Haridus ja rahahäda käivad kokku nagu püksid ja särk. Vähemalt nutus ja halas. Aeg-ajalt ja eriti sel aastal on aga vähese papi kõrval märgatud ka hariduse nappi sisu. Kuid on olnud neidki, kes näevad puudujääke hoopis vormis. Näiteks rakenduskõrgkoolide rektorid, kelle arvates nende kasvandikud tuleks pärjata bakalaureuse tiitliga.
Kommunistlik piiblikool
Vanasti oli lihtne. Tööinimeste hierarhias oli kolm astet – õpipoiss, sell ja meister – ning viimatinimetatu oli austustpälviv äss omal alal. Gümnaasiumi lõputunnistus või ülikooli diplom ei tekitanud mingit kahtlust ettenäitaja harituses.
Vene aeg tõi ähmasust. Oli selline aukraad nagu lõpetamata kõrgharidus, millega võis iseennast austada ja seda ankeetidesse kanda iga vend, kes kordki kõrgkooli ukse avanud. Mis sest, et kohe tagurpidi välja lennanud. Olid majavalitsuste insenerid, kes lagastasid inseneri mõiste. Ja olid muidugi kommunistlikku usuõpetust jagavad medresed, kus õpilastelt erilisi vaimuandeid ei eeldatud.
Hämmastav, et just tolle süsteemi toodang sai kaasa oskuse edukalt läbi lüüa teoreetiliselt nii vastalises keskkonnas, nagu seda on tänane Eesti, kus nüüd näeme paljusid pühitsetuid igasugu häbita filosoofia ja politoloogia peeneid teadmisi jagamas. Lisaks on need usutaganejad veendunud, et tollase piiblikooli läbimine teeb nad samaväärseks magistritega.
Pudru-Elsa ja Kört-Pärtel
Uus vabadus lõi haridussüsteemi Kört-Pärtli särgina sassi. Vahepeal arutu suuruseni jõudnud “kõrgkoolide” arv on küll tasapisi vähenenud, aga ilmselgelt on neid ikka üleliia. Mõned kavalamad on enda nihverdanud päriskoolide rüppe ja susserdavad seal edasi, mõned läinud looja karja nagu näiteks ühe Pudru-Elsaks (Elsa Gret?kina) kutsutud ENSV haridusministri rekkajuhtide “instituut”. Kõrgkoolide ametlikus nimekirjas on hetkel 33 rida, aga näib, et Tõnis Lukase vägi iga nuka taha ei ulatu. Üht eriti isevärki haridustemplit tutvustas eelmine KesKus (Juku-Kalle Raidi juhtkiri).
Välise säraga pole kõrgkoolid koonerdanud – alates lummavatest siltidest kuni soliidselt kaelakette kõlistavate rektoriteni. Õppureid kutsutakse tudengiteks ja nende tseremoniaalriietus ei jää tihti alla Oxfordile. Aga näe, sellest ei piisa – akadeemilist kraadi tahaksid ka kõik.
Bakalaureus – see kõlab mõistagi uhkelt. Võhiku jaoks ehk uhkemaltki kui magister või doktor, sest doktoriks hüütakse ka tavalist külaarsti ja magister seostub heal juhul kõige nutikama härraga M-klubist. Lihtinimene ajab segamini mõisted doktor ja professor ning ei maksa lootagi, et ta eristaks kutse- ja teadusmagistrit või teaks, mis on MSc ja PhD.
Raske mõista, mida annab bakalaureuse tiitel ämmaemandale või elektrikule. Sisu väljendaks hoopis täpsemini selli tunnistus. Ameerika high school’i vaste on meil teadupärast keskkool ning paremik (ja ainult paremik) meie rakenduskõrgkoolidest ehk veneaegsetest tehnikumidest üldhariduselt sel nivool ongi.
Laia profiiliga kantseleirotid
On öeldud, et tõelist kõrgharidust annavad Eestis vaid kaks kooli. Jutt jumala õige, aga eks ole neilgi omad luukered. Neegrist Martin Lutheri oma jääb alma mater’it kummitama ilmselt aegade lõpuni. Sellest hoolimata on Tartu Ülikooli missiooniks õpetada jätkuvalt neid, kes suudavad mõista ümbritsevat naturaalset maailma. Nii nagu Tallinna Tehnikaülikool annab ettevalmistuse nüüdisaegse tehismaailma mõistmiseks.
Ülejäänute seas on väärt ametikoole, kuid on ka neid, mille lõpetajad mitte ei aita maailma asju lahti seletada, vaid muudavad maailma kaaskodanike jaoks hoopis segasemaks, nagu igat sorti juristihakatised ja laia profiiliga kantseleirotid seda teevad. Et nad sealjuures ise ümbritsevast aru ei saa, on väike häda. Tõeline jama on siis, kui sellised ametiredelil kõrgele ronivad. Et haridust pääseb juhtima juba palja keskharidusega, siis Müürivahe tänava keldrikõrgkooli bakalaureuse kraadiga seda enam. Tulemuseks saamegi majandust kommenteerivad astroloogid (vt Mihhail Lotman, EPL, 26.01) ja pendlikõigutajaist eksperdid (Martin Vällik, EPL, 29.06).
Mis on siis sihiks – haridus või pagunid?