Nagu kõik auväärses eas kodanikud, mäletan ka mina Leonid Iljit? Bre?nevit väga hästi. Noorematel soovitan sama elamuse saamiseks vaadata klassikalisi zombifilme. Olgu Arnold Rüütel, mis ta on, aga Bre?neviga teda võrrelda ei saa.
SURMA OOTAMINE
Mäletan, et kord näidati telekast lennuväljareportaa?i, Bre?nev pidi liikuma mööda punast vaipa, olid tookord ülemuste jaoks sellised pikad vaibad.
Aga ei püsinud taat teel, kohe vägisi keeras võssa, mingi käsundusohvitseri tüüpi jobu püüdis zombit küll vaibale tagasi trügida, aga ei õnnestunud. Nii nad seal läksid, kurat teab kuhu. (Kehaliselt on Eesti riigi juhid küll paremas vormis, aga pea osas on asi ikkagi veel mädam? Kõik läheb kuradile ja kedagi ei huvita, isegi naljakas ei ole enam.)
Bre?nevi surma ootamine oli nõukaajal omaette kultus. Sellest räägiti, seda oodati ja sellelt loodeti palju. Ehk juhtub ometi midagi. Ootasin minagi, oma kümme aastat vähemalt. Lõpetasin algkooli, vaarus ja elas, lõpetasin keskkooli, vaarus edasi, läksin Tartusse tarkust taga nõudma, tõmbles veel natuke ja siis viskaski lusika nurka.
SURM TULEB
Mäletan täpselt, kuidas me kursusevend Heinrich Rahega loengutes ei viitsinud vahtida ja jõlkusime linna peal ringi. Olime parasviisi “Jahi-Foto-Kala” poes, olid siis sellised tüüppoed, kus müüdi huvitavamaid asju kui mujal. See pood oli Rüütli tänaval, praeguse Tsinkplekpangi vastas tänavanurgal, nüüd müüakse seal seksualistide hilbukraami.
Vahtisime fotoleti ees, kui raadiost tuli uudis, nii ja nii, see ja see on ära surnud. Tuju läks kohe heaks, irvitades võtsime oma teklid peast, müüjatibid irvitasid leti tagant vastu. Oli ilus ja helge päev.
Suured lootused ent ei täitunud, ei juhtunud midagi, ei muutunud midagi. T?ernenkod ja Andropovid vaheldusid kiiresti ja märgatavat jälge jätmata.
JA NÜÜD TÄNA! KÕIK ON TAGASI!
Mõneks ajaks suutsid Gorbat?ov ja Jeltsin küll ebaterve olustiku luua, kuid tänaseks on õnneliku lapsepõlve õhkkond taastunud. Meil valitseb jälle stagnatsioon. Ajakirjanikud nimetavad seda küll uute ja ilusate sõnadega, aga mõte ei muutu. Isegi näod on samad – Ansip, Kallas, Savisaar, kui nimetada ainult toredamaid.
Dekadentsi tähistavaid uusi kapitalistlikke vormeleid on mitu – korruptsioon, võimu võõrandumine rahvast ja viimane hitt postdemokraatia. Postdemokraatia on kõigi näitajate järgi tüüpiline bre?nevistlik mandumine. Mingi kuradi nomenklatuur keerab kõik persse ja mitte kedagi ei huvita. Ainult defitsiidi mõiste on oluliselt muutunud.
Bre?nevi ajal ei olnud poes midagi osta, aga kõik mõtlesid enam-vähem ühte moodi ning vaimsed väärtused olid paigas. Kaasaegne dekadents väljendub selles, et kõik poed on mingist träänist punnis, aga inimeste peades valitseb rõske tühjus. Seega oleme sõna otseses mõttes lollis olukorras. Asjade puudumine on ebameeldiv. Ideede puudumine aga hukutav.
PÕHILISED SARNASUSED!
Kõiges muus on meil vana hea Bre?nev tagasi. Afganistanis sõdime jälle ja taas kord kaotaja poolel. Bre?nev oli ordenite järgi hull, aumärkide sadu on tagasi, vaadake või plekitükkidega ülekülvatud Ameerika suursaadikut Aldonat. Bre?nev armastas raamatuid kirjutada. Selles mõttes on Savisaar tema troonipärija. Ka poliitiliselt pole eesti ja vene poliitikas enam suurt vahet. Bre?nev jumaldas jahilkäimist. Selles osas on Leonidi üle võtnud hr Reiljan.
Piiriküsimuses on vene variant, pronkssõduri küsimuses vene variant, integratsiooni küsimuses vene variant, raudtee küsimuses vene variant, kodakondsuse küsimuses vene variant jne jne. Kas oli mõtet kartulikoori õgida, laulvas put?is häälepaelu pingutada ja Balti ketis kust kinni hoida? Mõte oli, aga tulemust ei olnud.
Peaaegu oleksin unustanud, taas oleme mingi hämarate eesmärkidega impeeriumi provints, uue bürokraatia tuultes tõmblemas, ikka ja jälle mõistetud isandaid ümmardama ja lõuad koomal pidama. Töölise ja kolhoositari suhte asemel embab nüüd onuke telediktor poolpaljast poisslauljat. Uus dekadents, uued seksisümbolid.
ME OLEME SIIN!
Kolhoosnikud on taas aktiivsed, vaadake või jälle seda Reiljanit. Lihtsalt et traktori asemel on nüüd intiimsõbralt laenatud luksuspann. Statistika puudub, aga kui kõik asjad – millel on väärtust – kokku lugeda, siis on jäme ots kindlalt kolhoosnike, partorgide ja KGB koolituse ning ülesandega kapitalistide käes. See on sama konspiratsioonijutt, mida vana Helme juba aastaid räägib ja mis pärast Tiit Vähi ning Aadu Lukase varade ittakantimist ja Savisaare puhast tööd ministeeriumis on iga päevaga ilmsem tõde.
Jälle valmistatakse Moskvast pärit rahaga kohalikele elanikele ajalugu võltsivaid filme, kus eestlased on hirmsad timukad, ka Hitler ja Goebbels on nendes filmides eestlased. Pidev võitlus fa?ismi vastu on bre?nevistliku ideoloogia taastulemine ja mitte midagi muud. Kokkuvõtteks oleme Bre?nevi sünnipäevakink helesinise äärega taldrikul, lamedal maal, Soome lahe ja Peipsi vahel.
BRE?NEVI PAKIKESTE MOODNE AEG
Kogu tänase Eesti elu võime kokku võtta klassikalise mõiste “Bre?nevi pakike” alla. Bre?nevi pakikesed olid Nõukogude Liidu kangelase, Isamaasõja veterani ja ülemnõukogu presiidiumi esimehe jaburad teosed koos millegi söödavaga. Vahel pandi Bre?nevi loomingu kaubastamiseks sellele kõvakaanelisele makulatuurile kaasa mõni sopakas või peotäis mandariine.
Täna määritakse stagneerunud Molotov-Ribbentropi stagnatasiooni meile pähe koos pangalaenude, neegrivideote, liisingute, kaheliitrise õllepunsu ja keskerakondlike pildilehtedega. Pakt on tänaseks võtnud torujuhtme kuju (Schröderi-Putini oma), aga mõte on sama. Pakikese metoodika on samuti identne – ilmne ideoloogiline mõttetus pakitakse kokku suvalise tarbimismõttetusega ja söödetakse alati näljasele pööblile sisse.
Mandunud süsteemi aga tabab peagi kriis, tulevad vastikud ajad ning seejärel uus stagnatsioon? Jne jne jne