Väidetavasti kavatseb uus valitsus läbi lüüa eelarve, lisaeelarve, reservid ja veel hullusti laenu võtta, et kõik oma lubadused ära täita. Kõik need pensionitõusud, maksumadaldused. Vähemalt niisugust pilti on jäetud – ja miks ei või see tõele vastata? Võib muidugi alati loota, et, nagu kõik poliitikud, valetasid ka need nii, et kõrvad huugasid ning tegelikult on ilged kröönijad.
Aga vaevalt. Varsti ju jälle valimised, siis veel ühed ning pole ju paremat, kui endast rahapildumisega head muljet jätta. Eks muistsedki pealikud armastanud münte puistata, kui vähegi tundus, et hõim rahul pole.
KELLELE LOOPIDA, KELLELE MITTE
Nüüd tuli mõistujutu tuju: Nemad seda ei lugenud ega pidanudki lugema. Otsa sai, oli ka selge, kas sind uskuma jäädi. Kas tuldi sinuga koos naaberhõimult värsket raha tooma. Või, soovitavalt, tsivilisatsiooni käest. Nonde arusaamatute tüüpide käest, kel paistsid kehtivat teised reeglid, kel palju sularaha, aga vähe mehemeelt. Tooma kõige tollal juurdekuuluvate lõbude, külapõletamise, vägistamise ja veretööga.Mis oli võrreldav tööga seotud boonustega.
Ei tuldud, võis pealik end ise sohu uputada. Kui ei, polnud raske selle töö manu abimehi leida.
Nüüd oleme kõik tsivilisatsioon. Meilt ei taheta enam nii selgeid asju nagu rüüsteretkele kaasaminek – hoidku, kes jaksakski – meilt ei oodata ka ebameeldiva pealiku sohuuputamist – hoidku, kes viitsikski.
Ja kui me ka poleks tsivilisatsioon, pole ka kuskilt värsket raha tuua. On nii palju kui on ja kui pealikud ühele pundile kõik ära jagavad, peavad teised rihma pingutama. Kõigile niikuinii ei jätku. Ning lõpuks saab ikka otsa. Kuna tsivilisatsioon erinevalt mõistlikust hõimupealikust pillub münte neile, kellelt pole enam midagi tagasi oodata, kes ei jaksakski, isegi kui võimalik oleks, rüüsteretkele minna ning jätab ilma need, kes jaksaksid või kellest kunagi võiks oodata, et jaksaksid. Demokraatia viljad? Kadunud on aeg, kui otsustusõigus oli seotud võimega mingeid kohustusi täita. Sõdida, makse maksta, ülepea hõimule või tsivilisatsioonile kasuks olla?
Lõpetame selle mõistujutu või vähemalt üritame.
PAREM REBENEGU VAREM
Punkt selles, et lasku see või järgmine või milline tahes valitsus aga münte pilduda. Raisaku kõik, mis kätte satub, kuni küüned vastu sekipõhja kõbisevad. Isegi parem oleks, kui seda tehtaks juba nüüd, kui ükskord jõuaks kätte tühjus, pankrot, vaesus majja. Et – sorri, aga enam ei ole raha. Ning ausa näoga öelda, selgitada: ei saagi raha olla, sest me tegime kõik, mis me lubasime.
Võibolla siis jõuaks kohale, et ei tasu lubada, ei tasu neid lubadusi isegi nõuda. Lubama on kõik poliitikud kanged mehed, seda neilt oodatakse, seda neilt nõutakse. Ehk oleks pedagoogiline kogu kambale, kes ühitab ühte lausesse mõtted: 1) kas me sellist Eestit tahtsime ja 2) Stalinit oleks vaja – et midagi polegi võimalik nõuda. 600 000 Eesti töötegijast on kolmandik riigipalgal. Ülejäänutest ehk pool teeb asju, teised on? kurat teab, aga käega katsuda nende tööd ei saa. Töökohtade loomine tähendab sotsiaaltöötajate, võrdsusvolinike ja muu saasta palkamist – mis tuleb taas maksudest. Kogu pensionide, kogu toetuste, kogu tasutaasjade, soodustuste süsteem ragiseb igast
õmblusest juba ammu, hakkab rebenema, rebeneb.
MIKS RIIGIS LOLLIKS MINNAKSE?
Ja rebenegu ta varem, kuni nõudjad veel elujõus ja võimelised kõigele vaatamata ilma hakkama saama. Sest nagu ütles 1927. aastal välja antud käitumisõpik “Peen mees” – kui rahaliselt läheb kitsaks, ei maksa püüda endist elustiili säilitada, parem hüpatagu kohe põrgusse, see pole nii kuum koht kui räägitakse.
Millise tõdemuseni võiks muidugi ohjurid enne jõuda. See ei saa enam kaua kesta, see lappimine, millega me tegeleme. Huvitav, eraelus teab igaüks, et kui raha ikka pole, tasub vähest säilinut kokku hoida. Riiklikult? nagu kaotaksid kõik mõistuse. Lubavad, lubavad? annaks jumal, et me oleksime saanud valeliku valitsuse.