paljudel ka siin löögi vahele).
Selle aasta parima filmi nominendid on „Amour“, „Life Of Pi“, „Argo“, „Lincoln“, „Beasts Of The Southern Wild“, „Silver Linings Playbook“, „Django Unchained“, „Zero Dark Thirty“ ja „Les Misérables“. Sel hetkel oleks hea heita pilk möödunud aastale ja vaadata, millised filmid (kohati üsna üllatuslikult) sellest kategooriast üldse välja on jäänud. Ehk – kes on tegelikult selle aasta suurimad kaotajad?
