Informaatika teadusala akadeemik Ülo Jaaksoo (1939) valiti Teaduste Akadeemia (TA) liikmeks 1989. aastal. Tema uurimise peasuunad on aktiivsed adaptiivsüsteemid, infosüsteemide turvalisus ja mitmemõõtmeliste automaatjuhtimissüsteemide interaktiivsuse analüüs.
Akadeemik Jaaksoo sündis Mõisakülas Läti piiri ääres teenistujate peres. Ülo isa töötas Eesti Raudteel ja ema oli lasteaiakasvataja. Kuna lapsepõlv ja noorus langesid sõjajärgsesse perioodi, siis oli elavaloomulisel ja uudishimulikul marakratil tegemist küllaga. Kõikjal vedeles igasugust huvitavat kraami.
Nüüd, täna tagantjärele on lausa hirmutav mõelda, mis asjadega sai lapsepõlves mängitud ja ütleme otse milliseid pauke ja plahvatusi korraldatud, laskemoona oli lahedalt käes, on akadeemikul endal meenutusest muhelus näol.
HEA KOOL PERIFEERIAS
1957. aastal lõpetas Ülo Mõisaküla keskkooli hõbemedaliga. Sellele aitasid kaasa kirjanduse-, teatri- ja muusikahuvilised vanemad, kodune, tolle aja kohta väga hea raamatukogu ja poisi ulakale loomusele vaatamata vanemate poolt sissesüstitud arusaam teadmiste ja hariduse väärtusest. Tagantjärele toonitab auväärt akadeemik, et koolid olid tollal tõesti head ja andsid ka head haridust. Jaaksoo: Praegu on loksunud paika selline haridussüsteem, kus on erinevat liiki ja kallakuga ning ka erineva tasemega koole. Tollal aga, kuna toimis riiklik õpetajate suunamissüsteem ja suunati tavaliselt sõjapagulusest naasnud intelligentsi, said ka nn maakoolid või siis väikelinnade koolid endale suunamise korras väga häid ja pühendunud pedagooge.
Jaaksoo usub, et see tagas ühtlase taseme ja ka perifeerses piirkonnas võis koolijüts saada hariduse, millest väikekooli kasvandik saab tänapäeval paraku ainult unistada. Kuna õpetajad suutsid tekitada õppimishimu, tuli hõbemedal ikka suhteliselt kergesti, ilma erilise pingutuseta, meenutab akadeemik.
Jaaksoo: Kui praegu on nii, et eliitkoolid on suurlinnades, siis tollal oli eliit pigem mujal, maal. Oli selline huvitav situatsioon. Hiljem, 50ndatel ja 60ndatel see muidugi muutus, kui liikumine muutus vabamaks, sest siis liikusid ka inimesed ja spetsialistid rohkem linnadesse.
KONTSERDID JA ÕPINGUD KÄSIKÄES
Keskkoolipäevil hakkas Ülo aktiivselt muusikaga tegelema, ta on õppinud natuke viiulit, ent keskkooliaegses bändis mängis ta hoopis trompetit. Huvi fundamentaalsete ainete, füüsika ja matemaatika vastu, tekkis samuti keskkooli päevil. See tagas hiljem, et kui juba mõned sõbrad olid ees TPI-sse astunud, ei hakanud Ülo palju mõtlema ja järgnes nii sõprade kui mõistuse kutsele, nagu ta muigamisi teatab.
Kuigi tollal elati üsna kitsastes oludes ja raha kippus inimestel alatasa nappima, tagas tulevane akadeemik tänu trompetimänguoskusele endale suhteliselt laheda äraelamise Horre Zeiger võttis ta TPI big bandi mängima. Õpingud ja kontserdid käsikäes, nii minu Tallinna Polütehnilise Instituudi õpinguperiood mööduski. Ülo tunnistab, et tollane orkestriseltskond on tema elu hiljemgi üsna oluliselt mõjutanud. Nii näiteks tutvus ta seal oma tulevase abikaasaga. Üldse rõhutab Jaaksoo teatud otsekohesusega, et naise rolli mehe käekäigus on raske üle hinnata.
TPI-sse asus Jaaksoo esialgu õppima elektrivõrkude süsteemide eriala, aga teisel kursusel moodustati automaatika eriala, sinna sõeluti mujalt helgemad ajud kokku. Jaaksool õnnestus paati saada. Nii lõpetas ta 1962. aastal TPI automaatika ja telemehhaanika erialal. Kuid veel enne lõpetamist, 1961. aastal läks ta oma peamise teadusliku mentori professor Hanno Sillamaa mõjutusel tööle aastajagu varem asutatud TA Küberneetika Instituuti. Selle instituudi direktor oli akadeemik Nikolai Alumäe, kellel oli eriline võime toetada ja innustada noori ning panna neid teadust laiemalt nägema. Tänu temale said paljud, ka Ülo, olulist teadus- ja õpingualast täiendust erinevates Moskva, Kiievi ja Leningradi teaduskeskustes. Sisuliselt aga tähendas professor Sillamaa soovitus ning suunamine akadeemik Jaaksoole seda, et Küberneetika Instituuti ta jäigi ning on sellega seotud kuni tänase päevani.
Seltskond, kes sinna algusaastatel kogunes, on olnud igati tore ja loominguline, innustust olen saanud siit kõvasti. Ma olen nagu kinnistatud olnud selle Küberneetika Instituudi juurde, konstateerib Ülo.
JUHTIDA NII, ET SAADA VÕIMALIKULT PALJU INFOT
Pärast ülikooli lõpetamist jätkas akadeemik Jaaksoo staeerimist erinevates teaduskeskustes ja viibis sellega seoses ka aastakese Moskva Automaatika ja Telemehaanika Instituudis. Noorele mehele oli ambitsioonikaid väljakutseid kuhjaga, nimelt olid tema peamised tegevused seotud tollal ülikiiresti arenema hakanud raketi- ja kosmosetehnika erinevate juhtimisülesannete lahendamisega. Moskvas töötades tekkis tal ka idee, millest tulenevalt formuleeris ta naastes oma tulevase kandidaadidissertatsiooni teema Aktiivse informatsiooni kogumisega adaptiivsed juhtimissüsteemid. Selle kandidaaditöö juhendajaks oli Küberneetika Instituudi teadusdirektor Ivar Petersen.
Millest siis kandidaaditöö rääkis? Põhimõtteliselt on adaptiivsed juhtimissüsteemid sellised süsteemid, mis kohandavad ennast ise vastavalt keskkonnale. Süsteem koosneb kahest osast, piltlikult öeldes see, kes juhib, ja see, keda juhitakse. Kandidaaditöö idee seisnes selles, et koos informatsiooni laekumisega ja selle arvesse võtmisega toimub pidev juhtimise täiustamine, st juhitakse lähtuvalt laekuvast informatsioonist.
Kuid töö peaeesmärk oli siiski näidata, et juhtides läbi selle laekuva informatsiooni, tehakse selliseid juhtimisotsuseid, et laekuks veel rohkem informatsiooni. Niisiis keskendutakse juhtimisega just sellele määramatuse alale.
Niisiis, kandidaaditöö keskendus protsessi duaalsusele ühelt poolt juhtimine ja teiselt poolt just nimelt selline juhtimine, et saada tagasi võimalikult palju inffi. Kandidaaditöö tipnes kaitsmisega Küberneetika Instituudis aastal 1969.
RAAMATUD, LABORID, VÄIKE LINN LÄÄNES
Akadeemik Jaaksoo on üks väheseid akadeemikuid, kes on juba suhteliselt oma karjääri algusest peale olnud seotud rakendusteaduse ja rakendustöödega. Peale kandidaaditöö kaitsmist hakkas ta osa võtma Raul Tavasti eestvedamisel tehtavatest protsessijuhtimisalastest töödest Kiviteri formaliinitsehhis ja Kohtla-Järve lämmastikväetiste tehases. Sellesse perioodi langeb ka aktiivse koostöö algus kolleeg akadeemik Aarnaga (vt KesKus nr 1/2006|) , kes tegeles samuti juhtimisalaste probleemide lahendamisega Eesti põlevkivikeemia tööstuses. Meeste koostöö kestab siiamaani: kui akadeemik Jaaksoo on AS Cybernetica juhatuse esimees, siis akadeemik Aarna oli pikka aega sama ettevõtte nõukogu esimees.
Jaaksoo: Keemiatööstus on selline tööstusharu, kus toimuvad protsessid, mis lihtsalt vajavad aktiivset juhtimist. Hämmastav, kuidas me tollaste ebakindlate esimeste arvutite eellastega suutsime siiski automatiseeritud süsteeme protsessijuhtimiseks käivitada aga näed, hakkama saime ja suutsime.
1973. aastal sattus Jaaksoo ühtäkki läände, nõuka-inimese paradiisi, ja see oli noorele mehele teaduslikus mõttes täielik vedamine. Nimelt läks ta staeerima Lundi Tehnoloogiainstituuti. Tagantjärgi meenutab Ülo, et see neli kuud, mis ta seal viibis, eemal perest ja sõpradest, töötas ta intensiivselt, ööd ja päevad läbi: Mitte kunagi hiljem ei ole mul sellist koormust peal olnud. Kõik oli ju nii huvitav teine keskkond, teine teaduslik aparatuur, võimsad arvutid, teistsugune töökorraldus. Seal töötas ta oma kolmanda olulisema teadusliku mõjutaja ja eeskuju (professor Sillamaa ja akadeemik Alumäe kõrval), professor K. Aströmi juures. Sellest ajast on säilinud peale kogemuste ka paljud sõbrad, kolleegid ning tuttavad.
Raamatud, laborid, väike linn seal tõesti lihtsalt polnudki mitte midagi muud teha kui tööd, lõppkokkuvõttes oli see ühelt poolt tõeline mõnu ja teiselt poolt tõsine pingutus, meenutab Jaaksoo
DOKTORITÖÖ JA SELLE IDEE
Lundi teadusliku komandeeringu peamiseks väljundiks oli ettevalmistus doktoritöö temaatika määratlemiseks. Doktoritöö teemaks sai Diskreetse ajaga mitmemõõtmeliste süsteemide masinprojekteerimise meetodid. Kraadi kaitses ta 1982 Riia Elektroonika ja Arvutustehnika Instituudi juures. Kõnealune doktoritöö keskendus selliste projekteerimismeetodite väljatöötamisele, mida arvuti saab juhtida. Idee iva on selles, et kui meil on palju väljundeid ja palju sisendeid, siis on meil tegu ka paljude alamsüsteemidega selle ühe suure süsteemi sees. Tuli leida nende alamsüsteemide omavahelised seosed ja panna nad integreeritult tegutsema, st tuua välja seosed, kuidas üks alamsüsteem mõjutab teist. Kõik see toimub erinevatel sagedustel.
Asja uba oli selles, et kuna mina otsisin seal töös seda optimaalset lahendust või parimat kontrollerit ehk siis parimat süsteemi, siis selgus, et selle parim juhtimissüsteem on juhitava süsteemi pöördsüsteem. Selgus, et füüsiliselt seda paremat süsteemi välja töötada ei saagi, saab ainult teatud lähendeid talle teha. Seega saigi siis otsitud neid parimaid lähendeid sellele optimaalsele ja mittefüüsikalisele süsteemile, selgitab Ülo.
JAAKSOO JUHTIMISSTIIL
Akadeemik tunnistab, et seoses doktoritöö valmimisega hakkas tema tegevus muutuma rohkem administratiivseks. Aastatel 1980-85 töötas ta Arvutustehnika EKB juhtimissüsteemide osakonna juhatajana. Järgnesid Küberneetika Instituudi teadusdirektori koht kuni aastani 1989, edasi direktor kuni 1997 ja alates sellest ajast töötab ta oma praegusel töökohal.
Jaaksoo: Ka õppejõu ametit sai 15 aastat peetud, nüüd juba kümmekond aastat enam mitte. Publikatsioone on töö administratiivsuse tõttu Jaaksool suhteliselt vähe, 50 ringis, kuid ta ei näe selles ise erilist probleemi: Ma olen täiesti teadlikult viimased aastakümned keskendunud sellele, et minu poolt juhitavates asutustes, uurimisasutuses, oleks loodud teistele, kasvavale põlvkonnale maksimaalselt ideaalsed tingimused publikatsioonide avaldamiseks. Mulle tõesti ei lähe isiklike ambitsioonide all korda see, et ma ise neid ei avalda, aga mulle läheb kohe vägagi korda see, et teised, st minu kolleegid ja alluvad, neid avaldaksid.
TÖÖKESKKONNA LOOMINE
Oma praeguses töös peab Ülo oluliseks arendada Eesti jaoks niivõrd unikaalset ettevõtet nagu seda on AS Cybernetica (tekkis kunagi Küberneetika Instituudi jagunemisel, kus rakendusuuringud läksid AS-i alla ja fundamentaaluuringud jäid instituuti), mis on tõenäoliselt ainuke tõelinelt teadus-arendusettevõte Eestis üldse. Akadeemik toonitab, et nad on just nimelt ettevõte, mitte asutus, see tähendab, et nad peavad teenima kasumit. Kindlasti on tegemist ainukese ettevõttega Eestis, kus töötab neli-viis inimest puhtalt alusuuringute vallas, kes saavad selle eest ka palka.
Loomulikult tasub seetõttu võtta tööle ainult oma ala tippe ja seda on juhatuse esimees Jaaksoo ka üritanud, kuigi ütleb, et eks Skypei ja teiste analoogsete ettevõtete aktiivse arenguga on meie tööjõuturul väga kitsaks jäänud tegeldakse ju ühes niis. Aga õnneks on olemas ka selliseid väga andekaid noori, keda huvitabki just fundamentaalteaduse tegemine ja nende rakenduste nägemine küberneetika ja programmeerimise vallas. Kusjuures asjata räägitakse mingisugusest Tartu ja Tallinna vahelisest hõõrumisest. Viimased töötajad, kelle me oleme tööle võtnud, on enamuses Tartu Ülikoolist tulnud. Seal on valik laiem. Väga head spetsialistid, konstateerib akadeemik.
Töökeskkonna loomisel on tähtis täita kolm kriteeriumi: huvitav töö, konkurentsivõimeline palk, et noor inimene saaks ikka midagi poest osta ja lahe seltskond, kus töötada siis noored tulevad, räägib ta.
Tööjõuprobleemi lahendamiseks tulevikus loevad töötajad ka loenguid, siis näevad nad auditooriumis kohe ära, kellel nupp rohkem nokib ja silmad säravad siis üritatakse selline kohe ka ära noppida.
Jaaksoo: Üks töötaja on meil tõesti ära läinud Skypei, teine käis korra Playtechis, aga on nüüdseks juba tagasi tulnud.
KARISTAMATU PÄTLUS
Akadeemik valutab südant Teaduste Akadeemia liigselt taandunud ja marginaliseerunud rolli pärast ühiskondlikes protsessides, eriti innovatiivsete protsesside suunajana. Alguse sai see sellest, et kõik instituudid anti TA alt ära ülikoolidele. Sellest ajast alates on toimunud teatud mandumine. Tagasiminek on struktuurse põhjusega. TA-l on liiga vähe otseseid hoobasid, et mingeid protsesse mõjutada.
Jaaksoo: Praegune TA juhtkond üritab asja parandada, Villems (TA president) üritab tuua TA jagamise alla rohkem raha, teadusfonde. Raha ja grantide jaotamisega saab ka otsesemalt protsesside mõjutamisele kaasa aidata.
Ülo Jaaksoo leiab, et nii nagu üldises suhtumises innovatsiooni ja teadmistepõhisesse majandusse ja ühiskonda, on ka seal positiivseid tendentse märgata.
Asi, mis akadeemikut kohe väga sügavalt häirib, on teatud pätlus, mis ühiskonnas karistamatult valitseb.
See tähendab see pankur, suure panga president (tõenäoliselt siis Hanschmidt) teenib raha sõna otseses mõttes pätlusega ja siis teeb pressikonverentsi laia naerul näoga ning teatab, et ta investeerib miljardeid mingi meelelahutuskeskuse ehitusse. Ja kõik vaatavad teda kui rahvuskangelast! See on ju tülgastav, tegelikult on ta suli ju. Võtku raha kaasa ja mingu siis välismaale, mida ta siia veel tuleb poosetama. Sellisest suhtumisest on tõesti kahju! On kuulda, et akadeemik on tõsiselt vihane, aga ka kurb.
Aga paljud asjad Eesti ühiskonnas teevad ka rõõmu, üldiselt olen optimistlikult tulevikku vaatav mees, mainib Ülo samas. Eriti pakub talle rahulolu infotehnoloogiliste lahenduste paljusus ja mitmekülgsus. Ta ütleb, et me ei saa arugi, kui mõnus ja hea see on, ning kui kaugele on arenenud meie ühiskonnas erinevad IT-teenused võrreldes teistega.
Võtame kasvõi interneti kaudu Maksuametiga suhtlemise. Soomlased võivad ainult unistada interneti kaudu tuludeklaratsiooni täitmisest. Või kui meil siin ettevõttes on vaja Äriregistri või mõne muu riigiasutusega suhelda või näiteks inimesel e-hääletada, siis me saame seda teha niimoodi lupsti ja valmis. Tihti ei mõisteta, hea see on. Eks nende süsteemide väljatöötamisel otseselt osalenud mees teab, mida räägib.
MURUNIITJA JA TUGITOOLISPORTLANE
Pilli vana pillimees enam ei mängi, millest on kahju kohe, kui Ülo ülikooli lõpetas, tõstis ta pillikasti nurka ja pole sealt seda enam välja võtnudki. Hiljuti, tõsi küll, viis ta viiuli parandusse, aga seda selleks, et viiul seinal ilusam välja näeks.
Jumalat Jaaksoo ei usu, aga usub saatusesse. Oluliseks peab inimestes ausust ja lugupidamist nii enda kui teiste vastu.
Lõõgastun ja puhkan suvel muru niites. Ja olen tõsine tugitoolisportlane, eriti meeldib jalgpall, ütleb ta. Suhe alkoholi on akadeemikul selline, et ainult vastuvõttudel pokaali kummutaja ei ole, kui mõnikord head sõbrad ja vastav tuju, siis võib ikka rohkem ka võtta.
Vahel loen ka ilukirjandust, mitte ainult kitsalt teaduspublitsistikat. Teatrisse satun ka, kuigi võiks rohkem. Eriti armastan oopereid. Ja toit? Normaalne eesti köök on kõige parem, arvab akadeemik Jaaksoo.
* * *
– NIMI: Ülo Jaaksoo
– TEADUSALA: Informaatika
– UURIMISTÖÖ PEASUUNAD: Aktiivse infokogumisega adaptiivsüsteemid; mitmemõõtmeliste automaatjuhtimissüsteemide interaktiivsuse analüüs; infosüsteemide tuvalisus
– VALITUD AKADEEMIKUKS: 24. juuni 1986.a.
– AKADEEMIA OSAKOND: Informaatika- ja tehnikateaduste osakond
– PEREKONNASEIS: Abielus
– TÖÖKOHT: Cybernetica ASi juhatuse esimees (alates 1997)
– HARIDUS: 1957 Mõisaküla Keskkool; 1962 Tallinna Tehnikaülikool
– TEADUSKRAAD: 1969 tehnikakandidaat, Küberneetika Instituudi juures, teema: Aktiivse informatsiooni kogumisega adaptiivsed juhtimissüsteemid 1983 tehnikadoktor, Riia Elektroonika ja Arvutustehnika Instituudi juures. 1985 professori kutse
– TUNNUSTUSED:
1967 Nõukogude Eesti preemia
1986 Eesti NSV Ministrite Nõukogu preemia
1999 Eesti Teaduste Akadeemia medal
2004| Eesti Vabariigi Valgetähe III klassi teenetemärk
2004| “Mõtleva mehe” preemia
– TEADUS-ORGANISATSIOONILINE JA ADMINISTRATIIVNE TEGEVUS EESTIS:
1989-? Eesti Informaatikanõukogu liige
1993-1995 Eesti TA asepresident
1993-1995 Eesti Teadusfondi nõukogu liige
1993-2000 Eesti Teadus- ja Arendusnõukogu liige
1999-? Tallinna Teadlaste Maja Nõukogu esimees
2000-? MKM innovatsioonipoliitika komisjoni liige
2002-? Vabariigi Presidendi Akadeemilise Nõukogu liige
2004|-? TTÜ kuratooriumi liige
2005|-? EAS tehnoloogia valdkonna hindamiskomisjoni esimees
TTÜ Automaatikainstituudi nõukogu liige
Kaitseministeeriumi Teadusnõukogu liige
Info- ja Telekommunikatsiooni Ettevõtjate Liidu poliitika komisjoni liige
MUJAL:
1993-1996 IFAC (International Federation of Automatic Control) poliitikakomitee aseesimees
2002- 2005| NATO teaduskomitee Eesti esindaja
2005|-? Euroopa turvauuringute programmi konsultatiivnõukogu (ESRAB) liige
– PUBLIKATSIOONID, TEADUSARTIKLID: 50