Krt, see on vist tükk, mis kas meeldib või ei meeldi. Istub või ei istu. Kowalskyle istub. Selline vene elu, mis ei ole päris groteski keeratud nagu “Vene jahi eripärad”, aga Peipsi siinpoolsel kaldal varbaid vees loksutades, piisavalt jabur. Või noh, mis ta ikka nii jabur on, inimene elab ikka nii, nagu oskab. Ja eks ta tõsi on, et rahvad elavad erinevat moodi ega peagi ühtmoodi elama.
Ometi – see lavastus ei olnud siit vaadates mitte ainult antropoloogiline ekskurss, kuigi ka sellisena võis teda vaadata. Nagu empaatilise rootslase tehtud dokkarit Venemaast. See lavastus on ikka täitsa teater. Teater, mis oma väljendusvahenditega tabab väga täpselt sisu nooti. Tähenduses – laval on küla. Vett ja tatti lendab. Kui vesi ja tatt peavad lendama. Nii otseses kui ka ülekantud tähenduses.
Siin kirjutades on Kowalsky nats hädas – mis sa ikka räägid tükist, mis praeguseks on juba Magnitogorskis tagasi. Kowalsky sööb oma mütsi ära, kui keegi lugejaist seda sinna vaatama läheb või satub. Nii tuleb tunnistada muud ja teise kandi pealt – Kuldse Maski poolt siia tooduna oli see väga õige valik. Annaks tarkust järgmisel aastal mõni sama õige valik teha. Ja annaks tarkust eestikeelsel vaatajal seda vaatama minna. Lavakad olid küll kõik kohal. Hea seegi.
* * *
“?uk?ini jutustused”. Loomulikult ?uk?ini jutustuste põhjal lavastanud Alvis Hermanis, Moskva, Rahvuste Teater.
Nii, Moskvasse vaatama minna või sattuda on juba tõenäolisem. Ja tehtagu seda. Hermanis särab. Ja trupp särab. Hermanis on kuskil sedastanud, et tema enesepüstitus on igas lavastuses erinevalt keelt kasutada, teatrikeelt. Kowalsky on näinud nüüdseks 7-8 Hermanise lavastust. Ja püstitus püsib. Mille tagant omakorda Hermanise oma käekiri paistab. Ja see on helgus, headuse teater. Aga ärgem siin sellel rohkem peatugem. Hermanise vastav peaaegu-manifest on ka Eesti ajakirjanduses ilmunud.
Need lood on Altai krai lood. Laval on pikk pink, pikal pingil on kümme lugu. Ja kümme erinevat kujundust on pinkide taga – suureformaadilised fotod, sealsamas, Altai krais suvel tehtud. Altai krai inimestest. Soojad ja kiiksuga. Ja võti on kohe käes.
Ja kuivõrd Hermanis ei ole venelane (vist selle pärast) ei ole see olmeline ja olustikuline ?uk?in mittevene või nõukaelu pasti??ide kogum, vaid inimlikum ja laiemalt vaatavam. Vähemalt Tallinnas, Moskvas töötab tükk kindlasti teistmoodi. Aga see polegi oluline. Oluline on siin teater – teater kui meedium. Teater, mis saab sündida väikestest asjadest. Näiteks sellest, et laval on naine, ja siis saad sa aru, et ta on juba tükk aega vesi olnud. Et see naine on nüüd vesi. Ja seda on seal palju, selles tükis. Sellise saavutamine eeldab lisaks lavastajale muidugi ka näitlejaid. Ja näitlejaid on seal palju. Otsige nad Moskvast üles, kui sinna suurde linna sattute. Pärast tänavalt putkast üks kro?ka-karto?ka ja Baltika nr 5 peale ja siis võib isegi ööklubisse minna. 400-rublast kokteili jooma. Elagu kontrastid!