Akadeemik Dimitri Kaljo (s. 1928), ei ole lihtsalt geoloog – see oleks tema kirjeldamiseks sama üldistav kui öelda, et ta on inimene või et ta on mees. Dimitri on pigem stratigraaf ja paleontoloog. Alustuseks olekski otstarbekas sirgeks rääkida mõned erialased võõrsõnad, et järgnevat paremini mõista.
PARATAMATU TERMINOLOOGIA
Stratigraafia on geoloogia haru, mis uurib maakoort moodustavate kivimkehade ruumilist levikut ja neid kujundanud sündmuste ajalist järgnevust. Stratigraafia harudeks on näiteks biostratigraafia, ökostratigraafia, sündmusstratigraafia jne.
Paleontoloogia on bioloogia ja geoloogia piirteadus, mis uurib taimede ja loomade jäänuseid (kivistisi) ning teeb nende põhjal kindlaks ammu elanud organismide kuju, ehituse, arengu, sugulussuhted ja eluviisid.
Maakoore ja pinnase uurimine jaguneb erinevatesse ajaperioodidesse. Dimitri põhispetsialiteet, milles ta on üheks juhtivaks eriteadlaseks kogu maailmas, on perioodid ordoviitsium ja silur – need mõlemad kuuluvad Maa ajaloos paleosoikumi ehk vanaaegkonda. Paleosoikum vastab ajavahemikule 542…251 miljonit aastat tagasi. Ordoviitsium ja silur, mis on üksteisele järgnevad ajastud, hõlmavad ajavahemiku vastavalt 488…443 ja 443…416 miljonit aastat tagasi. Nendes ajastutes uurib Dimitri keskkonna ja kivimite kujunemist faatsieste muutuste kaudu.
Faatsies: 1. läbilõike, kihi või kihistu osa, mille kivimiline koostis on ühesugune ja mis sisaldab sarnaseid kivistisi; 2. kivimi tekkimise tingimused. Ühesõnaga, Dimitri uurib kivimeid ja neid omaaegseid organisme, millest need kivimid sajad miljonid aastad tagasi tekkisid. Nendeks on rugoosid (erilised, nüüdseks väljasurnud tetrakorallid (mille kauged ja enamasti üsna erinevad järglased on tavaeestlasele tuntud soojade merede snorgeldamistel nähtud korallid) ja graptoliidid (vanaaegkonnas (kambriumist karbonini) meredes kolooniatena elanud kinnistunud või planktiliste loomade alamhõimkond poolkeelikloomade hõimkonnast).
Kui terminoloogilise selgituse lõpetuseks lahti rääkida, mis on taksonoomia (kategoriseerimine (liigitamine, jaotamine, grupeerimine) ja sellega tegelev teadusharu) ning isotoopgeoloogia (geoloogia haru, mis põhineb radioaktiivsete ning stabiilsete isotoopide kasutamisest saadaval andmestikul), võibki Eesti Teaduste Akadeemia (TA) akadeemiku Dimitri Kaljo uurimistöö peasuundadeks kokkuvõtvalt öelda: Eesti ordoviitsiumi ja siluri tetrakorallide taksonoomia ja biogeograafia, graptoliitide biostratigraafia, nende ladestute stratigraafiline liigestus, Balti basseini fatsiaalne arengulugu ja paleoökosüsteemid, isotoopgeoloogia. Just viimasega ehk isotoopgeoloogiaga on Dimitri viimased kümmekond aastat tegelenud.
TALLINNA ALUNE
Akadeemik Kaljo: “Minu teadustöö alguses seisnes geoloogi teadusetegemine sageli vaid selles, et ta leidis mõne kivistise, kirjeldas seda, tõi välja iseärasused, fikseeris pildina ja publitseeris leiu, sellega oligi tema roll täidetud. Nüüd ei ole see mitte pelgalt esimene etapp, vaid alles sissejuhatus või eeltöö tegelikule ja tõelisele geoloogilisele uurimistööle. Nüüd teadus alles algab niisugusest leiust, mitte ei lõpe.”
Dimitrit huvitavad ordoviitsium ja silur eelkõige sellepärast, et just nendel ajastutel kujunesid Eesti aluspõhjas kivimid ja kivistised (sh ka rugoosid ja graptoliitid), mis moodustavad meie kuulsa Põhja-Eesti paekalda ja praeguse Tallinna aluse. Tollal laius siin maailmameri, mis kattis omaaegse Baltika mandri ääreala.
SEINALEHTE, SEITSE KORDA UUESTI
Akadeemik Kaljo sündis Haapsalus, ehkki ta vanemad elasid Saaremaal. Dimitri: “Kuigi minu ema oli Orissaares arst, sõitis ta turvalise sünnituse huvides mandrile, Haapsallu. Peale sünni ei seo mind Haapsaluga midagi, olen siiski põline tallinlane, kui lapsepõlv Saaremaal ja tudengipõlv Tartus välja jätta.”
Dimitri isa oli selline huvitav ametimees nagu riigimaade valitseja ehk siis tegeles selle esimese ja täielisema Eesti Vabariigi aal sakstelt ära võetud maade jagamisega lihtrahvale ehk värsketele uusriigi kodakondsetele. Koduresidentsiks oli lapsepõlves Reina mõisa häärber ja seal veetis Dimitri pärast pere Tallinnasse kolimist 1933. aastal kõik oma suved kuni 1944. aastani. Dimitri: “Isa oli mul selline rangema loomuga; võin julgelt öelda, et vaimsed väärtused ja arusaamised elust ehk siis kõik selle, mis mul peas, hinges ja südames, andis mulle kaasa ema, pean tast siiani väga sügavalt lugu.”
Huvi looduse tekkis varases nooruses, nii et kui noormees läks tollasesse Tallinna I Keskkooli, nüüdsesse Gustav Adolfi Gümnaasiumisse keskharidust omandama, polnud sattumine seal tegutsevasse Gustav Adolfi Loodusteaduslikku ringi sugugi juhuslik. Ringis tekkis Dimitril eriliselt hea klapp vanemate koolivendade V. Jaanussoni ja A. Rõõmusoksaga. Osalt just tänu nende mõjutusele, aga ka oma sisemise veendumuse sunnil astus ta pärast keskkooli lõpetamist aastal 1948 TÜ geoloogia osakonda. Seal valitses tollal väga õdus, et mitte öelda kodune ning teadustöö tegemist soosiv õhkkond. Peale tarkuse omandamise ja teadustöö tegemise võttis Dimitri aktiivselt osa ka Üliõpilaste Teadusliku Ühingu tööst, kust sai esmaseid organisatoorse töö kogemusi. Juba tudengipõlves tekkis Dimitril lähedane töösuhe kõige rohkem tema teadlase karjääri mõjutanud inimese, tollase professori, hilisema akadeemiku Karl Orvikuga.
Dimitri Kaljo meenutab: “Ta oli äärmiselt nõudlik mees, mõned pidasid teda isegi natuke kurjaks, mina mitte, vaatamata sellele, et ta lasi mul üht Üliõpilaste Seltsi seinalehte läinud üheleheküljelist teaduslikku teksti, minu ühte esimest avalikku ülesastumist selles vallas, tervelt seitse korda ringi kirjutada… Siis tekitas see küll viha.”
HOKIKAIKAGA MEES
Dimitri tegi ülikoolis peale õppimise ka sporti. Talle meeldis väga hoki – uisutama hakkas ta juba üsna varases eas ning see tegevus on Dimitrile terve elu meeldinud -, aga ülikoolis mängis ta juba hokimeeskonnas. Dimitri: “Kord võistluste ajal jäi meil väravavaht haigeks ja meeskonna juht ütles, et kuule, Dimitri, aja vatid selga ja seisa ise väravasse. Me kaotasime selle mat?i 11:0… Hiljem tühistati see mäng vastasvõistkonna meeste valikukriteeriumide vastu eksimise tõttu ja korduskohtumise me võitsime, sest siis oli väravavaht jälle rivis. Ühesõnaga, hokitaja olin ma kõva, aga värava kaitsmine lõppes täieliku fiaskoga.”
(Hokist rääkides puhkeb akadeemik üsna ülemeelikult ja nakkavalt naerma.)
GEOLOOGIA INSTITUUDI SÜDA JA HING
1953. aastal lõpetas Dimitri ülikooli, järgnes aspirantuur ning kandidaaditöö kirjutamine, teemaks “Balti ordoviitsiumi ja Llandovery rugoosid, nende levik ja arenemine”, juhendajaks mineraloog, dotsent Evald Möls. Llandovery on siluri ajastu esimene ajastik, mis järgneb ordoviitsiumile. Kandidaaditöö rääkis sellest, et kuna enamik meie kivistisi on mereloomade jäänukid, siis annavad nad teada, millistes tingimustes moodustusid neid ümbritsevad kivimid, ning võimaldavad interpreteerida nende korallide evolutsiooni. See oli töö, mis ühendas endas biostratigraafiat ja paleontoloogiat. Eriti huvitavaks teeb ordoviitsiumi ajastu aga see, et selle algperioodis tekkis maale väga palju uusi ja põnevaid elusorganisme, selliseid, mida siin varem ei eksisteerinud, kuid perioodi lõpus toimus suur väljasuremine. Kõik need protsessid on Eesti kivististes suurepäraselt näha.
Akadeemiku kandidaaditöö baseeruski tollal peamiselt vanimate rugooside uurimisele, kuna seni teadusmaailm küll teadis nende olemasolust, ent nendega polnud eriti tegeletud. Akadeemik Kaljo: “Rugooside uurimisel tehti Tartu Ülikoolis 19. sajandi 70ndail väga oluline pioneeritöö, kuid hiljem Eestis nende vastu huvi ei tuntud. Minu töö võttis kokku senitehtu, arendas seda edasi ning kokkuvõtvalt võib öelda, et selle tulemused kujunesid mingis mõttes maailmas uudiseks.”
Kuna Dimitri töö hõlmas ka ülemordoviitsiumi varaseimat järku, siis leidis ta siit Maarjamaalt nii vanu rugoose, mida keegi polnud varem maailmas avastanud.
1956. aastal kaitses Dimitri TÜ juures edukalt oma kandidaaditöö. Seejärel läks ta tööle Tallinnasse Geoloogia Instituuti, teadussekretäriks. Kaljo nimega seostatakse kogu Geoloogia Instituudi kui ühe hea ning tugeva teadusasutuse ülesehitamist ja arendamist. Instituudi praegune direktor Soesoo: “Kaljo puhul on peamisteks märksõnadeks 20 aastat TA Geoloogia Instituudi direktorina (1969-89), mille vältel instituut saavutas juhtiva positsiooni Baltimaades ning respektaabli maine NSV Liidus ja Põhja-Euroopas.” Repliigina võib veel mainida, et hea ja avala suhtlejana suutis ta juba Nõukogude ajal suuresti kaasa aidata läänepoolsete teadusasutustega suhete loomisele. Põhjamaade ühe tugevama teaduskeskuse, nimelt Soome Geoloogiakeskuse kauaaegset peadirektorit K. Kaurannet peab Kaljo siiamaani üheks parimaks sõbraks.
NELI VIHAST OPONENTI
Tallinnasse tööle asudes ja oma kandidaaditöö baasil ka mõningaid publikatsioone avaldades keskendus Kaljo oma doktoridissertatsioonis juba uuele teemale. Selleks oli “Baltimaade siluri stratigraafia (ökostratigraafilise analüüsi kogemus)”. Töötades Geoloogia Instituudis, võimaldas see Dimitril moodustada omaenda töögrupi, mis asus uurima alguses Kesk-Eesti, pärast Lõuna-Eesti ja hiljem kogu Baltikumi siluri piiride ja ladejärgulise jaotuse määratlemist. Akadeemik Kaljo: “Siluri startigraafiline süntees oli minu doktoritöö tulemus.”
Dimitri kaitses oma doktoritöö NSVL TA Geoloogia Instituudi juures. Tollases N. Liidus oli doktoritööde kaitsmine aetud üsna keeruliseks ja raskeks, samuti ei olnud üle terve suure maa eriti palju nõukogusid, kus geoloog oleks oma doktoritööd kaitsta saanud. Üks rangemaid ja nõudlikumaid kadalippe oli vaja läbida just tollase NSVL TA Geoloogia Instituudi nõukogus. Kaljo meenutab: “Mulle soovitati küll, et tule, kaitse Moskva Ülikooli kaitsekomisjoni juures töö ära, et seal on õhkkond märksa hubasem, aga ma ei tahtnud, sest teadsin, et TA juures on mõned inimesed, kes on minu poolt uuritavast teemast otseselt huvitatud.”
Niisiis kaitses Dimitri oma doktoritöö 1977. aasta detsembris ja kolme nõutava oponendi asemel oli tal neid tervelt neli. Kusjuures tegu oli tema teadusvaldkonna autoriteetsemate oponentidega, kellega teatud küsimustes valitses printsipiaalne vastasseis. Kaljo rõhutab: “Olen hiljem kõigile, mitte ainult geoloogidele, vaid üldse, soovitanud, et valige alati enda dissertatsioonide oponentideks kõige vihasemad ja põhimõttelisemad inimesed, et mitte öelda isiklikud vaenlased, sest teadusmaailm on paratamatult üsna intriige täis, vastuoluline ja hierarhiline ning nõrga või “pehme” kaitsmise korral võidakse hakata varem või hiljem sinu teaduslikku kompetentsi kahtluse alla seadma. Kaitstes oma töö läbi tõelise ning printsipiaalse vastasseisu, panete te selles asjas kogu ülejäänud teaduskarjääriks kõigil suu lõplikult lukku. Vähemalt teaduslikku kompetentsust või selle puudumist ei saada enam teie vastu ära kasutada ja lõppude lõpuks on ka see vihane oponent, kes on keskendunud teda huvitavale vastasseisule, sunnitud lõpuks tunnistama, et “kuigi, jah, selles punktis jääb oponent eriarvamusele, on töö tervikuna päris hea”. Doktoritöö kaitsmist meenutades ilmuvad akadeemiku silme ümber kelmikad rahulolukurrud.
EESTI GEOLOOGIA VALGED LAIGUD
Seda, et akadeemik Kaljo on omas vallas ülihinnatud spetsialist, näitab kas või seegi, et juba enne doktoridissertatsiooni kaitsmist kutsuti ta 1976. aastal Rahvusvahelise Geoloogiateaduste Liidu Stratigraafiakomisjoni siluri alamkomisjoni tegevliikmeks. 1984-1992 oli ta selle komisjoni esimees ja alates 2005|. aastast korrespondentliige. 1983-1988 oli akadeemik Kaljo Rahvusvahelise Fossiilsete Korallide Uurimise Assotsiatsiooni asepresident ning 1989-1996 Rahvusvahelise Paleontoloogia Liidu asepresident. Rääkimata arvukatest osalemistest erinevatel tasanditel kodumaistes, baltimaistes ja varem ka N. Liidu erinevates erialaliitudes, komisjonides ja assotsiatsioonides.
Aga kas oma ala vaieldamatu korüfee soovitab ka tänapäeval minna noortel geoloogiat õppima? Akadeemik Kaljo arvab: “Geoloogide renomee on ajas läbi teinud mitmeid tõuse ja mõõnasid. Kui mina oma õpinguid alustasin, oli see oma kõrgperioodis, meile maksti isegi 100 rubla täiendavat stipendiumi, kuid mõne aja pärast hakkas see (renomee) langema, stipendium võeti kah ära. Ja see langustrend on kestnud tegelikult siiamaani ja oma absoluutse madalseisu saavutas juba Eesti tingimustes nn “fosforiidisõja” päevil, kus mulle arusaamatul kombel süüdistati geolooge ja näidati näpuga meie peale, nagu oleksime meie süüdi selles, et oleme üldsuse teadvusse toonud selle, et Eestis leidub maavarana fosforit. Ega meie ju selle kaevandamise otsust teinud, see tehti ikka funktsionääride poolt Moskvas. Sellel perioodil ei oleks ma küll söandanud soovitada kellelgi minna geoloogiat õppima.”
Kaljo jätkab: “Valgeid laike on veel küllaga, et mitte öelda tohutult. Kui siia juurde tuua veel ühiskondlik-poliitiline ja ka majanduslik mõõde seoses järjest aktuaalsemaks muutuvate vajadustega täiendavate põlevkivivarude, aga ka muude maavarade kasutuselevõtu osas, siis täna ma küll soovitan noorele tulla geoloogiat õppima.”
MAAVARAD, ÜLIKEERULINE VALDKOND
Maavarade kasutuselevõtust teab akadeemik nii mõndagi. Ta on nimelt olnud juba alates 1991. aastast, st loomisest peale, Eesti Maavarade Komisjoni esimees. Kuidas siis oleks normaalne, kas iga tüüp, kes Ida-Virumaal maalapikese ja roostetanud ekskavaatori ostab, võib kohe ka kopa mulda lüüa? Tuletame meelde, et tänaseks on kaevandamislubade taotlemine läinud väga aktiivseks ning Riigikogu peatas põlevkivi osas uute taotluste menetlemise.
Kaljo nendib: “Omal ajal iseseisvudes rääkisime meie, geoloogid, tollasele peaministrile Savisaarele, et maavarade ammutamine nõuab suuremat riiklikku hoolt ja sekkumist kui muud majandusharud. Meie tahtsime oma nägemuses enamat, kuid on hea, et tollal meid niigipalju kuulda võeti ja moodustati Maavarade Komisjon. Kuid oleks pidanud siis kohe ka hakkama välja töötama ühtset maavarade strateegiat ja poliitikat. Tänane seis on paljuski aastatega kuhjunud tegematajätmiste vili. Tegelikkuses on maavaradega seonduv niivõrd oluline valdkond, et riiklik otsene sekkumine – suunamine, lubamine, keelamine – on hädavajalik. Praegu on põhiline regulaator Maapõueseadus, kuid mõnes osas, näiteks põlevkivi, on sellest vähe.”
Akadeemik taunib, kui kaevandajad (arendajad) toimetavad vaikselt inimeste selja taga. Praegu on küll uute põlevkivikaevanduste loomine Riigikogu otsusega kaheks aastaks peatatud, kuid lõpmatuseni see nii kesta ei saa, mingi aja pärast peab täiendavad maardlad võtma kasutusele niikuinii. Akadeemik Kaljo: “Roheliste senised argumendid ei ole tõsiseltvõetavad, hakkepuidu peal tervet Eesti majandust üles ei ehita ega arenda.”
Täiendavate maardlate kasutuselevõtmine peab toimuma hoopis teisel tasandil kui seni, usub akadeemik, ehk siis tõeliselt euroopalikult ning keskkonda säästvalt.
Kaljo selgitab: “Võtame kas või uued põlevkivi kaevandamise meetodid või siis näiteks selle sama põhjaveega seonduva, tegelikult on need kõik keskkonnakaitselised aspektid, mis on maavaradega seotud… Meil valitsevad siin kohati emotsioonid, mitte teadmised. Me peame õppima optimeerima neid protsesse – ühelt poolt loodus, teiselt poolt inimene ja kolmandaks majandus. Me ei tohiks üritada kaevandada iga hinnaga, vaid nii, et saavutaksime mõistliku kokkuleppe, sest põlevkivi peame hakkama kaevandama nagunii, rääkigu mõni roheline, mida tahab.”
VEIDIKE VABA AEGA
Akadeemik toonitab, et mingi poliitik ta ei ole – seda mitte sellepärast, et teda poliitika ja seal toimuv ei huvitaks, vaid lihtsalt: “Las sellega tegelevad teised, need, kes on endale selle tee valinud, mina tegelen teadusega.” Igal juhul – see, mis toimus Tallinna volikogus enne presidendivalimisi Rüütlit toetavate valijameeste valimisel, sundis teda liituma intelligentsi ja kultuuritegelaste nn 80 allkirjaga Ilvese toetuseks.
Dimitrit vaimustab eestlaste visadus: “Me oleme ikka meeletult edasipürgiv rahvas ja see on edasi liikumiseks ju kõige tähtsam.”
Mis puutub kristlusesse ja jumalasse, on loodusteadlane täielik ateist, kuigi ütleb, et talle väga meeldivad pühakojad ja ta suhtub tolerantselt ka usklikesse.
Reisida Dimitri armastab ja mitte ainult tööga seoses. Ta eelistab sooje maid: “Väga meeldib mulle Kreeka, sest kreeka inimene on lihtsalt võrratu, ma ei tea isegi miks, aga minule on nad eriti sümpaatsed.”
Viimastel aastatel on akadeemikul “uus puhang” ilukirjanduse lugemise vallas, nagu ta naerdes konstateerib: “Kuna lapselapsele on koolist ette kirjutatud terve hulk kohustuslikku kirjandust, siis kõige paremini saab neid raamatuid kätte Akadeemilise Raamatukogu fondidest – ma siis toon talle neid sealt ja ühtlasi loen mõnda ka ise, saab omaaegset lünklikkust selles vallas likvideerida, kuid põhiliselt loen ikka teaduskirjandust.” See viimane on vist kõigi akadeemikute puhul ka paratamatu.
Teatris käib Dimitri meeleldi ja on selles vallas kõigesööja. Kui aga kulinaariast rääkida, siis meeldivad talle väga supid ja kalatoidud, aga ka erinevad rahvusroad, eriti muidugi kreeka köök. Dimitri: “Ükskord, kui oli tarvis pikemat aega Marokos viibida, tekkis mingil hetkel selline seaprae isu, et otsisime esimese saksa köögi üles ja oh seda rõõmu, kui siis sealiha sai mekkida.”
Ka napsuga pole Dimitri väga peenutseja olnud: “Omal ajal tudengipõlves, aga ka hiljem sai ikka kaaslastega maha istutud ja näiteks brid?i mängitud, eks vahel sai siis napsu ka võetud. Viimastel aastatel seoses ealiste iseärasustega enam nii palju mitte, kuid meeleldi joon klaasi või paar veini.” Ühes on aga rõõmsa loomuga akadeemik tänini veendunud: kui heerin gas on laual, siis selle kõrval olgu ka pits külma viina.
* * *
Dimitri Kaljo
TEADUSALA: Geoloogia
UURIMISTÖÖ PEASUUNAD: Eesti ordoviitsiumi ja siluri tertakorallide taksonoomia ja biogeograafia, graptoliitide biostratigraafia, nende ladestute stratigraafiline liigestus, Balti basseini fatsiaalne arengulugu ja paleoökosüsteemid, isotoopgeoloogia
VALITUD AKADEEMIKUKS: 14. detsember 1983
AKADEEMIA OSAKOND: Bioloogia, geoloogia ja keemia osakond
PEREKONNASEIS: Abielus, poeg ja tütar
TÖÖKOHT: Tallinna Tehnikaülikooli Geoloogia Instituudi aluspõhja osakonna juhataja (alates 1990)
HARIDUS:
1948 Tallinna I Keskkool
1953 Tartu Ülikool
TEADUSKRAAD:
1956 geoloogia-mineraloogiakandidaat, Tartu Ülikooli juures, teema: Balti ordoviitsiumi ja Llandovery rugoosid, nende levik ja arenemine 1978 geoloogia-mineraloogiadoktor, NSVL TA Geoloogia Instituudi juures.
1986 professori kutse
TEENISTUSKÄIK:
1953-1956 Tartu Ülikooli aspirant
1956-1957 assistent
1957-1959 TA Geoloogia Instituudi teadussekretär
1959-1965 sektorijuhataja
1965-1968 teadusdirektor
1969-1989 direktor
1990-? aluspõhja osakonna juhataja
TUNNUSTUSED:
1972 Nõukogude Eesti preemia
1980 Eesti TA K. E. v. Baeri medal
1986 Eesti Teaduste Akadeemia medal
1987 Londoni Geoloogia Seltsi auliige
1987 ühing “Znanie” S. I. Vavilovi medal
1988 Eesti NSV teeneline teadlane
1998 Eesti Geoloogia Seltsi auliige
2001 Eesti Vabariigi teaduspreemia
2002 Eesti Vabariigi Valgetähe IV klassi teenetemärk
TEADUSORGANISATSIOONILINE JA ADMINISTRATIIVNE TEGEVUS EESTIS:
1950-? Eesti Looduseuurijate Seltsi liige
1969-? Eesti Stratigraafia Komisjoni liige
1981-? esimees
1989-? Eesti Geoloogia Seltsi liige ja volikogu liige
1989-1997 Tallinna Teadlaste Maja nõukogu esimees
1990-1999 TA Bioloogia, Geoloogia ja Keemia Osakonna juhataja
1991-2004| TA juhatuse liige ja välissuhete koordinaator; 2003| okt.-2004| dets. BGKO juhataja kt
1990-2003| TA Akadeemilise Raamatukogu nõukogu esimees
1991-? Eesti Maavarade Komisjoni esimees
1992-? Eesti Geoloogia Rahvuskomitee esimees
2000-? Eesti teaduspreemiate komisjoni liige
MUJAL:
1962-1991 NSVL Asutustevahelise Stratigraafia Komitee ja selle Ordoviitsiumi ja Siluri komisjoni liige; 1983-1991 viimase esimees
1969-? Balti Stratigraafia Komisjoni (alates 1992 Assotsiatsiooni) liige ja periooditi esimees
1976-2004| Rahvusvahelise Geoloogiateaduste Liidu Stratigraafiakomisjoni siluri alamkomisjoni tegevliige; 2005|-? korrespondentliige
1984-1992 esimees
1983-1988 Rahvusvahelise Fossiilsete Korallide Uurimise Assotsiatsiooni asepresident 1989-1996 Rahvusvahelise Paleontoloogia Liidu asepresident
PUBLIKATSIOONID TEADUSARTIKLID (üldarv ja eraldi kuni viis viimase kümne aasta olulisemat): üle 300
Kaljo, D., Hints, L., Martma, T., Nõlvak, J., Oraspõld, A. Late Ordovician carbon isotope trend in Estonia, its significance in stratigraphy and environmental analysis. Elsevier. Palaeogeography, Palaeoclimatology, Palaeoecology, 2004|, 210, 165-185.
Martma, T., Brazauskas, A., Kaljo, D., Kaminskas, D., Musteikis, P. The Wenlock-Ludlow carbon isotope trend in the Vidukle core, Lithuania, and its relations with oceanic events. Geological Quarterly, 2005|, 49, (2), 223-234.