Akadeemik Hans-Voldemar Trass on sündinud Tallinnas Liivalaia tänava haiglas, aga on kogu elu lugenud end varjamatu uhkusega “Pääsküla poisiks”. Hansu isa Hartmut Trass (1983-1952) oli tsaariarmee ohvitser, keda lahinguliste teenete eest autasustati 1917. aastal Georgi mõõgaga. 1918 põgenes ta Eestisse ja astus kohe Eesti kaitseväkke, võideldes Vabadussõjas 9. jalaväerügemendi koosseisus roodu- ja pataljoniülemana. Hansu isa oli haritud mees, valdas mitmeid keeli. Teda võis pidada franko- ja russofiiliks, kes armastas prantsuse ja vene kirjandust, Hansu ema Olga Larionova-Trass (1896-1954) oli koduperenaine, kes oli õppinud pianistiks. Olga isa oli Permis rikas pankur, kes hukati bol?evike poolt 1920.
Liivaaugus samblikke kogumas
Nõmmel-Pääskülas oli perekonnal väike maja ja selle ümbruses, aga ka Harku metsades, rabades, jõeäärsetel, samuti Glehni pargis ja mujal, sai Hans juba poisikesepõlves esimesed stiimulid loodusvaatlusteks. Suurt mõju edasisele elule ja isiksuse kujunemisele avaldas õppimine Nõmme Gümnaasiumis (selle kooliga on seotud olnud kümmekond Eesti akadeemikut, sh pinginaabrid Lennart Meri ja Endel Lippmaa), kus ta sõbrunes paljude hilisemate väljapaistvate inimestega, nagu näiteks akadeemik Erast Parmasto või Harry Ling.
Hans Trass läks pärast Nõmme Gümnaasiumi lõpetamist 1947. aastal Tartu Ülikooli bioloogiat õppima, spetsialiseerumisega botaanikale, ainukeseks alternatiiviks tulevase elutee valikul oli muusika (õppis Tartu Muusikakoolis 1947-1953), kuid teadus jäi lõpuks siiski peale
Hans: “See oli kunagi 1940-ndate alguses, kui Erasmus (Erasmuseks kutsub Hans oma lähimat sõpra Erast Parmastot) meelitas mu Pääsküla liivaauku samblikke koguma. Korjasin ja etiketeerisin neid tähtsalt Erasmuse eeskujul ja määrasin esimese liigi, mis oli Cladonia Carneola (lihakarva porosamblik). Sellest algas minu kui lihhenoloogi karjäär (lihhenoloogia on bioloogia teadusharu, mis keskendub samblikele). Aga varsti tõusid lemmikalana lihhenoloogia kõrvale geobotaanika ja ökoloogia, aeg-ajalt vaatlesin linde ja herbariseerisin taimi.”
Kuuemeetrine puur jalgratta küljes
Kui Hans 1952 ülikooli lõpetas, tegi akadeemik August Vaga talle ettepaneku aspirantuuri astumiseks, mille Hans lõpetas bioloogiakandidaadi kraadi kaitsmisega 1955 Tartu Ülikooli juures, teemaks “Lääne-Eesti madalsoode floora ja taimkate”. Ka töö juhendajaks oli akadeemik Vaga.
Hans: “Töö tegemise käigus sõitsin jalgrattaga läbi ligi sada Saaremaa, Hiiumaa ja Lääne-Eesti madalsood, võtsin kõikjalt proove 6-meetrise puuriga, mis oli jalgratta raami külge seotud ja tegin analüüse ning kõige selle baasilt kirjutasin dissertatsiooni.”
Kandidaaditöö kaitsmisest 60 aastat tagasi algas Hansu töö ja tegevus TÜ taimesüstemaatika ja geobotaanika kateedri (hilisema nimetusega botaanika ja ökoloogia kateeder) õppejõuna. 1991-1993 oli Hans TÜ botaanika ja ökoloogia instituudi erakorraline professor ja alates 1994. aastast emeriitprofessor.
Hans meenutab: “1956. aastal, kui olin 27-aastase poisike, tegi akadeemik Vaga mulle ettepaneku asuda juhtima TÜ taimesüstemaatika ja geobotaanika kateedrit. Alustasin pulbitsevat tegevust, mis kutsus esile teatud umbusklikke reageeringuid. Toona hakkasid levima jutud, et mina levitatavat antinõukogulikke ja antilõssenkistlikke vaateid ja need kuuldused ulatusid Moskvani välja. Vihjati, et mul olevat kahtlaselt tihedad sidemed lääne teadlastega (olin 1958. aastal separaatide ja kirjade vahetuses üle saja lääne teadlasega, aga ka paljude teadlastega Nõukogude Liidust). Minuga tuldi rääkima, sellest kolmetähelisest organisatsioonist. Appi tuli kommunist, akadeemik Harald Haberman, väga tark mees, keda tema laialdaste bioloogiaalaste teadmiste ja antilõssenkistlike vaadete pärast paljud sügavalt austasid. Haberman tegi mulle asja väga lihtsalt selgeks: kui tahad püsida ja kateedrit juhatada, siis astu parteisse. Ta ütles mulle seda paar korda ja ? ma astusin (1961). Mida ma tegin suure vastumeelsusega, pidasin maha pikad dialoogid oma hingega, aga samm oli astutud ja minust kujunes “roosa dotsent”.
Seda meenutades Hansu hääl korraks murdub ja ta ohkab väga-väga sügavalt. On ilmselge, et meelerahu pole ka aastakümneid hiljem … 1988 kirjutas ta esimesel võimalusel avalduse, et teda nii EKP-st kui ka NLKP-st välja arvataks.
Arvukad ekspeditsioonid
Õppejõuna on akadeemik lugenud mitmeid kursusi sh üldbotaanika, taimegeograafia, taimeökoloogia, Eesti taimkate, taimegeograafia, lihhenoloogia ja Eesti bioloogia ajaloo valdkondades. Ta on juhendanud kümneid diplomitöid, kandidaaditöid (praeguses mõttes doktoritöid) ja välipraktikaid ning ekspeditsioone. Hans on lugenud loenguid ja lühikursusi mitmetes välismaa ülikoolides – Peterburis, Kiievis, Helsingis, Turus, Uppsalas, Berliinis, Halles, Rostockis, Montrealis, Torontos, Edmontonis.
1969. aastal kaitses Hans Trass bioloogiadoktori kraadi V. Komarovi nimelise Botaanika Instituudi juures toonases Leningradis. Teemaks oli “Eesti lihhenofloora analüüs”.
1975 valiti Hans Teaduste Akadeemia liikmeks – algul korrespondentliikmeks ja aastast 1989 akadeemikuks.
Oma põhilise teadustöödeks vajaliku bioloogilis-faktilise materjali on ta kogunud arvukatelt välistöödelt ja ekspeditsioonidelt, mille koguarv ulatub 40-ni. Ta on käinud peale Eesti veel Koola poolsaarel, Taimõri poolsaarel, Uuralites, Lääne- ja Ida-Siberis, Kaug-Idas, Kamt?atkal, Kaukaasias, Kesk-Aasias, Kesk-Euroopas, sh Saksamaal ja ?veitsis, Leedus ja Lätis, Soomes ja Rootsis ning Kanadas ja veel paljudes kohtades.
Eesti koolkond maailmas
Hans võtab oma teadustöö ja -tegevuse kokku enesekriitiliselt: “Minu iseloomus on üks suur puudus, ma olen kohutavalt laialivalguv. Ma tahan kõike teada, kõike näha, selle tõttu ka kõigi nende väliekspeditsioonide rohkus ja minu teadushuvide paljusus. Ma olen küll tegelenud peamiselt taimkatte uurimisega, aga ka väga paljude muude teadusteemadega. Tunnistan, et kui mu teaduslikud huvid poleks nii paljude objektide ja probleemide vahele jaotunud, oleks ma mõnes valdkonnas jõudnud ära teha märkimisväärselt rohkem ja saavutanud hulga silmapaistvamaid tulemusi. Ometi on minu sellist tegevust küllalt tihti tunnustatud. Nende tunnustusaktide hulgas pean mõnda täiesti üllatuslikuks, näiteks minu valimist Rahvusvahelise Lihhenoloogide Assotsiatsiooni ordeni “Pro meritis” esimeseks laureaadiks (1992) ja valimist Venemaa Loodusteaduste Akadeemia välismaiseks akadeemikuks (1997).”
Vaatamata akadeemiku enesekriitilisusele, peab tunnistama, et tänane Eesti ökoloogia, taimefüsioloogia ja geobotaanika baseerub suuresti kahe mehe silmapaistval elutööl, kelleks on päevakangelane ise ja tema eelkäija, akadeemik Teodor Lippmaa.
Hans: “Kui ma olin veel koolipoiss, käisin tihti Provintsiaalmuuseumis (see oli selline laiapõhjaline loodusteadusliku kallakuga muuseum) ja seal oli seeria Lippmaa 1930. aastate töödega. Ma lugesin neid, see haaras mind kõvasti endasse ja ma konspekteerisin sealt paljut.
Teda peeti taimkatte teaduses ja ökoloogias ning pigmentoloogias alustrajavaks teadlaseks ning juba 1930-ndatel, veel tema eluajal hakati rääkima Lippmaa koolkonnast – sünuuside meetodi koolkonnast. Vahepeal see jutt vaibus, sest Lippmaa ja ta pere, kõik peale poja, hukkusid Nõukogude armee pommitamise tagajärjel, kuid 60-ndatel, tänu minule, aga ka näiteks Viktor Masingule ja paljudele teistele teadlastele, hakati uuesti rääkima sünuuside uurimisel põhinevast strukturaalanalüütilisest geobotaanilisest koolkonnast. Nüüd räägitakse kõige selle tulemusena ökoloogilisest koolkonnast ehk lihtsalt ökoloogiast, mille üks silmapaistvaimaid edasiviijaid on minu õpilane, vastselt akadeemikuks valitud Martin Zobel. Suurt rõõmu teeb see, et Teodor Lippmaa nimi püsib teaduse annaalides, et tema nime järgi räägitakse rahvusvaheliselt taimkatteuurimise Eesti koolkonnast.”
Looduskaitse ja teadusajalugu
Hans on pühendanud ennast ka looduskaitsele, mis on tema huvisfääri kuulunud juba alates keskkooli lõpuklassidest. Ta on selles vallas kirjutanud sadakond artiklit ja oma vaadete eest kõvasti sõimata saanud, eriti metsameeste käest, sellest räägib ta rahulolevalt muheledes. Ta on palju südant valutanud nn “metsade majandamise” ja põlismetsade kadumise pärast, eriti 90-ndatel, mil meie metsi sõna otseses mõttes rüüstati. Nüüd on olukord mõneti paranenud, aga põlismetsad – erakordset elurikkust sisaldavad metsad, hääbuvad üksikute väikeste kogumikena.
Hans on ühes varasemas mõttekäigus öelnud: “Eesti metsanduses kohtab sageli põlismetsi vaenavaid meeleolusid, nad oleksid justkui asjatud, kasutud kooslused meie maastikus, öeldakse, et nad risustavad seda. Põlismetsad on tõesti risused, neis on palju kõdunevat lamapuitu. Aga samal ajal on nad paljude meie looduse harulduste refuugiumiks, elurikkuse pelgupaigaks, mille kõiki kooslusi tuleb hoolsalt kaitsta.”
Viimaseks oluliseks valdkonnaks, milles Hans on pidevalt artikleid kirjutanud, on teadusajalugu. Ta on järjepidevalt populariseerinud ja välja toonud Tartu Ülikooliga seotud, sealt võrsunud õpetlasi, nende tähtsust mitmete teadusharude, eelkõige ökoloogia ja botaanika arengus – C.C.F. Ledebour, H.M. Willkomm, N. Kuznetsov, A.G. von Bunge, E. Russow, K.E. von Baer jpt.
Eraldi tuleb hinnata Hansu kui kollektsionääri. Oma arvukatelt välitöödelt, ekskursioonidelt ja ekspeditsioonidelt on ta peamiselt Tartu Ülikooli kogudesse koondanud tuhandeid lihheniseerunud seente (samblike) herbaareksemplare. Hans: “Arvestades molekulaarbioloogia tänast võidukäiku, on nende kogude väärtus ajas ainult kasvav.”
Keel ja vabadus
Kõik Trassid on olnud väga kultuurilembesed. Hansu vanaonu oli kirjanik Eduard Bornhöhe, vennapoeg Raivo Trass on näitleja ja lavastaja, õepoeg Peep Lassmann on pianist, abikaasa Raine Loo näitleja, poeg Toomas Trass on organist ja helilooja, tütar Riina Trass-Kütt on joonisfilmikunstnik.
Eesti kirjanikest nimetab Hans kõhklematult lemmikuteks A. H. Tammsaaret, Ed. Vildet, A. Gailitit ja J. Krossi ning luuletajatest kahjatseb, et selline mees nagu Sass Suuman on jäänud mõneti unustusehõlma.
Praeguse Eesti juures muretseb ta eelkõige eesti keele tuleviku ja arengute pärast. Ta on pidevalt jälginud keelekasutust (kirjutanud mõned artiklid, näiteks vohavast “nagutamisest”), on teravalt kritiseerinud meil häirivalt levima hakanud sõnaseade lohakust, tunnistades, et ta on samasugune patune, kuid püüab igati oma kõnekeelt kontrolli all hoida. Muus osas peab välja tooma Hansu kirgliku mõtteavalduse: “Rõõmu teeb mulle see, et ma olen näinud Eesti esimest vabariiki, seal elanud ja seal mõtlema hakanud. Ma olen näinud Saksa ülbet okupatsiooni ja põhjalikult maitsnud Nõukogude võimu tülgastavaid vilju. Ma olen võrdlemisvõimeline inimene ja selle tõttu ma ÜLISTAN seda vabadust, mis meil praegu on.”
* * *
Teadustööd ja Baikali järve olukord
EI VÕETUD KUULDA: Hans-Voldemar Trass rääkis Baikali järve äärse tselluloosikombinaadi ohtlikkusest pool sajandit tagasi.
1968. aastal töötas Hans-Voldemar Trass välja lihhenoidikatsioonilise meetodi õhukeskkonna saastatuse määramiseks, mida on rakendatud Eestis, Venemaal, Prantsusmaal, Kanadas jm. Ta andis esimesena üldise ülevaate taimkatteteaduse ajaloost, koolkondadest ja arengutendentsidest (1976, 1985. aastal ilmunud teadustööd). Ta analüüsis pidevuse ja pidevusetuse fenomene biosüsteemides (1966) ning ökoloogia kui kompleksteaduse mahtu, määranguid ja ülesandeid. Ta on selgitanud madalsootaimkatte koosluse sünökoloogilisi amplituude, rakendades koosluste klassifitseerimisel floristlik-ökoloogilisi printsiipe ja tüpoloogiaid (1955. ja 1958. aastate teadustööd), mis üldjoontes on kehtivad tänapäevani.
1960 uuris Hans Kamt?atkal Geisrite Oru taimkatte mikrotsonaalsuse seaduspärasusi, vastava teadustöö ilmumist aastal 1963 loetakse termofiilsete ökosüsteemide uue ökoloogilise uurimisetapi alguseks. Ta on põhjendanud mitme uue biosfääri kaitseala asutamise vajalikkust Eestis, sh Lääne-Eesti saarestiku biosfääri kaitseala moodustamise vajalikkust.
1978-1982 uuris Hans koos oma õpilastega Baikali-äärsete Hamar-Dabani mägimetsade seisundit bioindikatsiooni meetodeid rakendades, mille tulemusel ilmus terve rida artikleid, milles põhjendatakse Baikali tselluloosikombinaadi absoluutset sobimatust Baikali järve ja haruldase koosseisuga mägimetsade ligiduses. Kes on viimastel aastatel jälginud vene meediat, teab, et see võitlus – Baikali järve ökoloogia versus seal loodust reostav võimas tööstuslik tselluloosikombinaat – ei ole kaotanud oma aktuaalsust tänapäevani ja protsessidesse on sekkunud praegune peaminister Putin isiklikult.
* * *
NIMI
Hans-Voldemar Trass
TEADUSALA
Botaanika ja ökoloogia
UURIMISTÖÖ PEASUUNAD
Üldbotaanika, geobotaanika, taimeökoloogia, taimegeograafia, lihhenoloogia, bioloogia ajalugu
VALITUD AKADEEMIASSE
23. märts 1975
AKADEEMIA OSAKOND
Bioloogia, geoloogia ja keemia osakond
SÜNNIAEG ja -KOHT
2. mai 1928, Tallinn
TÖÖKOHT
Tartu Ülikooli emeriitprofessor (alates 1994)
HARIDUS
1947 Nõmme Gümnaasium
1952 Tartu Ülikool
TEADUSKRAAD
1955 bioloogiakandidaat, Tartu Ülikooli juures,
teema “Флора и растительность низинных болот западной Эстонии”
1969 bioloogiadoktor, V. Komarovi nim Botaanika Instituudi juures Leningradis,
teema “Анализ лихенофлоры Эстонии” [The analysis and development of the Estonian lichen flora]
1970 professori kutse
TEENISTUSKÄIK
1955-1956 Tartu Ülikooli taimesüstemaatika ja geobotaanika kateedri vanemõpetaja
1956-1991 samas kateedrijuhataja (hilisem nimetus Botaanika ja Ökoloogia Instituut)
alates 1960 dotsent
1962-1964 doktorantuuris
alates 1971 professor
1991-1993 TÜ botaanika ja ökoloogia instituudi erakorraline professor
1994-? emeriitprofessor
TUNNUSTUSED
1976 K. E. von Baeri mälestusmedal
1988 Eesti Teaduste Akadeemia medal
1991 Eesti Loodusuurijate Seltsi aupresident
1992 Rahvusvahelise Lihhenoloogilise Assotsiatsiooni Eric Achariuse nimeline medal “Pro meritis”
1995 UNESCO rahvusvahelise programmi “Inimene ja biosfäär” Eesti rahvusliku komitee auesimees
1996 Eesti Vabariigi teaduspreemia
1998 Eesti Vabariigi Valgetähe III klassi teenetemärk
2006| Tartu linna aukodanik
PUBLIKATSIOONID
TEADUSARTIKLID:
200 (+ 400 populaarteaduslikku ja publitsistlikku artiklit + mälestusteraamat + 5 populaarteaduslikku bro?üüri)
MONOGRAAFIAD
Trass, H., Masing, V. Juhend soode geobotaaniliseks uurimiseks. Tartu, 1955, 82 lk. (Abiks loodusevaatlejale; 23)
Trass, H. Eesti NSV kladooniate (põdrasamblike) määraja. Tartu, 1958, 116 lk. (Abiks loodusevaatlejale; 39)
Trass, H. Vegetation science. History and contemporary trends of development. Nauka, Leningrad, 1976, 252 p. (in Russ.)
Trass, H., Randlane, T. Eesti suursamblikud. Greif, Tartu, 1994, 400 lk.
ÕPIKUD
Trass, H. jt. Botaanika. 1, Taimetsütoloogia, -anatoomia ja -morfoloogia: õpik kõrgematele koolidele. Valgus, Tallinn, 1965, 431 lk.
Trass, H. jt. Botaanika. 2, Süstemaatika: õpik kõrgematele koolidele. Valgus, Tallinn, 1970, 768 lk.
HOBID
Muusika, kirjandus, poeesia