Kui Euroliidu viljastavates tingimustes sunnitakse Eesti rahvast rohkem eurokino vahtima, siis hispaanlane Pedro Almadovar võiks kindlasti olla üks neist vanadest, kelle arvel julgelt seda kvooti täita. Näidetes just tema vanemat ja vähemtuntumat produktsiooni. Näiteks 1986. aastal valminud Matador on üks neist vähem tähelepanu pälvinuist. Täiesti põhjuseta.
Almadovar ei ole Eesti kinopublikule tundmatu nimi – tema filme on siinmail näha saanud nii kino, televisiooni kui ka videolevi vahendusel. Muuhulgas sellised meistriteoseid nagu Kõik minu emast, Elav liha, Kika, Kõrged Kontsad, Naised närvivapustuse äärel ja viimati videolevisse jõudnud ning hetkel Almadovari viimane film Räägi temaga.
Almadovar on pärast Luis Bunueli kõige tuntum ja tunnustatum (koguni Oscariga) Hispaania filmire?issöör. Tema filmide tegelased on enamjaolt erinevate ja üsna suurte kiiksudega hispaanialikult kuumaverelised friigid. Mõnede filmide puhul tekib küsimus, et pagan küll, kust ta selliste mordadega näitlejad on välja kaevanud. Ja samas: kümnete naiste lemmik Antonio Banderas alustas oma karjääri ka just Almadovari filmides.
Oma päris esimesed lühifilmid tegi Almadovar telefonikompaniis töötades Super 8 kaamera ja sõprade abiga. Kinokooli jaoks tal pappi ei jagunud ning pealegi sulges Franco valitsus varastel seitsmekümnendatel kinokoolid. Pedro treis lühifilme päris mitmeid aastaid – 1972 kuni 1978.
Oma esimese mängufilmi Pepi. Luci, Pom , mis on punk film kolmest tibist, narkotsist, seksuaalvägivallast ja masohismist, tegi ta 1980 aastal. Kahe aasta pärast sai ta hakkama hullult kämbi komöödiafilmiga Labyrinth of Passion, kus peategelasteks on nümfomaniakist Sexilia, geist islamiterrorist Sadec, Tiraani imperaatori poeg Riza Niro ja lihtsast töölisperest pärit Queti, kes on Sexilia “suur fänn” ja aitab viimasel uut elu alustada. Film on tähelepanuväärne ka selle poolest, et Sadeci roll on Antonio Banderase debüüt kinolinal. 1983. aastal linastunud komöödia Dark Habits märksõnadeks on ööklubi lauljatar, narkootikumid ja nunnad. Järgmisel aastal lõpetas Almadovar täiesti segasest ja värvikate tüüpidega perekonnast kõneleva taiesega What Have I Done to Deserve This?.
Erilist tähelepanu juhiks Almadovari viiendale mängufilmile Matador (1986). Siin lahkab autor seksuaalsuse ja tapahimu seoste temaatikat. Kes peab lugu mustavõitu huumorist, kergest erootikast ja hispaanialikust kirest, see peaks seda filmi vaatama.
Matador on suurematest netipoodidest nii DVD kui VHS kujul täiesti kättesaadav. Ka ülejäänud mainitud filmie leiab. Kui mitte DVD-na, siis vähemasti videokassetina kindlasti.
