Tehnikateadlane Rein Küttner (s. 1940) valiti TA liikmeks 29. oktoobril 1997. aastal. Akadeemia Informaatika ja Tehnikateaduste osakonda juhib ta alates 1999. aastast. Läbi teadlasetee on akadeemik Küttner pidevalt hinnanud interdistsiplinaarseid, kitsalt ühe uurimissuuna või meetodiüleseid lähenemisi, mis ajaperioodil on jagunenud kaheks – kuni 1971. aastani masinaehituse tehnoloogiliste protsesside modelleerimine ning optimeerimine ja sealt edasi kuni tänapäevani raalprojekteerimise tarkvara väljatöötamine ning spetsialiseeritud tarkvaravahendite arendamine. Seega on tema tegevuses ühendatud laias perspektiivis inseneriteadus kui tehnikateaduse paradigma ja raalprojekteerimine ehk arvutiteadus ning IT kõrgtehnoloogilised lahendused.
NÕMMEKATE KAMP
Kolleegid peavad Rein Küttnerit entsüklopeediliste teadmistega avameelseks, otsekoheseks ning kiire mõtlemisega inimeseks. Lisaks teadustööle hindab ta kõrgelt aega, mille võtab sportimiseks ja aiandusega tegelemiseks.
Rein on üks neist kuulsatest ja läbilöönud “nõmmekatest” (vt. Akadeemilise KesKus´i artiklit 09/2006| akadeemik Ain-Elmar Kaasikust ja 01/2006| Olav Aarnast). Sarnaselt neile peab ka akadeemik Küttner oluliseks mainida tollast kasvamiskeskkonda Nõmmel, kus olla valitsenud arenevale inimesele mitmekülgselt mõjunud õhkkond. Reinu koolitee algas Nõmme 28. 7-klassilisest koolist, kus tekkis ka esmane huvi matemaatika, füüsika ja tehnika vastu – selles suunas kallutas teda ja paljusid teisi Viktor Kolbre. Pärast põhikooli lõpetamist läks Rein edasi õppima Tallinna Polütehnikumi tööstusettevõtete elektriseadmete erialale – üsna paratamatul põhjusel. Nimelt oli 1948. aastal arreteeritud tema isa (poliitilistel põhjustel) ja noormeest kasvatas ema üksi. Küttner on seega üks neist kurva minevikuga akadeemikutest, keda puudutas meie rahva keeruliste perioodide kogu traagika ja sellest tulenevalt ei olnud võimalust erialavalikutes nn “pilvedes hõljuda”; vaja oli omandada amet, millega elus edasiselt hakkama saada.
Akadeemik Küttner: “Meie maja Nõmmel küüditati täiesti puhtaks… ma mäletan suurepäraselt seda pilti, kui maja ümber piirati… ainult meid emaga jäeti alles, sel põhjusel, et minu isa ei olnud veel kohtu poolt jõutud süüdi mõista. Tagasi jõudis isa siis, kui ma tehnikumi lõpetasin 1959. aastal.”
ARVUTIASJANDUSE ALUSUURINGUD
Päris käsitööliseks saada ei olnud Reinule antud. Nagu teada teiste nõmmekate minevikumälestustest, oli tollases aedlinnakus poiste seas väga kõrgel kohal tähtsuselt spordi tegemine. Samuti oli tollane Polütehnikum kuulus oma spordilembuse poolest.
Rein: “Sattus kuidagi sedaviisi, et nii Polütehnikumi kui ka tollase Tallinna Polütehnilise Instituudi spordijuhendaja oli üks ja seesama mees – Olav Karikosk. Ning mina sattusin üliõpilastega samasse treeninggruppi ja kui sa oled nendega 5-6 päeva nädalas kogu aeg ninapidi koos, siis juba paratamatult mõtled, et peaks ikka ka üliõpilaseks hakkama. Nii võin julgelt öelda, et Tehnikaülikooli astumisel oli suur mõju spordil.”
1960. aastast jätkusid Reinu õpingud TPI masinaehituse erialal, Aleksander Kruusamäe soovitusel, kes selgitas, et TPI-s ei ole mõtet sama eriala õppida, mida juba tehnikumis sai õpitud. Paralleelselt jätkus töö masinaehitustehnoloogia kateedris, kus Rein oli vahepeal ka laboratooriumi juhataja ja vanematel kursustel insener-konstruktor.
TPI õppimisperioodilt meenub Reinule eredaimalt (nagu kolleeg Aarnalegi) osalemine tollal käivitatud matemaatika ja selle rakenduste süvaõppe programmi töögrupis, mille tulemusena olid nii viimased aastad ülikoolis kui lõputöö seotud arvutite kasutusvõimaluste uurimisega ning rakenduste väljatöötamisega masina- ja aparaadiehituses. Lõputöö juhendaja oli akadeemik Küttnerile tema tänane kolleeg Enn Tõugu (muuhulgas ka presidendikandidaat 1997), kandidaaditööl aga dotsent Nikolai Stsheglovi.
Akadeemik ütleb, et tal ei ole küll volitusi Enn Tõugu eest kosta, aga tema puhul võib rääkida loodud teadlaste koolkonnast. Paljud tänased tegijad Cyberneticast ja Skypest, rääkimata olulisematest arvutite alusuuringute eestvedajatest Eestis, võivad ennast sinna kuuluvaks lugeda.
MINEVIKU MINIARVUTID
Praegu räägitakse sellest vähe, aga 1960ndate alguses saatis tollane Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogu grupi tulevasi teadlasi, tollaseid tudengeid enda kulu ja kirjadega tudeerima Moskva ja Leningradi tippteaduasutustesse ning ülikoolidesse, kokku üks kümmekond inimest sh Enn Tõugu, Boris Tamm, Harri Tani. Naastes panid nad aluse Eestis arvutiteadusele. Vaieldamatult oli siin see valdkond üks parimatest kogu Nõukogude Liidus. Tollal tehti Eestis juba inseneriarvutustele orienteeritud spetsialiseeritud miniarvuteid (paljude tänapäevaste personaalarvutite omadustega), kus monitoriks oli kirjutuslaual asuv elektrooniline kirjutusmasin ja tulemus oli kaunis hea, sest arvuti töötamisvõimsus oli toonase aja kohta märkimisväärne. See arvuti töötas inseneride pideva järelvalveta aastaid, mis samuti harukordne.
Rein Küttner: “Küberneetika Instituut oli vähemalt tema loomise hetkel ja veel üsna pikka aega ainukene N. Liidus.”
1965. aastal lõpetas akadeemik Küttner TPI cum laude mehhaanikainsenerina ja ta suunati tööle masinaehitustehnoloogia kateedri assistendiks ja hilisemalt, 1967-70 õppis ja tegi ta teadust aspirantuuris.
1971. aastal kaitses akadeemik Küttner tehnikakandidaaditöö Leningradi Täppismehhaanika ja Optika Instituudis teemal “Mehhaanilise töötluse optimaalsete re?iimide metoodikate uurimine ja väljatöötamine.” Kandidaaditööd oli sel ajal otstarbekas kaitsta kahes kohas, kas Moskvas Baumaninimelises Kõrgemas Tehnikakoolis, mis oli tollases hierarhias see nn number üks kool NL-s, või Leningradis. Rein valis Leningradi, sest tolle instituudi uurimis- ja teadussuunad ühtisid rohkem tema omadega ja Leningradiga sidusid TPI-d mitmed traditsioonid.
Akadeemik meenutab naerdes: “Moskva Baumanni-nimeline kool oli natuke liiga kinnine asutus, seal tegeleti peamiselt lendavate objektide (mitte UFO-de, vaid kaitsetööstuse lendavate objektide) uurimise ja arendusega. Leningradi Täppismehaanika ja Optika Instituut oli keskendunud rohkem aparaadi- ja masinaehitusele ning optikale, see sobis nagu paremini.”
VEIDI KOSMOSETEHNIKAT
Rein Küttneri vahetul osalemisel ja juhendamisel on Eestis välja kujunenud tugev ja rahvusvaheliselt tuntud masinaehitusliku raalprojekteerimise koolkond. Ta on avaldanud üle 125 teadusliku artikli ning ühe monograafia. Pikaajalised sidemed seovad teda Dresdeni, Stockholmi, Darmstadti, Budapesti, Helsinki jt tehnikaülikoolidega. Veel on ta sta?eerinud New York Queens College´is, Kieli Majandusakadeemias, Trondheimi Ülikoolis jne. Rein on olnud mitmete rahvusvaheliste konverentside programmikomiteede (PROLAMAT, INFERT jms.) liige, osalenud mitmete seltside ning ühingute juhatuste töös. 1986 aastal omistati talle ENSV teenelise inseneri aunimetus.
Viimasel ajal tegutseb akadeemik Küttner peamiselt toodete ja tootmise optimeerimise ja juhtimise probleemistikuga, olles alates 2004|-st aastast tootmistehnika professor. Teaduses aga tegeleb ikka raalprojekteerimise erinevate süsteemide (CAD/CAM/CAE) edasiarendustega, nagu näiteks multidistsiplinaarse optimeerimise (MDO) meetodite arendused. Neid töid kasutatakse autode, laevade, elektroonikatoodete, arvutustehnika jms projekteerimiseks. Kõige laiemalt on MDOd kasutatud lennu- ja kosmosetehnika projekteerimisel.
LAHENDUSTE ASEMEL KAHJUKS PIDEV REFORMIMINE
Peale administratiivse ja õpetamis- ning teadustegevuse on akadeemik Küttner tõeline Eesti teaduse ja innovatsiooni arengu eest võitleja. See, mida iga teine poliitik meedias väsimatult vahutab, on akadeemiku jaoks midagi enamat kui lihtsalt jutt. Samas mainib Rein, et ka tema hakkab väsima peaga vastu seina jooksmisest. Kui kogu aeg ainult räägitakse ja midagi ei toimu, ruineerib see pikemas perspektiivis ja kõige visama inimese.
Akadeemik: “Osalesin mingi periood Brüsselis VI Raamprogrammi raames nõunikekogu liikmena erinevates töögruppides, kus oli üsna raske midagi selgitada, sest meie ministeeriumide poolt oli tugi ja toetus tollal minimaalne. Kui näiteks oli mingi probleemi lahkamine ja kaardistamine, oli mu kõrval istuval Sloveenial terve ettekanne kodus ette valmistatud, mina pidin seal sageli kohapeal improviseerima. Isegi selliseid tühiseid asju nagu Brüsselisse sõitmise ja elamise kulud, ei suudetud Eesti poolt mõistlikult lahendada, ei tea kas sellisel riiklikul tasemel töögruppides osalemine oli ikka TTÜ eelarve või minu rahakoti asi. Nüüd ma olen sellest ennast enamuses taandanud.”
Küttnerit häirib, et Eestis üritatakse sisuliste probleemide lahendamise asemel pidevalt läbi viia mingeid struktuurireforme, näiteks panna loodus- ja tehnikateadused ühte patta, et siis järsku jätkub nende grantide jaoks rohkem raha. Tegelikult jagub ühele teadusgrandile keskmiselt suurusjärgus 120.000 krooni aastas, mis ei kata isegi ühe teadustöötaja aastapalka. Euroopa mõistes aga ei ole see summa üleüldse taotlemist väärtki: “Mis teaduse toetamisest me siin räägime?” küsib akadeemik retooriliselt… Praegu loodab akadeemik elu sisse puhuda millelegi analoogsele tehnika ja innovatsioonivallas, nagu on koostöö teadlaste ja ettevõtjate ning teadusasutuste ja ettevõtete vahel välja kujunenud Energeetika Nõukogus, mida tema kolleeg akadeemik Veiderma initsiatiivil aetakse. See nõukogu on näidanud oma elujõulisust.
Akadeemik: “Kui päevakorras oli elektrijaamade ameeriklastele müümine, näitas Energeetika Nõukogu ennast väga elujõulise ning protsesse mõjutada suutva organisatsioonina. Midagi taolist oleks vaja luua ka ettevõtete ja teadlaste vahel. Igatahes hiljutisel seminaril, mis TA egiidi all toimus, sai koostöö vastu välja lugeda ettevõtete ja nende katusorganisatsioonide suurt huvi.”
TÄHELEPANU HARIDUSELE
Mõeldes tänastele abiturentidele, soovitab Rein: “Eestis on insenerõpe teinud läbi tõuse ja mõõnasid. Suurem tõus oli kunagi 60ndatel ja suurim mõõn eelmise sajandi lõpus, 90ndatel. Täna oleme me seisus, kus kolmandaks kursuseks on tehtud praktiliselt puhas vuuk, st kõik tudengid on juba kuhugi tööle värvatud. Tööturu nõudlus meie inseneride järele on väga suur. Noorele inimesele saan ma garanteerida väga huvitava ja mitmekülgse töö (enamus meie magistrante töötavad välismaa firmadega seotud ettevõtetes) ja nüüd juba ka korraliku sissetuleku, mille konkurentsivõimetus varem noori eemale peletas, nüüdseks on see muutunud.”
Naerdes lisab: “Enda pojale ma igatahes soovitasin ja tema on väga rahul.”
Teiseks, keelteoskuse olulisus. Akadeemik: “Olin siin kuu aega sta?eerimas Norras Trondheimi Tehnikaülikoolis meie erialal ja juba bakalaureuse-taseme õppel anti õppematerjal kas norra, rootsi, inglise, prantsuse või saksa keeles ja on nende (tudengite) oma asi, kuidas hakkama saada. Kui ta lõpetab ja läheb edasi tööle, ta peab ju asjast aru saama.”
Kõige murettekitavamaks probleemiks Eesti ühiskonnas peab akadeemik hariduse arengut. “Kui haridusele ikka tähelepanu ei pöörata, ei ole meil ka rahvusena mingeid väljavaateid püsima jääda”, arvab akadeemik.
LIIKUMIST JA LAMBALIHA
Reisida armastab akadeemik – kui pole just tegu tööalase komandeeringuga – autoga mööda Euroopat: “Nüüd väga enam mitte, ikkagi vanust ka juba, aga varemalt sai koos abikaasaga iga suvi paarinädalane ring tehtud.”
Abielus on Rein tuntud ehte- ja installatsioonikunstniku Urve Küttneriga; see asjaolu tingib ka teatud kohustuslikud külastusobjektid – erinevad näitused, galeriid jne. Nii võib öelda, et Rein on akadeemikutest kultuurilises plaanis üks mitmekülgsema silmaringiga tegelasi.
Ja veel reisimisest: “Ei tea kas oma nimest tingituna, aga igatahes mulle Saksamaal meeldib ja kõik saksapärane on mulle südamelähedane. Olen Saksamaal ka Küttneri nimelist kohvikut külastanud Schleswig-Holsteinis. Norra istub samuti hästi.”
Ilukirjandusest on akadeemikul parasjagu käsil “Jumalaema kirik Pariisis” ja seda juba ei tea mitmendat korda, aukohal raamaturiiulis seisab “?vejk”, mida Rein on ligi kümmekond korda lugenud. Lõõgastuseks meeldib Reinule ka kriminulle neelata ja vahel klaaskaks viskit rüübata. Kui küsida Reinu söögieelistuste kohta, on vastus lühike, konkreetne ja kirglik: “Liha!” Seda nii praetult, grillitult, kui mis iganes muus vormis. Eriti lambaliha.
* * *
Rein Küttner ja tema edumeelsed asjad
Akadeemik Küttneri kandidaaditöö rääkis tollal üsna uudsest asjast. Tollal levis suhtumine, et arvutid on võimelised leidma parima või optimaalseima lahenduse igal juhul. Kuid tihti on arvutitesse sisestatavad lähteandmed vigased. Ja akadeemiku kandidaadidissertatsioon analüüsis nende arvutist saadavate lahendite kvaliteeti, tundlikkust vigadele.
Küttner meenutab: “Kolleegide, aga ka oponentide arvates, oli minu töö üsna uudne ja tähelepanuväärne. Muideks, tänapäeval on tollased probleemid ringiga uuesti aktuaalseks muutunud.”
1973. aastast töötas Rein masinaehitustehnoloogia kateedris dotsendina. 1982-1991 oli ta sama kateedri juhataja ja raalprojekteerimise teaduslaboratooriumi teaduslik juhendaja ning 1991. aastast järgnevad kümme aastat TTÜ teadusprorektor. 1992 valiti Rein TTÜ raalintegreeritud projekteerimise ja tootmise professoriks.
Peamised märksõnad tema teadustegevuses on kogu tollase nn sotsialismileeri raalprojekteerimise teadusprojektide koordineerimine, mis toimus Tallinnast Tehnikaülikoolist ja Küberneetika Instituudist.
Rein Küttner: “Tollast arvutipõhist projekteerimist sai ikka üsna tugevalt uuritud. Meie uurimisgrupp koosnes 30-st inimesest. See oli periood, kus vahendite puudust ei tuntud. Raha eraldati palju, tee ainult tööd. Tollal olid Baltikumi uurimisasutused võrreldes ülejäänud NL-iga mõnevõrra eelisseisundis, meil oli ikka väliskirjanduse kättesaadavus hulga parem kui mujal ja ka võõrkeelte oskus oli parem. Üsna tihti käisid suurte ja väga kinniste NL asutuste uurimisgrupid siin meie juures, et vaadata ja õppida, kuidas üks või teine asi käib”
1979 anti akadeemik Küttnerile omistatud USA inseneride ühenduse Society of Manufacturing Engineering aukiri. Tollase raskesti liigutatava raudse eesriide taga istujale omistatud tunnistus on nii mingiski mõttes tähelepanuväärne.
Akadeemik Küttner: “Ei tea kui paljud tänased noored teavad, millega tegeles omal ajal selline tehas nagu “Vasar”, kuid tollal käis siia Liidu kosmosetehnoloogia asutustest rida delegatsioone uurimas, missuguseid uusi tehnoloogiaid on “Vasaras” kasutusele võetud. Sama kehtib ka näiteks “Ilmarise” või “Pioneeri” ja paljude muude asutuste kohta. Tollane masinaehituse tase oli siin ikka väga edumeelne ja kõrge.”
* * *
NIMI: Rein Küttner
TEADUSALA: Tehnikateadused
UURIMISTÖÖ PEASUUNAD: Masinaehituse tehnoloogiliste protsesside modelleerimine ja optimeerimine (1965-1971), raalprojekteerimise tarkvara väljatöötamine ning spetsialiseeritud tarkvaravahendite arendamine (alates 1971)
VALITUD AKADEEMIASSE: 29. oktoober 1997
AKADEEMIA OSAKOND: Informaatika- ja tehnikateaduste osakond
SÜNNIAEG JA -KOHT: 25. november 1940, Tallinn
PEREKONNASEIS: Abielus, poeg
TÖÖKOHT: Eesti TA Informaatika ja Tehnikateaduste Osakonna juhataja (alates 1999)Tallinna Tehnikaülikooli tootmistehnika professor (alates 2004|)
HARIDUS:
1959 Tallinna Polütehnikum
1965 Tallinna Tehnikaülikool (cum laude)
TEADUSKRAAD:
1971 tehnikakandidaat Leningradi Täppismehaanika ja Optika Instituudis, teema: “Разработка и исследование методики определения оптимальных режимов механической обработки”
TUNNUSTUSED:
1979 Society of Manufacturing Engineering (USA) aukiri
1986 ja 1990 Üleliiduliste Teaduslik-Tehniliste Ühingute Presiidiumi aukiri
1986 ENSV Ülemnõukogu presiidiumi aukiri
1985 Tallinna Teadlaste Maja teaduspreemia
1987 Teeneline insener
2000 Eesti Teaduste Akadeemia medal
2003| Eesti Vabariigi Valgetähe IV klassi teenetemärk
TEADUS-ORGANISATSIOONILINE JA ADMINISTRATIIVNE TEGEVUS:
EESTIS:
Mehaanikainseneride Liidu liige, esimees 1987-1992
1993-2000 Eesti arvutivõrgu EENET juhatuse liige
Eesti Innovatsioonifondi Nõukogu liige, aseesimees ja Eesti Riikliku
Innovatsiooniprogrammi juht alates 1993
Eesti Masinatööstuse Liidu juhatuse ja tehnikanõukogu liige
Eesti Teadus- ja Arendusnõukogu liige
Eesti Teadusfondi Nõukogu liige ja tehnikateaduste ekspertkomisjoni esimees alates 2000
MUJAL:
Euroopa Liidu nõunikekogu liige Brüsselis
Rahvusvaheliste konverentside programmikomiteede (PROLAMAT, INFERT jt) liige
HOBID: Kergejõustik, iluaiandus