Akadeemik Ain-Elmar Kaasik on mees, kes teab praktiliselt kõike – mis maailmas üldse teada – inimajudest ja närvidest. Eesti Teaduste Akadeemia (TA) asepresident hr. Ain-Elmar Kaasik (s. 1934) liigitub selles asutuses “Bioloogia, geoloogia ja keemia osakonna” alla ning tema teadusalaks on neuroloogia ja peamisteks uurimissuundadeks peaaju vereringe patoloogia ja ainevahetuse häired ägedate ajukahjustuste korral.
RIDA OLULISI KOOLIKAASLASI
Ain-Elmar sündis bibliofiilist ametniku perre, tema isa Aleksander Kaasik oli kuldsel “Eesti aal” Tallinna Koolide Valitsuse kantseleijuhataja. Päritolult küll saarlane. Seega on Ain- Elmaris isa kaudu saarlase ja ema kaudu nii rootslase kui hiidlase verd. Juba enne pöördeliste sõjasündmuste algust, mis vajutas pitseri kõigi tolle põlvkonna ealiste ellu, suri Ain Elmari ema – kui poiss oli neljane. Nii kasvatas Aini ja tema õde tema isa uus abikaasa, pianist Mare Soona, kes Ain-Elmari toonitusel ei olnud mitte kli?eelik muinasjuttudest pärit õel võõrasema, vaid hea ja suure südamega inimene. Ain-Elmar ütleb, et tema koduses kasvatuses oli väga kõrgel kohal respekt vanemate vastu, ehkki, kohe lisades: “Mingi kuivik ma päris kindlasti ei olnud, kuigi nimetan ennast täna “homo literarius”, sest olen juba noorusest saadik kõik oma teadmised ammutanud peamiselt raamatutest ja muid teabekanaleid vähem kasutanud.”
Peale koduse keskkonna peab akadeemik enda kujunemisel oluliseks elu Nõmmel, kus ta veetis oma lapsepõlve ja käis ka koolis. “Seal valitsenud intellektuaalset õhkkonda,” täpsustab akadeemik. Kaasik õppis Nõmme Gümnaasiumis, koolis, kust on pärit terve rida olulisi inimesi – Erast Parmasto, Hans-Voldemar Trass, Kuno Tamberg, Lennart Meri, Olav Aarna, Valdek Kulbach, Endel Lippmaa, Loit Reintam, Peeter Tulviste.
KÜBEKE SPORDIJUTTU
Koolis pidas Ain-Elmar muuhulgas väga lugu kehalisest tegevusest, olles seal pidevalt esirinnas. See armastus on säilinud siiani: “Juba mitu aastat mõtlen pärast Tartu Maratoni raames toimuva rattaralli lõpetamist, et see aasta oli küll viimane kord? Aga alati, kui uus kord käes, olen ma jälle rajal.”
Kaasik ei osale ainult rattarallil, varem võttis regulaarselt ikka kogu kolmikürituse ette – suusatamise, rattasõidu ja pikamaajooksu. Neid alasid peabki ta oma “spordilemmikuteks”.
Räägime spordist, aga ühtäkki teatab akadeemik: “Tegelikult selle kohta, et tervisesport midagi inimese tervisele või elueale juurde annab, mingit teaduslikku tõestust ei ole, seda oleks ka väga raske hankida, peaks juba varases nooruses grupeerima ära vähemalt kaks gruppi noorukeid, kelledel ühtedel on tervisespordi harjumused ja teistel ei ole ja siis jälgima neid läbi terve elu ning mõõtma selle elu kestel ka pidevalt nende tervislikku seisundit, samas veel ka garanteerima, et need, kes tervisespordiga tegelevad, ikka sellega tegeleksid ja need, kes ei tegele, need siis ka ei tegeleks. Kuid tervisesport mõjub hästi inimese elukvaliteedile? Ehkki võibolla ka mitte kõigile? Mina loen ennast siiski kuuluvaks sellesse gruppi, millele tervisesport annab elukvaliteedi kasvu.”
RIIK KAOTAS JURISTI, KUID VÕITIS NEUROLOOGI
Nõmme Gümnaasiumist meenutab Kaasik suure soojusega klassijuhataja Anna Laidoneri, kes oskas talle armsaks teha tollal mitte just väga populaarse vene keele ja kirjanduse. Rääkimata muude huvide tekkimisest. Lisaks veel Hilja Pavelsoni ja Clarissa Partsi, kes olid nn “vana kooli” inglise keele õpetajad ja akadeemik tunnistab, et nende laotud alustele toetub ta selle keele täiendamisel ja tunnetamisel siiani. Samuti meenutab Kaasik füüsikaõpetajat Juhan Anderssoni ja keemiaõpetajat Evi Propst-Rooni. Seega, pärast kooli lõpetamist 1953.a. viis Ain-Elmar dokumendid ja sisseastumisavalduse Tartu Ülikooli, kuid mitte arsti-, vaid õigusteaduskonda. “Minu teadustegevuse alguses, nagu elus muuski, oli piisavalt juhuslikkust, mis kokkuvõttes on osutunud õnnelikuks valikuks.”
Peatselt saabus tollasele noorele abituriendile vastuvõtukomisjoni sekretäri kiri, et teda ei lasta sisseastumiseksamitele kohtade puuduse tõttu. Ain-Elmar tormas segaduses ülikooli ja kuulis eravestluses, et peale õigusteaduse ei ole tal mõtet kandideerida ka ajaloo ja geoloogia erialal: “Miks just need kaks veel õigusteaduskonnale lisaks, on mulle arusaamatuks jäänud tänaseni.”
Seega juhuslik valik ja saatuse keerdkäik tagas selle, et kui Eesti kaotas võibolla väljapaistva juristi, võitis ta ikkagi silmapaistva neuroloogi ja neurokirurgi.
Tollal ei olnud arstiteaduskonnas kombeks ega tavaks tegeleda tudengite seas teadliku diplomieelse või -järgse spetsialiseerumisega. Nagu kõigil ülikoolides õppinutel tekib suurem või väiksem sõpruskond, tekkis Ain-Elmaril selline klapp teisel kursusel äsja närvikliinikusse assistendiks määratud praeguse prof. emer. Arvo Tikuga. Temaga koos ja hiljem juba ka iseseisvalt hakkas Ain-Elmar järjest rohkem osa võtma närvikliiniku tööst, juba siis, kui meditsiinitudengitele veel kliinilisi aineid ei antudki. Huvi süvenemisele neuroloogia ja neurokirurgia vastu andis tugevalt juurde ka kliiniku juhi, professor (tollal dotsent) Ernst Raudami tuntus ja isiklik sarm. Peale prof. Raudami loeb Ain-Elmar oma teiseks peamisemaks õpetajaks dr. med. Ruth Paimret. “Tollases ülikoolis oli tõesti säilinud palju väga häid ning huvitavaid õppejõude, professoreid – natuke hajameelsed ja oma erialale jäägitult pühendunud. Tänapäeva pofessorid on teistsugused.” Eriliselt väärib märkimist Ain-Elmari poolt mitte ainult Eesti meditsiinis, vaid ka kultuurilooliselt oluline tegelane prof. Artur Valdes.
VALIKU TULEK
Kui jätta välja isiksuste mõju Ain-Elmari hakkamisel just neuroloogiks, siis erialaliselt sai määravaks aktiivne osavõtt 1958. aastal Eestis puhkenud poliomüeliidi epideemia ajal raskete haiguste ravist. Poliomüeliit ehk selja aju hallolluse põletik (tuntud lastehalvatu sena) oli pool sajandit tagasi lääneriikides sh ka USA-s laialt levinud haigus, mis aeg-ajalt puhkes ka epideemiatena. See haigus kandub epideemiate ajal üle ka täiskasvanutele, mõjudes peamiselt jalgadesse. (Maailmaajaloost on tuntumaid selle haiguse ohvreid II maailmasõja võitnud Ameerika Ühendriikide president Franklin Delano Roosvelt, keda mäletame Jalta konverentsi ajal ratastoolis koos Churchilli ja Staliniga).
Ain-Elmaril oli võimalus VI kursuse tudengina lülituda aktiivselt vastrajatud respiratsioonitsentrumi töösse. Sellest tööst alates kujunes Ain-Elmar Kaasikust juba põhimõtteliselt oma erialased valikud ja suunad paika pannud arst. Ta lõpetas ülikooli aasta hiljem, 1959, ning järgnevad viis aastat möödusid praktiseerides. Kaks aastat töötas akadeemik Põltsamaa rajoonihaiglas, järgnesid kolm aastat Tartu Närvikliinikus, kus akadeemik oli intensiivraviarst ja algaja neurokirurg. 1964. aastal astus Ain-Elmar neuroloogia ja neurokirurgia aspirantuuri. Olles juba selleks ajaks avaldanud 15 teaduslikku publikatsiooni, valis ta oma kandidaaditöö teemaks peaaju ainevahetusega seotud probleemistiku. Tema juhendajaks sai meile juba tuttav prof. Ernst Raudam.
Akadeemik: “Mul vedas, sest 1964. aasta sügisel sain osa võtta neljakuulisest täiendkursusest tollases maailma ühes juhtivamas, kindlasti kõige suuremas sellealases keskuses Moskva N. N. Burdenko nimelises Neurokirurgia Instituudis.”
Nii veetis Kaasik suurema osa ajast Meditsiini Keskraamatukogus, kus oli võimalik tutvuda (ilma igasuguste piiranguteta) maailma erialaajakirjadega. Sõnulseletamatu luksus tolle aja kohta. “Sel perioodil üritasin ennast intensiivselt läbi süüa võimalikult suurest andmete kogumist.”
AJU ON ÜLIKEERULINE ASI
20. saj. keskel võeti raskelt haigete ravis üha enam kasutusele arstiabi nn agressiivsed võtted, mis hõlmasid elutegevuseks vajalike vedelike ja toitesubstraatide pikaajalist parenteraalset manustamist, häiritud hingamisfunktsioonide abistamist või ajutist asendamist vastava aparatuuri abil jne. Meetodid, milleta tänapäeva meditsiini ega arstiabi enam ette ei kujutatagi – intensiivravi (intensive care).
Ain-Elmar: “Piltlikult öeldes oli meditsiin nii rahvusvaheliselt kui ka Eestis tegemas ühte olulist murrangut.” Ain-Elmar kaitses oma kandidaaditöö 1967. aastal Tartu Ülikooli juures, teemaks oli “Peaaju gaasivahetus ajuinsuldi akuutses staadiumis”.
Kuidas asi lahti seletada? Akadeemik: “Akuutne staadium tähendab seda, et haiguskolle ei ole veel välja kujunenud. Iga meie organ vajab elutegevuseks energiat, mõned rohkem, mõned vähem. Meie aju aga on suurim energiatarbija organismis, kusjuures ta tarbib seda kogu aeg palju. Näiteks une ajal ei uinu kogu aju, vaid ainult mõned piirkonnad, ülejäänud töötavad ja ühtlasi vajavad tööks ka energiat.”
Akadeemik Kaasik jätkab: “Tihti arvatakse naiivselt, et ajurakkude tegevus on sõltuvuses glükoosist ehk mida rohkem magusat sööd, seda intensiivsemalt on aju võimeline töötama, tegelikkuses see nii ei ole. Organismis on olemas teised süsteemid, mis jälgivad veresuhkru taset ja üleliigse väljutavad. Nii et suhkrut süües targemaks ei saa.”
Seega, kõik akuutsed haigused häirivad aju ainevahetust ja sellest kandidaaditöö rääkiski.
ENIMTSITEERITUD KODUMAINE AKADEEMIK
Pärast kandidaaditöö kaitsmist järgnes aastatel 1967-68 akadeemiku teine pikem teadustöö alane väliskomandeering, seekord Rootsi Istituudi (Svenska Institutet) stipendiaadina Lundi Ülikooli Neurokirurgia Kliiniku Aju-uurimise Laboratooriumis, kus akadeemik sai olulist teaduskoolitust 11 kuu vältel prof. Bo K. Siesjö juhendamisel. Lundis veedetud aeg ja tehtud eksperimentaalsed tööd on olulised ka akadeemiku doktoridissertatsiooni jaoks, sest nii seal kui hilisemalt Tartus juurde uurituna valmis 1972. aastal doktoriväitekiri teemal “Peaaju ekstratsellulaarne atsidoos ja selle patofüsioloogiline tähendus (eksperimentaalne ja kliinilis-biokeemiline uurimus)”, mis kaitsti samal aastal edukalt Tartu Ülikooli juures.
Selle töö juures jõudis Kaasik otsaga nukleotiidide uurimisse ehk siis biokeemiasse või bioneuroloogiasse. Laias laastus uuris töö edasi aju hapnikuga varustamist, kuid märksa keerulisemal tasemel. Nende teadustööde rahvusvahelisest olulisusest annab tunnistust ka see, et 1982. aasta H. Martinsoni poolt läbi viidud uurimises väidetakse, et Ain-Elmar Kaasik on Eesti akadeemilistest arstidest kõige enam rahvusvahelistes teadustöödes tsiteeritud.
Ain-Elmar: “Ma tean, et mõne teadlase jaoks on see bibliomeetrika tõesti üsna oluline, ma ise mingi “primadonna” efekti käes ei kannata, kuid 1980. aastani on minu töödest võetud tsiteeringuid üle tuhande korra, hilisemalt ma ei ole sellist statistikat enam jälginud.”
ÜHISKOND LISAKS TEADUSELE
1988. aastal sai akadeemik autoritunnistuse leiutisele “Parkinsoni tõve ravimeetod”. Kuid kogu selle viljaka teadlasetöö juures leiab siiski Ain-Elmar (olles osalenud umbes 3000 neurokirurgilisel operatsioonil ja võtnud osa loendamatute haigusjuhtude käsitlemisest), et on “teadusele oma elus ikkagi tänamatult vähe aega jätnud”. (Seda räägib mees, kellel on ligi 450 teaduspublikatsiooni, sh üle 200 “täismahulise” teadusartikli, neist 80 rahvusvahelise levikuga ning 10 monograafiat, õpikut või peatükki raamatutes.)
Ain-Elmar on tagasihoidlikkus ise: “Minu juhendamisel on seni kaitstud 16 doktori- ja meditsiinikandidaadi väitekirja. Mitmed mu õpilased (prof. Toomas Asser, med. knd. Jaan Eelmäe) on oma neurokirurgi kunstis jõudnud kaugemale, kui olin mina oma parimail aastail ning sama võib peatselt öelda mu akadeemiliste järglaste suhtes teadusvaldkonnas.”
Akadeemik Kaasikul on lisaks arsti ja teadlase kohustustele täita veel ka mitmeid ühiskondlikke, erialaseid ja administratiivseid üles andeid – Uppsala Ülikooli audoktor (1991), Ameerika Neuroloogiaakadeemia korrespondentliige (1994), täisliige (2002), Euroopa Teaduste ja Kunstide Akadeemia liige (2000), (Briti) Kuningliku Meditsiiniseltsi Liige (2000), Poola Arstiteaduse Akadeemia liige (2000) jne, see oli sellest loetelust ainult väikene valik.
MIS ON VIGA EESTI MEDITSIINISÜSTEEMIL?
Milline on Eesti neurolooogia ja neurokirurgia tase maailma kontekstis?
Akadeemik Kaasik: “Neuroloogia on selline ala, kus on vajalik pikk traditsioon. Meil Eestis pani aluse neuroloogiale ja neurokirurgiale 80 aastat tagasi Ludvig Puusep. Ta oli ühtlasi ka maailma tasemel üks neist, kes sellise teadusharu nagu neuroloogia ja neurokirurgia lõi. Võrdluseks: naaberriigis Soomes tekkis iseseisev neuroloogia ja neurokirurgia alles paarkümmend aastat hiljem – rääkimata Lätist ja Leedust.”
Kuid tervikuna meditsiinis, leiab Ain-Elmar, üldine pilt nii hea ei ole: “Kui mujal arenenud riikides kulutatakse meditsiinile ja tervihoiule SKP-st 8 kuni 11 protsenti, siis meil Eestis on see napilt üle viie. See on ebanormaalne, sest me peame ju ostma siin aparatuuri sama hinnaga, millega näiteks Soome meditsiinikeskused.”
Eesti meditsiinisüsteemis näeb akadeemik sisseprogrammeeritud põhimõttelist viga. Kui rahastamissüsteem on Eestis Euroopale kohaselt avalik-õiguslik st Haigekassa, siis meditsiiniteenuse osutamine on eraõiguslik, kõik perearstid on ju valdavalt FIE-d. Nii et esmane meditsiiniline kontakt käib läbi eraõigusliku fiestunud sõela.
Ain-Elmar: “Perearstid ei tohiks üleüldse tegeleda oma ruumide, kütte, kontori ja muude kuludega, nad peaksid tegelema ainult meditsiiniga.”
“Meil räägitakse palju arstiabi kättesaadavuse puudumisest, kuid tegelikult ei ole see kaugeltki nii tähtis probleem kui arstiabi kvaliteet,” ütleb Kaasik.
USK LOODUSESSE
Euroopa Liitu kui institutsiooni ja Eesti liikmelisusesse suhtub akadeemik positiivselt, kuid mitte ilma sisulise kriitikata. “Liit on positiivne, kuid institutsioon pole jumal.”
Muuseas, Jumalaga on akadeemiku suhe selline, et religioosseks ta ennast ei pea, kuid võitlev ateist ka ei ole. “Igal juhul suhtun suure lugupidamisega nendesse, kes suudavad uskuda. Olete kuulnud sellest ütlusest arstide ja Jumala kohta: “Meie (arstid) peame selle korda tegema, mille Jumal vussi keeras.””
Millesse akadeemik usub? “Ma usun loodusseadustesse ja sellesse, et inimene on Looduse osa. Aga eelkõige – või õigem oleks öelda isegi üle kõige – usun ma raudsetesse teaduslikult tõestatud faktidesse. Ma ei usu eriti arvamustesse. Ma olen üsna ettevaatlik mingisuguste esialgsete, näiliselt huvitavate asjade omaksvõtmisega. Ma olen oma natuurilt kaunis skeptiline inimene, ehkki mitte pessimistlik või negativistlik. Ma ei ole ka sealjuures kahtleja, ma olen näinud inimesi, kelle tegevust on kahtlemine pidurdanud, aga arvan, et minu tegevust ei ole kahtlemine pidurdanud.”
Ain-Elmar lisab peale pausi: “Vaadake, ma ei usu üleüldse esoteerikat. Ma olen mõnikord olnud sisemiselt üsna üllatunud, kui järsku minu kõrval inimene, keda olen pidanud intelligentseks ja harituks, hakkab järsku mulle täiesti tõsiselt rääkima, et ta on sündinud sellises või teises tähtkujus ja sellest tulenevalt on tema isiksuseomadused just nimelt sellised. Ma võin aktsepteerida seda kui seltskonnavestlust, kuid kui nad sellesse tõsiselt suhtuvad, siis see ei lähe minu mõttelaadiga kokku.”
HEDONISMI LIIGNE KASV
Eesti ühiskonnas häirib akadeemikut kõige rohkem üksmeele puudumine: “Ma ei arva, et ühiskond peaks olema nagu lambakari, kes ühe juhtoina järgi pimesi juhindub, aga elu on näidanud, et need ühiskonnad edenevad, kus hinnatakse konsensusväärtusi. Ja siis veel see liialt tugev suunitlus hedonismile? Hea küll, mingil määral on see lääne ühiskonnas paratamatu, kuid milleni see tervikuna välja viib ühiskonna arengu, seda me ei tea.”
Mis aga meeldib erudiidile Eesti ühiskonnas, kui kummaliselt ta ka eelmise väite valguses ei kõlaks on – vabadus! Akadeemik selgitab: “Eesti/eestlased on võib öelda vana rahvas, et mitte öelda vanarahvas, kuid kultuuriliselt oleme me siiski suhteliselt uued ja noored. Vaat see, et see eesti kultuur ja rahvas selles kultuuris on nüüd siiski tõeliselt ja lõplikult vabad, see teeb küll rõõmu.”
* * *
NIMI: Ain-Elmar Kaasik
TEADUSALA: Neuroloogia
UURIMISTÖÖ PEASUUNAD: Peaaju vereringe patoloogia ja ainevahetuse häired ägedate ajukahjustuste korral; närvihaiguste levik, diagnoosimine ja ravi
VALITUD AKADEEMIKUKS: 31. märts 1993
AKADEEMIA OSAKOND: Bioloogia, geoloogia ja keemia osakond
TÖÖKOHT: Eesti Teaduste Akadeemia asepresident (alates 2004|), Tartu Ülikooli emeriitprofessor (alates 1999)
HARIDUS:
1953 Tallinna X Keskkool
1959 Tartu Ülikool
TEADUSKRAAD:
1967 meditsiinikandidaat Tartu Ülikooli juures
1972 meditsiinidoktor Tartu Ülikooli juures
1973 professori kutse
TUNNUSTUSED:
1972 Nõuk. Eesti preemia
1988 Soome Neuroloogide Seltsi aukiri ja Ernst Homéni medal
1991 Uppsala Ülikooli audoktor
1998 Eesti Vabariigi Valgetähe III klassi teenetemärk
1999 Tartu Ülikooli medal
1999 Ludvig Puusepa medal
2000 Balti Neurokirurgide Assotsiatsiooni auliige
2002 Osvald Schmiedebergi medal
2003| EV teaduspreemia pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest
2004| Eesti TA medal
2004| Tartu aukodanik
TEADUSORGANISATSIOONILINE JA ADMINISTRATIIVNE TEGEVUS EESTIS:
1991-1993 Eesti Teadusnõukogu liige
1991-1993 Eesti Teadusfondi nõukogu liige, arstiteaduse ekspert
1991-1996 Eesti Arstiteadusnõukogu liige
1996-2004| Riigi teaduspreemiate komisjoni liige
1998-2001 Eesti Teadus- ja Arendusnõukogu liige
1998-2003| Rahvatervisealase teadus- ja arendustegevuse riikliku sihtprogrammi aastateks
1999-2009| juhtkomitee liige
1960-? Eesti Neuroloogide ja Neuro kirurgide L. Puusepa nim seltsi liige
1994-? Vabariigi Presidendi Akadeemilise Nõukogu liige
1994-? Riigi Ravimiameti registreerimiskomisjoni esimees
2001-? SA Eesti Geenivaramu nõukogu liige
2005|-? Eesti Teadusfondi nõukogu liige
2005|-? Riigi pikaajalise säästva arengu üksikküsimuste läbitöötamise asjatundjate komisjoni liige
2005|-? Ühiskondliku Leppe SA eestseisuse liige, rahvatervise toimkonna esimees
MUJAL:
1973 Skandinaavia Neurokirurgia Seltsi korrespondentliige
1991-1999 Euroopa Neuroloogia Seltside Föderatsiooni (EFNS) liige
1991-1999 Euroopa Neurokirurgide Assotsiatsiooni (EANS) liige
1991-1999 Neuroloogide Maailmaföderatsiooni (WFN) liige, rahvuslik delegaat
1994 Ameerika Neuroloogiaakadee mia korrespondentliige (alates 2002 täisliige)
1996 New Yorki Teaduste Akadeemia välisliige
2000 Briti Kuningliku Meditsiiniseltsi liige
2000 Euroopa Teaduste ja Kunstide Akadeemia liige
2002 Poola Arstiteaduse Akadeemia välisliige
PUBLIKATSIOONID:
Kogu nimekiri: 477 viidet; neist 264 täismahulist artiklit, millest 82 rahvusvahelise levikuga, bibliograafilistes andmebaasides (CC, PubMed, Medline) hõlmatavaid artikleid avaldavates ajakirjades.