MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS (98): KesKus’i sari planeedi mõttetutest riikidest, mille hulka kuuluvad ühel või teisel moel kõik riigid. Geograaf Toomas Kümmel hoiatab, et nagu kõik riigid, mille ametlikus nimekujus esineb märge “demokraatlik rahvavabariik”, on ka Alžeeria üks paras kloaak.
Kui asute tutvuma järjekordse riigiga ja loete tema ametlikust nimekujust “demokraatlik rahvavabariik”, teadke, et tegemist on kahtlase ja loomulikult täiesti mõttetu riigiga. Alžeeria Demokraatlik Rahvavabariik ainult kinnitab seda reeglit. Kas sellisega ongi üldse mõtet tutvuda?
Mida pajatab brošüür?
Ühes ingliskeelses alla keskmist taset turismibrošüüris Alžeeria kohta leiab turistile mõeldud praktiliste soovituste alt lause: “Peaaegu kõik maanteed Alžeerias on korraliku kvaliteediga, kuid autojuhid rikuvad sageli reegleid, valgusfoorid peaaegu puuduvad.”
Edasi teatatakse meile, et endiselt eksisteerib Alžeerias terrorismioht. Mitmes piirkonnas on turistidel kuldne võimalus kohtuda terroristlike grupeeringutega ja sattuda nende kallaletungi ohvriks. Eriti soovitatakse vältida riigi kagupiirkondi. Põhjaosa on aga suhteliselt ohutu.
Veel öeldakse, et vett ei tasu kraanist juua, ohutum on osta pudelivett.
Ning lõpetuseks teatatakse, et turistide seas ei ole see kõige populaarsem külastuspaik.
Viimasel kahel kümnendil esineb Alžeerias sageli tänavarahutusi ja välismaalaste röövimisi. Palju ohutum on külastada naaberriike Marokot ja Tuneesiat, mis on orienteeritud turismile ja rannapuhkusele.
Kui lisada riigi ametliku nimetusega tutvumisele ja olulisemale teabele turismibrošüürist geograafilised faktid, et Alžeeria on suuruselt teine riik Aafrikas, mille territooriumist 80% moodustab viljatu kõrb, võiks selle mõttetu riigi kirjeldamise lõpetada. Kuna nii ei ole aga ette nähtud, peab sellest mõttetust riigist pikemalt rääkima.
Alžeeria ümbersünnid
Alžeeria ajalugu on üks kummaline nähtus, ühel ja samal territooriumil on vahetunud riigid, rahvad ja kultuurid, see on otsekui mingi taas ja taas korduv ümbersünd.
Tuhanded aastad on Põhja-Aafrikas ja Saharas elanud berberid. Alates 12. sajandist eKr rajasid foiniiklased Alžeeria Vahemere rannikule kolooniaid, mille põliselanikud olid berberi karjakasvatajad. 8. sajandil eKr läksid need Kartaago võimu alla.
- sajandil eKr kujunes maa idaosas Numiidia riik, mis 105. aastal eKr alistus Roomale. Hävitanud varem (146. aastal eKr) Kartaago, tegid roomlased praeguse Alžeeria alast oma provintsi Mauretania Caesariensis. Nagu paljud Põhja-Aafrika tänapäeva linnad said alguse roomlaste kolooniast, nii ka Alžeeria pealinn Alžiir, millest ongi tuletatud riigi nimi. Rooma riigile 5. sajandil lõpu teinud idagermaanlaste hõim vandaalid tungisid ka Alžeeria rannikule, kuid alistusid omakorda kiiresti Bütsantsile.
Aastatel 664‒711 vallutasid araablased kogu Põhja-Aafrika Egiptusest Atlandi ookeanini. Vaatamata ägedale vastupanule võtsid berberid vastu islami usu ja enamik neist arabiseerus. Tekkisid berberi dünastiaga Almoraviidide riik, Almohaadide riik.
13.‒17. sajandil saabusid Alžeeriasse Hispaaniast välja tõrjutud maurid, 16. sajandil püüdsid hispaanlased Alžeeria rannikul kanda kinnitada. Pärast seda, kui hispaanlased olid hõivanud mitu linna Vahemere rannikul, pöördusid praeguse Alžeeria elanikud abipalvega usuvendade, Osmani riigi teenistuses olnud korsaaride poole. Mereröövlitest korsaarid Oruç ja Hızır Barbarossa juhtimisel tõkestasid hispaanlaste vallutuse. Hızır Barbarossa rajas 1529. aastal Alžeerias baseeruva kohaliku võimukeskuse, mis kontrollis ka Tripolitaaniat ja Tuneesiat. Alžeeria beilerbeina oli ta sultani teenistuses olev admiral. Aasta hiljem andis ta Alžiiri valitsemise üle oma pojale Hassanile ja suri 1546 uhkes palees Istanbulis. Arvatakse, et ainuüksi korsaaride valitsetud Alžiiris oli 20 000 eurooplasest orja. Rikkad jaksasid end vabaks osta, vaestel polnud aga pääsu, naised müüdi laiali haaremitesse.
Vahva Prantsusmaa
- aastal alustas Prantsusmaa Osmanite impeeriumilt Alžeeria vallutamist. Alžeeria rahva vastupanu kolonistidele emiir Abd el-Kaderi juhtimisel kestis kuni 1884. aastani. Sahara oaasid suutis Prantsusmaa vallutada aga alles aastaks 1902. Prantsusmaa valitsemise ajal muutusid alžeerlased oma kodumaal teisejärgulisteks kodanikeks. Lisaks poliitilisele võimule kaotasid nad viljakamad maad ja sõnaõiguse riigi majanduses.
Prantsusmaa võimu ajal asus Alžeeriasse ligi 1 miljon prantslast. Teise maailmasõja ajal oli Alžeeria Charles de Gaulle’i juhitud Vaba Prantsusmaa vastupanu tugipunkt. Pärast sõda sai suurt hoogu alžeerlaste rahvuslik vabadusliikumine. Liikumise etteotsa asus Alžeeria Rahvuslik Vabastusrinne (FLN), mille juhiks sai Ahmed Ben Bella.
Alžeeria oli Prantsusmaa jaoks viimane asumaa, mis iseseisvus. 1954. aastal algas erakordselt verine vabadusvõitlus. Julm sõda Alžeerias tõi Prantsusmaal kaasa sügava poliitilise kriisi, neljanda vabariigi kokku kukkudes tekkis tugeva presidendivõimuga viies vabariik. Sõja vastu pöördus pikapeale Prantsusmaa avalik arvamus, mitmed liitlased nagu USA loobusid Prantsusmaa toetamisest ÜRO-s. Pärast ÜRO resolutsiooni Alžeeria õigusest iseseisvusele otsustas president de Gaulle FLN-ga läbirääkimisi alustada. Märtsis 1962 sõlmiti Éviani lepingud, mida aprillis korraldatud referendumil toetas 91% Prantsusmaa elanikest. Sama aasta 1. juulil korraldati Alžeerias iseseisvusreferendum ning 99,72% alžeerlastest hääletas iseseisvuse poolt.
Kuid iseseisvusega ei leppinud Prantsusmaa sõjaväelaste salaorganisatsioon Organisation Armée Secrète (OAS), mille liikmed korraldasid nii Prantsusmaal kui ka Alžeerias iseseisvuse ärahoidmiseks pommirünnakuid ja poliitilisi mõrvu. Pärast iseseisvumist põgenes Alžeeriast Prantsusmaale ligi 1 miljon Alžeeria eurooplast, kes kartsid FLN-i kättemaksu. Enamik prantslaste heaks töötanud alžeerlastest jäeti maha ning neilt võeti relvad, kuna Alžeeria võimudega sõlmitud lepingu järgi ei tohtinud uus võim neid taga kiusata. Sellest hoolimata koheldi Prantsuse vägedes abilistena töötanud harkisid reeturitena ning neid piinati ja tapeti. Umbes 90 000-l neist õnnestus Prantsusmaale põgeneda, nende järeltulijad moodustavad tänapäeval märkimisväärse osa Prantsusmaa alžeerlastest.
Sotsialism, sõjaväelised riigipöörded, islamiäärmuslased, kodusõda…
Sõltumatu Alžeeria Rahvademokraatliku Vabariigi esimene põhiseadus võeti vastu varsti pärast iseseisvuse väljakuulutamist 1962. aastal. Alžeeriast sai presidentaalse valitsemiskorraga riik. Presidendiks valiti FLN liider Ahmed Ben Bella. Kõrgeimaks seadusandlikuks organiks oli parlament, rahvuskogu.
Pingelised suhted naaberriigi Marokoga lahvatasid 1963. aastal lühikest aega kestnud piirisõjaks. Alžeeria on toetanud Maroko-vastast Lääne-Sahara (endine Hispaania Sahara) iseseisvuse eest võitlevat POLISARIO vabastusrinnet.
Kuid 1962. aasta põhiseadus ei kestnud kaua. 1965. aasta juunis toimunud sõjaväelise riigipöörde järel haaras võimu revolutsiooni nõukogu, mida juhtis kolonel Houari Boumédiene, Ben Bella võitlus- ja parteikaaslane, valitsuse kaitseminister. Põhiseaduslike võimuorganite tegevus lõpetati, kõrgeimaks täidesaatva võimu organiks nimetas sõjaväeline režiim ministrite nõukogu.
Juunis 1976 kinnitas riigi elanikkond referendumil riigi kõrgeimaks programmiliseks dokumendiks rahvusliku harta. Harta kuulutas välja sotsialismi ehitamise. Riigis seati sisse üheparteiline võimumonopol. Tihedad suhted seati sisse vennaliku Nõukogude Liiduga. Alžeeria moodi sotsialism kuulutas riigiusuks islami, mis pidi muutuma riigi identiteedi ja omapära juhtivaks teguriks. Seejärel võeti referendumil vastu hartal põhinev Alžeeria uus põhiseadus. See kuulutas taas Alžeeria presidentaalse valitsemiskorraga riigiks. Presidendiks valiti kuueaastaseks ametiajaks Boumédiene. Parlament, rahvuslik rahvakogu, valiti viieks aastaks, kandidaadid valis välja valitseva partei FLN juhtkond.
President Boumédiene suri 1978. aastal, tema järglaseks presidendi ametitoolil sai samuti sõjaväelane Chadli Bendjedid. 1979. aastal tehti põhiseaduses muudatused, mille kohaselt presidendi ametiaega lühendati viiele aastale ja seati sisse peaministri ametikoht, kes vastutas parlamendi ees. Võimumonopol jäi aga endiselt FLN ladviku kätte. Bendjedid valiti presidendiametisse tagasi 1984. ja 1988. aastal. Ja nii oleks võimupartei juhid võinud viljeleda õnnetut sotsialismi rahulikult edasi, kui saatusel poleks olnud teist plaani.
Sügav majandus- ja võimukriis sundis riigi võimuladviku järeleandmistele, lubama teiste parteide tegevust ja alustama poliitilisi reforme. Rahvuslik vabastusrinne kuulutas oma 6. kongressil 1989. aasta veebruaris välja demokraatliku õigusriigi loomise ning arvamuste paljususe sallivuse. Täiesti juhuslikult langes see kokku kommunistliku režiimi kokkuvarisemise algusega Nõukogude Liidus. Vastu võeti uus põhiseadus, mis lubas vabasid parlamendi ja presidendi üldvalimisi.
Valitseva partei jaoks hakkasid aga asjad minema halvasti. 1991. aasta mitmeparteilistel vabadel valimistel sai FLN esimeses voorus ainult 15 kohta 231-kohalises parlamendis ja sai selgeks, et ülekaaluka võidu võtab islamiäärmuslaste partei Islami Rinne. Sõjaväe juhtkond korraldas jaanuaris 1992 riigis sõjaväelise riigipöörde. Põhiseaduse toime peatati, president Bendjedid astus tagasi. Võimu võttis peamiselt sõjaväelastest koosnev nn kõrgem riiklik komitee eesotsas endise opositsiooni esindaja Mohamed Boudiafiga.
Boudiafi tappis tema enda ihukaitsja 29. juunil 1992 teleesinemise ajal otse-eetris. Pärast teda tõstis sõjaväehunta riigi uueks juhiks diplomaat Ali Kafi. Ta keelustas Islami Rinde tegevuse. Sellele vastasid islamistid põranda alla mineku ja terroriga. Riik oli faktiliselt jõudnud kodusõjani, mis kestis täiemahulisena pea 10 aastat. Kodusõja järelmid kestavad aga praeguseni üksikute terroriaktidena. Kodusõjas on hukkunud Alžeerias 100 000 inimest ning see on põhjustanud korvamatut kahju riigi sotsiaalmajanduslikule arengule.
Ka edukas president lõpetas halvasti
Jaanuaris 1994 määras sõjaväehunta riigi ajutiseks presidendiks kaitseministri Liamine Zérouali. Esimese asjana kutsus ta islamiste dialoogile. Riigi majandus oli aga kollapsi äärele jõudnud ja nii pidi valitsus lõpetama toetused peamistele tarbekaupadele. See samm kallutas elanike sümpaatia veelgi islamistide poolele. Alžeerias toimusid lakkamatud terroriaktid ja võimude repressioonid islamistide grupeeringute vastu.
- aastal korraldatud presidendivalimisi boikoteeris enamik parteisid ja seetõttu sai Zéroual võidu praktiliselt ilma võitluseta. 1996. aastal tehti presidendi initsiatiivil põhiseadusesse parandused, mis tugevdasid veelgi presidendi võimu ja nõrgendasid parlamendi rolli, sest kolmandiku selle liikmetest sai nüüd määrata president. 1998. aastal astus Zéroual ootamatult tagasi. Võimalikeks põhjusteks peeti halvenenud tervist ja suutmatust jätkata võitlust pikale veninud kodusõjas.
- aasta aprillis valiti uueks presidendiks kunagine välisminister Abdelaziz Bouteflika. Võib öelda, et ta osutus esimeseks edukaks presidendiks iseseisva Alžeeria ajaloos, kuid nagu ikka, lõpetas üsna halvasti.
Bouteflikal õnnestus põhiosas peatada kodusõda, viia läbi hulk olulisi majandusreforme, mille tulemusena hakkas riiki taas väliskapital tulema. Näiliselt viidi ellu ka kosmeetilisi muudatusi valitsemise demokratiseerimiseks, kuid Bouteflika jäi siiski autoritaarseks valitsejaks riigis, kus oluline roll on sõjaväelisel juhtkonnal. 2005. aastal kuulutas riik islamistide grupeeringutele välja amnestia, kui nad relvad maha panevad. Suurim Alžeerias tegutsev äärmusislamistlik grupeering Salafistide palvetajate ja võitlejate rühm (GSPC) keeldus aga relvi maha panemast ja oli aasta varem liitunud kurikuulsa rahvusvahelise sunniidi islamistliku radikaalse rühmitusega al-Qaida, mida tollal juhtis Osama bin Laden.
Bouteflika valiti presidendiks tagasi 2004., 2009. ja 2014. aastal. 2010. aasta detsembris jõudsid Alžeeriasse araabia kevade sündmused. Bouteflika teatas demokraatlike reformide algusest ning riigis 19 aastat kestnud eriolukorra lõpetamisest. Kokkupõrgetes politsei ja sõjaväega hukkus araabia kevade käigus viis inimest, vigastada sai 800. Lõppude lõpuks pääses võim ikkagi vaid väikese ehmatusega ja jäi edasi valitsema, protest aga vaibus.
Bouteflika võitis presidendivalimised 2014. aastal ja jätkas riigipeana neljandat ametiaega. Tema tervis oli selleks ajaks aga oluliselt halvenenud ja ametivande andis ta ratastoolis.
- veebruaril 2019 teatas 82-aastane Bouteflika, et kavatseb kandideerida presidendiks viiendaks ametiajaks. Selle otsuse peale puhkesid Alžeerias massirahutused, milles osalesid miljonid inimesed. Lõpuks oli Bouteflika sunnitud meeleavaldajate ultimaatumiga nõustuma ning teatama, et ta ei kandideeri presidendivalimistel. Ta suri kaks aastat hiljem.
Alžeeria uueks presidendiks valiti endine eluaseme- ja peaminister Abdelmadjid Tebboune. Ta püüdis end kujutada Bouteflika režiimi ohvrina, kuid enamikule Alžeeria inimestest jäi ta ikkagi ametnikuks Bouteflika lähiringkonnast. 2020. aastal võeti referendumil vastu põhiseaduse parandused, mis lubavad presidendile mitte üle kahe ametiaja ja piiravad riigipea võimuvolitusi.
Kirev rahvastik
Alžeeria on väga kiire rahvastiku loomuliku juurdekasvuga maa. Kui Prantsusmaa koloniaalperioodil oli riigi rahvaarv umbes 5–6 miljonit, siis sealt alates on see üle kümne korra kasvanud. 1966. aastal elas Alžeerias 11,8 miljonit, 2012. aastal 37,4 miljonit ja 2021. aastal juba 44,7 miljonit elanikku.
Kõrge loomulik iive tähendab suurt noorte inimeste osakaalu rahvastikus, kellele ei ole aga oma riigis tööd pakkuda. 2020. aastal moodustasid kuni 24-aastased inimesed 44,4% riigi elanikest. See põhjustab muidugi suure tööalase rände eelkõige Euroopasse, kuid ka Lähis-Ida riikidesse. Alžeeria andmed räägivad üle 7 miljonist migrandist, kellest 4 miljonit elab Prantsusmaal. Need arvud räägivad mitme põlvkonna väljarändajatest ja nende järeltulijatest. Prantsusmaa andmed on märksa väiksemad ja kõnelevad 1 miljonist Alžeeria kodanikust. Prantsuse kodakondsuse saanud Alžeeria väljarändajate ja nende järeltulijate kohta täpseid andmeid saada on pea võimatu.
Rahvastiku põhiosa moodustavad araablased ja berberid, vastavalt 74 ja 23% rahvastikust. Põhiliselt Põhja-Aafrikas Niiluse jõest läänes elavast 33 miljonist berberist elab umbes 11 miljonit Alžeerias ja 9 miljonit Marokos. Kuid Marokos on berberitel oma kultuurile ja keelele märksa suuremad vabadused kui Alžeerias. Berberi keel tunnistati Alžeerias võrdseks riigikeeleks araabia keele kõrval alles paarkümmend aastat tagasi. Alžeeria on prantsuse keele kõnelejate arvult (10‒12 miljonit) teine riik maailmas. 99% Alžeeria elanikest on sunniidid.
Alžeeria on linnastunud arengumaa, kus linnades elab ligi 75% elanikest. Pealinna Alžiiri linnastus elab hinnanguliselt üle 5 miljoni inimese. Suuruselt teine linn on Oran, mis asub samuti Vahemere rannikul. Alžeeria rahvastik paikneb äärmiselt ebaühtlaselt. Vahemere rannikul maa põhjaosas umbes 1/6 riigi territooriumist elab 96% riigi rahvastikust, seal asuvad ka suuremad linnad. Alžeeria Sahara ulatuslikul alal elab vaid alla 2 miljoni elaniku, kes on koondunud oaasidesse ja tegelevad karjakasvatusega.
Kõrb, Atlase mäed ja Vahemere rannik, nafta ja gaas ‒ kogu geograafia
Alžeeria geograafia on imelihtne: kitsas subtroopiline vahemereline rannikuriba ja 80% riigi territooriumist moodustav Sahara kõrb. Viimane koosneb eraldi paljudest liivakõrbe ja kivikõrbe fragmentidest. Alžeeria Sahara kaguosas kõrgub Ahaggari mägismaa, kus asub ka riigi kõrgeim tipp Tahati mägi (3003 m üle merepinna). Kliima on seal vähem äärmuslik kui mujal Sahara piirkondades. Kliima muutumisest seal annavad tunnistust vadid, kuivanud jõesängid, mis praegu on aasta ringi kuivad. Alžeeria Sahara põhjaosa on merepinnast 26 meetrit allpool.
Maa põhjaosas paralleelselt rannikuga asuvad Atlase mäed, mis ulatuvad 2500 meetri pikkuselt läbi kolme riigi – Maroko, Alžeeria ja Tuneesia. Mäestik koosneb edela-kirdesuunalistest ahelikest. Geoloogiliselt noor mäestik on seismiliselt aktiivne. Viimane maavärin toimus seal 2003. aastal ja selle tagajärjed olid rasked, sest mäestiku ja Vahemere-äärsele kitsale rannikuribale on koondunud maa põhiline asustus. Atlase mäed lahutavad rannikumadaliku Sahara kõrbest.
Alžeeria maapõu on rikas naftast ja gaasist. Riigi majandusele kumab suur perspektiiv pärast seda, kui Euroopa on lõpetanud nafta ja gaasi ostmise Venemaalt. Alžeerias leidub ka musta ja värviliste metallide maaki. Alžeeria majanduse aluseks ongi muutunud nafta ja gaas, mis annab 30% riigi SKP-st, 60% riigieelarve tuludest ja 95% ekspordituludest. Ühekülgse majandusstruktuuri mitmekesistamine kulgeb visalt.
Alžeeria on üks Aafrika rikkamaid riike, kuid arengumaale kohaselt on tulude jagunemine äärmiselt ebavõrdne. Haritava maa vähesuse ja rahvastiku kiire juurdekasvu tõttu ei suuda riik toiduainetega varustada isegi oma elanikkonda ning toiduaineid tuleb juurde importida. Majanduse struktuuris on olulisel kohal ka kalapüük Vahemerest.
Mis mõtet saab olla riigil, kus tegeletakse pidevalt iseenda mättasse löömisega, tuleks aga küsida alžeerlastelt.
