ROHELINE TULI: Aleksander Laane on olnud Roheliste partei juht kaua aastaid. Enam mitte. Rohelistel läks viimaste valimistega üsna nihu, Juku-Kalle Raid kutsus Aleksi õue, et tema käest pärida: mis juhtus? Aga ka lihtsalt igasugustest muudest asjadest rääkida.
Juku-Kalle Raid: Aleks, me alustame rohelusest, sest sa juhatasid kunagi Roheliste parteid. 1987 olid rohelised üks jõududest, miks me täna saame Eestit vabaks riigiks nimetada. Mis tegid sel ajal?
Aleksander Laane: Mina olin siis Vene sõjaväes. Valvasin vange. Petseris, Pihkva oblastis. Teatavasti sellised siseväed on KGB kontrolli all, piirivalvegi on tegelikult KGB kontrolli all.
J-K.R: Kuidas sa sattusid nii lähedale? Meil siin võis ju ka Afganistani minna.
A.L: Absoluutselt ei tea. Täitsa suvaliselt, arvan. Üldiselt ma üritasin sealt kuidagi ikkagi ära saada, aga ei õnnestunud. Mul oli selline huvitav allergiline reaktsioon – põhimõtteliselt, hingamisteed võisid mõne minuti jooksul kinni paistetada.
J-K.R: Ja praegu istud suitsuruumis?
A.L: Aga seda ei ole mul enam 20–30 aastat. Eestis toimuv jõudis kohale, kuna vanemad saatsid mulle ajalehti. Vikerkaar oli näiteks ajakiri, mida mulle toodi. Teenistuskaaslased ei jõudnud ära imestada, mis pilte seal avaldatakse. Kohutav pornograafia. Mina ei mäleta, et seal midagi vapustavat oleks olnud. Ju siis nende jaoks oli. Ohvitserid ei saanud üldse aru, et mis ajalehed ja ajakirjad, nende jaoks mõttetu teema.
J-K.R: Kas koolis tegid pahandust?
A.L: (Naerab) Ei, mina olin väga vaikne inimene. 21. kooli pinke nühkisin. Mõtted käisid meditsiini suunas. Lihtsalt oli huvitav teema. Tuttavaid oli arste. Seppo kliiniku asutaja oli perekonnatuttav. Mingi hetk aga ei saanud pihta, kas meditsiin on minu asi või ei ole. Ja sellepärast läksin sanitariks tööle, et näha – mis see täpsemalt on.
J-K.R: Kui me tõmbame tänasega paralleele, siis sanitari töö on vastutusrikas, aga päris õudne.
A.L: Esimene kogemus oli päris karm. Kolmandal korrusel asus kaks opituba. See sanitar, kellel oli kogemus, tema läks ülikooli sisseastumiseksameid tegema. Ja ma jäin üsna kiiresti kahe opi peale ainsaks sanitariks, ilma igasuguse arusaamiseta, mis seal tegema peab. Õed aitasid palju, et mida ja kuidas. Ega seda mõne päevaga ju selgeks ei saa. Sa ei tea, kuidas erinevates oludes käituda, kuhu joosta või mis on kiiremad ülesanded. Pärast harjusid ära. Ütleme niimoodi, et minu töö oli ka suhteliselt lihtne. Põrandad ja seinad pesta, riistad jne, kõva koristajatöö.
J-K.R: Siin meenub kohe analoog Roheliste parteiga, kus sa pidid koristama ära kõik, mis teised laiali pritsisid?
A.L: (Üllatunult) Ma ei ole sellest niimoodi mõelnud! (Mõtleb) See on väga hea võrdlus tegelikult. (Teisele teemale hüpates) Mulle alati (iroonilise rõhuga) “meeldib”, kui inimesed Greta peale närvi lähevad, et tüdruk ja diagnoosiga ka veel ja tuleb siin midagi ütlema. Siis mõtled, pagan, te annate nõu inimesele, kes tõesti on väga noor ja räägib teile seda, mida tuhanded teadlased on 20 aastat rääkinud ja te pole viitsinud kuulata. Ja nüüd te vihastate tema peale, kuigi ise olete selle jama planeedil kokku keetnud, miks te enda peale ei vihasta? Kui kõik oleks korras, siis poleks ju temal mingit põhjust midagi rääkida ja teil vihastada.
J-K.R: Võib-olla see räägib ühiskonnast üht koma teist. Noort aktiivset inimest ei viitsi keegi kuulata. Aga sina, nõukogude taustaga inimene, tead ju, et vanasti kuulati veel vähem.
A.L: (Mõtlikult) Vist küll… jah. Kuigi meie esimesed valitsused olid ju pretsedenditult noored oma koosseisult. Taastatud iseseisvusega vabariigis kuulati rohkem, enne vast jah vähem.
J-K.R: Sina läksid Seppo kliinikusse sanitariks, sinu eakaaslased käisid aga hoopis kuskil punkkontsertidel.
A.L: (Hüüatab) Ohoo! No ikka sai ka longitud. Ma peaks mälestustes sorima hakkama, käigult ei tulegi midagi meelde. Vanalinna päevad, mingid kontserdid ka – aga eredaid mälestusi ei ole. Haaknõel teksade küljes on ikka olnud, aga üldiselt ma ei püüdnud kedagi mängida, kes ma olemuselt ei olnud.
J-K.R: Sinust läks siis pulbitsev noorus, tundub, suurema kisa-kärata mööda?
A.L: (Tagasihoidlikult) Eks mingisugust kõvemat alkoholi tarvitamist ikka juhtus, aga ei olnud jah see suuremat sorti kambaelu teema. Kunagi püüti mulle klaverit õpetada, kuulmisega oli kõik korras, aga olin laisk kui lohe, nüüd on kahju, sest täiskasvanuna on see palju raskem.
Ma õppisin täiskasvanuna natuke Argentina tangot tantsima. Sellega olen küll rahul. Aga kui keegi ütleb, et mine salsat tantsima, siis seda ma ei tee. See tundub liiga kiire. (Naerab)
J-K.R: Sel ajal, kui tulid sõjaväest tagasi, ütleme 1989–1991, käis päris raju anarhia aeg, mida siis tegid?
A.L: Mina üritasin siis ülikooli sisse saada, arstiteaduskonda, aga ei saanud. Ma ei saa öelda, et ma olen üliandekas. Mul on mäluga probleeme, sellest ei piisa, et loen läbi, pean hästi palju tööd tegema, et mingi süsteem välja joonistuks. (Muigab) Samas olen suhteliselt laisk inimene ka. Siis läksin nulli – ettevalmistuskursus Tartu ülikooli asutajale. Seal veetsin väga toreda aastakese. Edasi astusin arstiteaduskonda, sain lõpuks sisse, veetsin seal kaks aastat, hindamatu kogemus. Siis tulid elulised asjad peale, abiellusin, sündis laps. Oli vaja töötada – mingitki sissetulekut. Nii nagu ikka: nooruses tundub, et kõik on võimalik ja kõige jaoks jätkub aega, pärast ilmneb, et ega ikka ei jätku küll.
Käisin korra nädalas reklaami müümas, Tartust Tallinnasse. 5.55 läks buss, tavaliselt neljapäeviti. Kappasin läbi sadu ettevõtteid, müüsin mingite kataloogide reklaami. Siis – peale südaööd – jõudsin Tartusse tagasi. Sain mingi protsendi müüdust. See võimaldas jälle nädalakese ära elada.
J-K.R: Et nagu Jehoova tunnistaja metoodika?
A.L: (Noogutab) Sisuliselt, jah, ikka ukselt uksele. Olid mingid telefonikataloogid ja olid mingisugused kuulutuste kataloogid. Ostan-müün-vahetan. Sa võtsid mingi piirkonna ette ja marssisid uksest sisse. Et meil on siin väga tore kataloog ja siis muudkui paned seda teksti edasi. Ma ei ole väga hea müügimees, ent mingisuguse vajaduse kattis ära.
J-K.R: Kas välja visati ja solvati ka?
A.L: Ikka juhtus. Kujutad ette praegu, kui keegi sinu uksele koputab? Inimesed on ju samasugused. Tuli rahulikult võtta seda kõike. Kui ma Terviselehe juurde jõudsin, siis tegelesin ikka seal samuti müügitegevusega ka edasi.
J-K.R: (Huviga) Kuidas sa sinna Terviselehe juurde sattusid? Mäletan väga hästi, see oli 1996 selline vanamuttide leht. Mina kirjutasin sinna mingeid ogaraid juhtkirju, à la “Kellele üldse on vaja haiget inimest” ja muu sihuke soga.
A.L: Ma sattusin ühe fondi juurde, mis seda lehte välja andis. Juhtus nii, et läksin värbama ühte suurfirmat kliendiks ja siis mingil hetkel taipasin, et me ei räägi enam reklaamist ega nende huvist, vaid minust. Tookord me kaubale ei saanud. Nagu ikka selle müügiga on. Ükspäev heliseb telefon. Mind otsitakse taga, arstide liit olla hätta sattunud. Mingi jama soomlastega, kes müüsid näitusepinda, et teha arstide päevad. Arstide liidul ja partneritel tekkis vaidlus. Aga vaja mess korraldada, müüa välja bokse. Ühe tollase sõbraga, kellel oli ärinutti rohkem ja ka auto, hakkasime seda tegema, aeg kuskil 1994–95. Ega me kumbki taibanud asjast midagi, aga kimasime Riia vahet ja lõpuks oli see müüdud bokside arv suurem kui soomlastel, kellel oli sellel alal tohutult suur kogemus. Ma isegi ei kujuta ette, kuidas see võimalik oli.
J-K.R: 1990-ndate keskpaik oli ka paras anarhia.
A.L: Terviseleht tuli hiljem. Seal pidin reklaamiga tegelema. Alguses ei kirjutanud sinna midagi, aga siis ühel hetkel tekkis olukord, kus öeldi, et osta Terviseleht ära. Naeratasin, et ei, aitäh. Mis raha eest see peaks toimuma? Läbirääkimised lõppesid sellega, et Terviseleht tuli tõesti ühte väikesesse firmasse, kus mul oli ka mingi osa ja sellest ajast peale oli seda vaja siis majandada.
J-K.R: Kui palju Terviseleht maksis? On sul mingi suurusjärk meeles?
A.L: See oli üsna omapärane kokkulepe. Suurema osa sellest summast sai tasaarveldatud reklaamiga. Füüsiliselt raha väga ei liikunud. Ja ega mul ei olnud seda ka. Ühel hetkel muutus ta mõttetuks, äriliselt kogu aeg pehmelt öeldes kahtlane projekt. Praegu kuulub juba Postimehe alla, aga ma toimetan seda edasi.
J-K.R: Kuidas sa Roheliste partei otsa koperdasid ja miks?
A.L: (Naerab) See juhtus kohe alguses, vast 2005 või 2006. Ma olin tagaplaanil aktiivne, ma kohe ei astunud ka liikmeks. Me istusime suhteliselt väikese seltskonnaga ja kirjutasime programmi. Kui kõik olid oma ettepanekud ära teinud, siis ööd läbi kirjutasime programme ja arutasime. Sest oli ju ka päevatöö. Väga põnev ja tore aeg oli.
J-K.R: Olles natukene selle asjandusega kursis, siis Euroopas leidub ju väga tugevaid rohelisi erakondi. Eestis ei ole neid üldse näha.
A.L: Kui sa meie pilti vaatad, kas sa ütleksid, et keskkonnakaitsjad on kõige rikkamad või üldse kuidagigi jõukad? Ilmselt mitte. (Mõtleb) Ka koostoimimise oskus on meil olnud küllalt kesine: keskkonnakaitsjad oskavad kõike laiali vedada. Hästi laiali. Hästi paljud rohelised on oma nõudmistes väga absoluutsed. Väga järeleandmatud, võib-olla isegi fanaatilised. Inimesi on väga vähe ja kui need riigi peale ära jaotada, siis sul jätkub paar inimest mõne kitsa teema peale. Nad peavadki fanaatikud olema. Saksamaal tegeleb võib-olla sama teemaga 200 tüüpi.
J-K.R: Ühel või teisel moel on Roheliste algatatud kõnepunkte haaranud oma programmi iga partei.
A.L: (Muigab) Sellest vähemalt räägitakse, tegusid kahjuks ei järgne. Eestis kuuldub seda bla-bla-blaad kuidagi väga palju. Ilmselt Saksamaal saadi kiiremini aru, et üks asi on aktivistide pool, aga selleks, et seadust muuta, on vaja poliitilist esindatust ja erakonda. Need on ühe ja sama asja erinevad tasandid. Nad töötavad erinevalt. Erinevad asjad ei saa üksteise ülesandeid täita.
J-K.R: Me jõuame sinnasamma punkti, kus sa töötasid: tuleb reklaami müüa. Maailmavaatega sama asi, koputad uksele ja seletad, et tervist, siin on selline asi. Andke toetust!
A.L: (Vaidleb) Reklaam on selge majanduslik kasu, Rohelistes sa müüd ideed. Mida ma saan Roheliste suhtes öelda, et see müügitöö ei ole hea olnud. Ideedel pole midagi viga. Enamik neist, kes seletavad, et meie mõtted on kohutavad, ei oska vastata, kui tahad teada, et näidaku, mihukene idee siin kohutav on.
J-K.R: Teie enda parteiliikmed on kõvasti lähiminevikus vaeva näinud, et inimesed Rohelistest eemale tõmbuks. Tuletan lihtsa asja meelde, ühe hiljutise juhtumi, kuidas Eesti noored Rohelised, sealjuures veel juhid, viskusid nende kaitsele, kes tomatisupiga van Goghi mäkerdasid, väites, et sel viisil juhivad nad tähelepanu vaesusele ja keskkonnaprobleemidele. No jabur ju!
A.L: See on sinu meelest! Ma küsiks kohe vastu, et mis seos võiks sellel olla Rohelise erakonnaga, just Eesti Rohelistega?
J-K.R: Teie asejuht kaitses seda ajakirjanduses jõuliselt. Kaalunuks Roheliste valimist, mõjub selline asi, et läheme klassikat mäkerdama, eemaletõukavalt.
A.L: (Vaidleb) Välja arvatud see, et klassikat ju ei mäkerdatud. (Leplikumalt) Aga saan aru. Meem paraku töötas nii. Jällegi seesama taust, et inimesed vihastavad asja peale, mille nad ise on teinud. Kas aktivistidel oleks põhjust teha aktsiooni, kui asjaga oleks korras?
J-K.R: Sa lähed kohutavalt filosoofiliseks. Et piiblit poleks vaja olnud kirjutada, kui inimesed elaks niisama kümne käsu järgi. Inimkond ei ole ju selline. (Visalt) Kas sina ikkagi saad sellest mäkerdamisest aru? Minu talupojatarkus ütleb, et selleks on sada muud võimalust.
A.L: Kindlasti on teisi võimalusi. Aga vaata, kui palju see kisa tekitas. Maailma mõistes on sellest kisast kasu.
J-K.R: Oled kindel?
A.L: (Ohates) Jah, paraku. Kahjuks on nii, et kliimateadlased on rääkinud aastakümneid probleemist, aga kas keegi on midagi reaalselt teinud? Kui keskkonnateema ei muutu poliitilises või inimeste teadvuses, siis sellise aktivismi ilmingud on paratamatud.
J-K.R: Aga kui ma oleks radikalist ekre-tüüp, läheks ja pläkerdaks üle Viiralti graafika ja teataks, et kutsun inimesi kristlusele ja konservatiivsusele?
A.L: Suund on ju teine.
J-K.R: Kuidas on üks suund parem kui teine?
A.L: (Kindlalt) Aga loomulikult on, miks ta siis ei ole. Kui sa ütled, et okei, 19. sajandil põletati kivisütt – ja me oleme konservatiivid ning tahame kivisütt edasi põletada. Moraali taastamiseks konservatiivsel viisil hakati nõidu ka põletama. Põletame kivisütt ja metsa, sest me oleme seda kogu aeg teinud. Mis argument see veel oleks?
Sekkub seni nihelenud fotograaf Mark Raidpere: Minu meelest heidab igasugune vägivallaakt kultuuriväärtuste suhtes varju selle tegijale. Ja see tähelepanu ei ole positiivne. Ja see ei aita üritusele kaasa.
A.L: (Ajab visalt oma) Samal ajal toimub järjekindel hävitamine, metsade hävitamine, liigirikkuse hävitamine, loomade, lindude, taimestiku hävitamine ja seda vägivalda keegi ei märka. Aga seda ühte purki suppi, vist, mida seal loobiti, seda miskipärast märgatakse.
J-K.R: Mis sa arvad, miks Eesti Rohelistega on kokkuvõttes nii läinud, nagu praegu on? Mõned valimised tagasi kepslesid Rohelised ikkagi kuue liikmega parlamendis jne. Mis juhtus? Lõpuks on Eestis ainult üks valija Rohelistel, ja see on Villu Tamme, kes lihtsalt mugavusest ei vali kedagi teist.
A.L: Normaalses parlamendis peaksid Rohelised siiski olema. Aga nagu sa tead: kui me parlamendist välja langesime, 2011, siis me lõpetasime tohutu võlaga. Ühtlasi jooksis siis ka enamik inimesi laiali. Kes astus välja, kes taandus. Mina olin olnud enne seda juhatuses. Mina tundsin küll vastutust, et selline jama on. Ega keegi seda Rohelist erakonda juhtima kippunud. Kes tahab juhtida suurt võlga?
Paratamatult – inimesed väsisid pidevast tõmblemisest. See, et ma erakonda pidin juhtima hakkama, potsatas minu ette väga ootamatu ja juhusliku sündmusena. Kuna ükski vanadest juhtidest ei tahtnud jätkata, siis mulle öeldi, et ei olegi muud varianti kui mina. Siis juhtisingi tükk aega seda võlga. Raha ei olnud ju üldse – et kautsjonit maksta ja vaadata, et kontot võlgade tõttu kinni ei panda. See oli kole. Loomad, linnud, mets ja vesi ei maksa toetust, kui tahad neid kaitsta.
J-K.R: Kui sa jõudsid kuus aastat parteid juhtida, siis tead väga hästi, kuidas annetuste kogumine käib. Ühel on oma Pruunsild, teisel oma ja kohe mitu. Mis omal moel on huvigrupluse kinnimaksmine. Milles ei ole iseenesest midagi halba. Ma saan aru, et Rohelistel läks annetajatega halvasti?
A.L: Kunagi ei olnud piisavat hulka raha, millega saad kautsjoni ära maksta täisnimekirja eest. Ja kui sul täisnimekirja ei ole, siis sa ei saa debattides osaleda. Ja järelikult sind paraku siis meedias ei ole. Sellised reeglid meediamajadel on ja kui sul ei ole kampaania jaoks ka sisuliselt üldse raha, siis jäädki sellise tulemuse juurde.
J-K.R: Minu meelest läksid Rohelised täiesti lappama siis, kui sina sellelt kohalt taandusid ja sinna maandus kapten Zuzu oma kohutava lauluga. Kes on nüüd kolinud Eesti 200-sse. Mitte keegi ei saanud pihta, mis siis toimuma hakkas.
A.L: Mina tema eest vastata ei saa, mis siis juhtus, seda pead juba tema käest küsima. Enamasti on ju tegemist suhteliselt keerukate teemadega, mida seletama pead, ja sa ei saa neid ühe loosungiga seletada – nagu üldiselt parteidel kombeks.
J-K.R: Ühe loosungiga ei seleta keegi mitte midagi.
A.L: Aga koos rahaga see üks loosung töötab.
J-K.R: Rohelised lõpetasid nüüd valimistel ühe protsendiga, ma siiralt loodan, et te pille kotti ei pane.
A.L: Ma loodan ka.
J-K.R: Praegu astus juhatus tagasi, aga on sul ka mingi mõte, mis sellest parteist edasi saab? Kas oled nõus uuesti juhatusse minema, kui leiad tüübid, kellega sünergia tekib?
A.L: Ma näeks ennast kaasa mõtlemas, aga mitte juhatuses. Tahan rahulikumat positsiooni ja pigem kirjutada ja mõelda. See kuus aastat juhatuses oli päris kurnav. Ma ei igatse neid esimesi positsioone.
J-K.R: Kodanikupalk on üks teema, mida Rohelised ketrasid.
A.L: Minu nägemuses tähendab see eelkõige eksperimenti kodanikupalgaga, et näha, kas töötab või ei. See, mis soomlased tegid, see ei kvalifitseerunud. Nad võtsid kõige raskema kontingendi, inimesed, kes on heitunud ja pole tööturul osalenud ma ei tea kui kaua. Nendega ei arvestata selles suhtes, et nad kunagi ehk veel tööturule tagasi tulevad. Esimesel aastal tõesti mingeid muutusi ei olnud, aga kui sa edasi vaatad, siis teisel aastal juba olid muutused. Ent selle põhjal teha paikapanevaid järeldusi, et ei tööta, just kodanikupalga suhtes, see on nonsenss.
J-K.R: Aga kirjelda mulle palun, milline võiks olla kodanikupalk Eestis? Kuidas sa seda ette kujutad?
A.L: See tuleb välja arvutada sellel hetkel, kui hakkad seda sisse viima. On mingi piir, millest alates osa inimesi lahkuks töölt, sest nad tahaksid õppida, reisida või alustada oma äriga, mille suhtes nad ei ole väga kindlad, kas see õnnestub. Sul on mingisugunegi tagatis. Et sa täiesti ei hävi.
Mingi aeg selline uuring tehti ja see piir oli kuskil 350 euro juures, kus tööturule sisenejate ja väljujate hulk oli sama suur, pigem sisenejate hulk oli natuke suurem. Seal tekib selline huvitav võimalus, kus inimesed, kes tahaksid väikese koormusega töötada, tuleksid tööturule.
J-K.R: Kas me võiksime seda nimetada pigem hea tuju palgaks? Et okei, oled selle riigi kodanik, saad 200–300, ongi selline hea tuju asi, peame lihtsalt arvutama, kui palju see maksma läheb.
A.L: Ütleme nii, et on absoluutne idee, et kõik peavad saama. Ja on selline ratsionaalne lähenemine, nagu Hispaanias kasutatakse. Paratamatult meid ootavad ees suured muutused. Kogu see tehisintellekti arutelu praegu, me tegelikult ei tea, kuhu me suundume.
J-K.R: Inimene ei teadnud, kuhu ta suundub ka siis, kui aurumasin leiutati.
A.L: (Muigab) Me siiski oleme kuskile edasi liikunud aurumasina leiutamise ajast. Ja me hindame siiski inimeste ellujäämise väärtust. Tol ajal oli eluiga lühem jne.
J-K.R: Sa peaksid sellest kirjutama ja usun, et sellest saaksid aru ka kõik valijad. Kui me soomlastest korra rääkisime, siis neljapäevane töönädal – Sanna Marin ju rääkis, et on vaja sellele üle minna. Et kui inimene teeb vähem tööd, teeb ta tegelikult rohkem. Kui tal on rohkem vaba aega, on tal parem tuju ja lõppkokkuvõttes panustab enam.
A.L: Nii on. See teema on olnud aastast 2010 programmis ja me oleme sellest rääkinud. Oli aasta 2010, ma istusin reformikatega ja me vaidlesime riigikogu otsuse üle, kas valitsus peab tegema uuringu töönädala lühendamise kohta. Riigikogu hääletas isegi selle otsuse poolt, aga kui Rohelised välja kukkusid, siis ei toimunud enam sellega midagi.
J-K.R: Tõmbame otsad kokku, mis sa arvad, mis toimub järgmistel riigikogu valimistel? Kas saate rohkem hääli kui 1%?
A.L: Ma loodan küll.
J-K.R: Räägime viimaseks ka sutsu su oma perekonnast. Sõbrad, lapsed.
A.L: Ema on mul toimetaja, Ruth Laane, töötas pikalt kirjastuses Valgus. Meil oli kodus väga palju raamatuid, olen raamatutega üles kasvanud. Sõnaraamatute, kataloogide ja kõige muu vahel. Isa töötas ETKVL-is tükk aega, mul on noorem õde, abielus, kolm last ja nõnda edasi. Mul endal on ka kaks last, tütar ja poeg. Mõlemad suured inimesed.
Sõprade puhul alustaks vanematest sõpradest – suur osa sõpradest on juba läinud. Meil on alati olnud väga kirjud laudkonnad igasuguste asjade tähistamisel, väga erinevad inimesed, erinevate saatustega. Ma alati istusin ja kuulasin ning võin öelda, et need inimesed mõjutasid mind kõvasti. Selliseid omavanuseid sõpru on vähe. Koolipõlvest ikka, aeg-ajalt küll trehvame, aga suurt läbikäimist ei toimu. On paar inimest veel, kes pärit ülikooliaegadest. Kahjuks viimastel aastatel ei ole näinud. Väga põgusalt on kontaktid olnud, sellest on jube kahju. Hilisemast ajast on inimesi, kellega meil on hästi hea klapp Roheliste tegemisest.
J-K.R: Kui ma üleeile sulle helistasin, olid just seltskonnaga väljas, kas see oli sõpruskond?
A.L: See on n-ö tango-seltskond. Ühelt poolt on see sõpruskond, kes kohtub sageli, selleks, et tantsida tangot. Mis on ju väga intiimne asi. Igaühele see võib-olla ei sobi, kui viibid väga teise inimese lähedal. See on suhtluskogemus ilma sõnadeta. Hästi põnev ja võib öelda, et see hoiab hulluks minemisest. See on selline meeldiv sõltuvus – sa lähed ja suhtled hästi toredate inimestega. Tantsus tunned kohe, kas inimene on sinuga siin hetkes või ei ole. Kui sa seda vaatad, siis ei saa aru, aga kui ise tantsid, siis saad. See hetkes olemine on nii oluline.
