Tegelikkuse Keskuse peatoimetaja käis mulle peale nagu uni, et ma kirjutaksin oma arvamuse kohtuskäimisest ja kohtuotsuste täitmisest-mittetäitmisest Eestis. Küsimusele, miks just mina, lõi Juku-Kalle vastuseks lauale minu ja minu firma poolt algatatud halduskohtuasjade nimekirja ja toimetuse poolt kokkupandud sündmuste kronoloogia ning käratas: “Kirjuta, mees, ja kohe!”
Tegelikkuses on asjad Eesti riigis selles valdkonnas mädad. Vähemalt niipalju kui ma oma nahal kogeda olen saanud.
KOHTUOTSUSEID EI VIITSITA ISEGI LUGEDA
Viimase kolme ja poole aasta jooksul oleme mina ning mu hea sõber ja äripartner Rein, meie firma Adonis Baltic Timber Group (ABTG) ning meie endine tütarettevõte esitanud halduskohtusse kaebusi kokku vist ligi paarikümnes asjas.
Nii maksuameti, selle peadirektorite, juriidilise osakonna juhataja, maksupettuste uurimise keskuse kui ka riigi peaprokuröri akte või toiminguid on meie algatatud asjades hulgaliselt õigusevastaseks tunnistatud. Seaduse- ja põhiseaduslike õiguste rikkumisi on tuvastatud nii mitmel korral, et kahe käe näppudest üleslugemiseks ei jätku.
Tänane seis on selline, et maksuamet on meie äri seisma pannud, üritab meid maksupetturiteks tembeldada ja meilt “maksustamise” sildi all röövida ligi 40 miljonit krooni. Kõik, kes on uurinud meie kohtuasjade käiku ja tulemusi, küsivad, et what the fuck, kuidas see võimalik on? Tõesti, lugedes meie kohtuasju, karjub sealt näkku rõve tõsiasi, et Eesti riigi väärikad ametnikud sülitavad seaduste, menetlusnormide ja isiku põhi õiguste peale.
Sageli ei vaevuta seadust täitma enne, kui on seaduserikkumise asjas kohtukutse saadud. Hiilgav näide on maksu- ja tolliameti uus juht, isand Aivar Rehe, kelle juures käisin ise kaks korda jutul enne, kui kohtusse kaebuse esitasin. Aga ei abi miskit, seaduse täitmise kohustus sai mehele alles siis selgeks, kui oli vaja kohtupinki istuda.
Täiesti haige on see, et need tüübid ei võta isegi õppust. Kui visata pilk jõustunud kohtuotsustele, siis näeb, et miljoneid kroone meie raha on aastaid seadusevastaselt kinni hoitud, meid on ka seadusevastaselt pokri pistetud, meie firma revisjoni on läbi viidud õigusvastaselt, jne. jne. Rikutud on meie omandiõigust, ettevõtlusvabadust ja õigust heale haldusele, mis on kõik kenasti põhiseadusega “kaitstud” õigused!
SEE OHT VARITSEB KÕIKI
Paljud teadjamehed on arvanud, et selline kohtlemine langeb erandina osaks ainult meile, sest me oleme väga ebamugavalt riigile valutava varba peale astunud. Mõned arvavad ka, et riik on valmis oma gangreenis mädaneva varba varjamiseks meid milles iganes süüdi fabritseerima ja meid kasvõi tapma, nö. hädakaitseks. Õiguse ja õiglusega ei pidavat meie asjas enam midagi pistmist olema, sest kaasuse lahendamisel mängivat rolli vaid poliitiline tahe.
Kui me oleksime tõesti ainsaks võimalikuks erandiks, keda riik “hädakaitse” korras kohtleb seadust ja põhiõigusi rikkudes, siis võiksid kõik teised kodanikud-maksumaksjad ju rahulikult magada, teades, et meie oleme löögi enda peale võtnud. Aga see rahu- ja ohutusetunne oleks petlik, sest ühel päeval meie lugu lõpeb. Ja siis satub sama kohtlemise ohvriks keegi teine, mõne aja pärast keegi kolmas ja nii edasi. Tegelikkuses varitseb see oht meid kõiki.
PRAEGUSE VALITSUSE KÜÜNILINE POLIITIKA
Maksuametnike küüniline ja ülbe jultumus jätta seadused ja kohtuotsused täitmata kuni neid pole selle eest kohtusse kaevatud, on oht õigusriigile tervikuna. Seaduste ja kohtuotsuste mõtet väänatakse perverssel moel ja tõlgendatakse täiesti mõistusevabalt. Sageli kui formaalselt on ka seadust või kohtuotsust järgitud, siis tihti on sisuliselt asi sellest väga kaugel. Usun, et paljud meist on kokku puutunud avaldustele või teabenõuetele saadud ametnike vastustega, milles tegelikult vaid mulli puhutakse ja küsimustele sisuliselt ei vastata.
Maksuameti puhul näib sellist käitumist toetavat ka rahandusminister Taavi Veskimägi, kelle valitsemisaalas amet seadusi ja isikute õigusi rahumeeli rikub. Ju on selline praeguse valitsuse poliitika. Märgukirjadele ja avaldustele vastavad riigivalitsejad, et kui miski ei meeldi, siis kaeba kohtusse.
Aga mis sellest kohtuskäimisest kasu on? Halduskohtunikud kirjutavad sageli päris tarku ja õiglaseid otsuseid, aga neid otsuseid sisuliselt ignoreeritakse. Lausa kahju kohtunikest. Ma ei kujuta ette, mis tunne oleks andekal kirjanikul, kes teaks, et tema loomingut keegi kunagi ei loe!
RIIGI SUUTMATUS
Kirjutades mingit uut kaebust kohtusse esitamiseks on mul sageli selline dejavu tunne, et sarnases asjas on riigiamet või riigiametnik juba ämbrisse astunud ja kohtus mööda näppe saanud. Usun, et ka halduskohtunikel võib vahel üsna lootusetu tunne olla saades üha korduval teemal uusi ja uusi kaebusi ning teha otsuseid, millele riigiametnikud vilistavad.
Riik tunnistab täiesti süüdimatult ka oma suutmatust täita seadusest tulenevat kohustust lahendada halduskaebused kahe kuu jooksul. Mul sai hiljuti meie kohtuasjade venimisest mõõt täis ja tõstsin sel teemal avalikult kisa. Kohtunikke pole nagu milleski süüdistada, sest nad on töösse uppumas. Sestap pöördusingi riigivalitsejate poole. Justiitsminister Ken-Marti Vaher ja Riigikogu Põhiseaduskomisjoni esimees Urmas Rein salu arvasid oma vastustes umbes nii, et ega selle seadusesätte rikkumine polegi mingi eriline probleem.
KA RÄIGE JUHTUM EI ÜLETA UUDISKÜNNIST
Riigiametnike poolt seaduste ja kohtuotsustest tulenevate põhimõtete süsteemse ja tahtliku eiramise teemal olen pöördunud ka peaministri Juhan Partsi poole konkreetsete küsimuste ja taotlustega. Veebruari teises pooles esitatud avalduste mitmetele küsimustele, sh. taotlusele moodustada erikomisjon maksuhalduri ning selle ametnike ja teenistujate tegevuse seaduslikkuse ja otstarbekuse kontrollimiseks, pole ma seniajani vastust saanud. Avaldustele vastamise seadus näeb ette vastamise kuu aja jooksul. Kas kaevata ka peaminister seaduserikkumise pärast kohtusse? Aga mida see muudaks!
Erilise ohu märgiks loen ma seda, et nii Eesti ühiskond kui meedia on riigi sellise käitumisega juba sedavõrd harjunud, et varem või hiljem on riigiametnike poolt seaduste ja kohtuotsuste eiramine ning kodanike põhiõiguste rikkumine kujunemas standardiks, mille raames isegi räigeimad juhtumid ei ületa enam uudisekünnist.
Kui see hetk kätte jõuab, siis võiks kohtud laiali saata ja sõna “õigusriik” Eesti keelest kustutada. Ja selleks ajaks oleks targem kas juba surnud olla või Eestist üsna kaugele kolida.
