AKADEEMILINE KESKUS: Looga Eesti Teaduste Akadeemia presidendist Richard Villemsist (s 28. november 1944 Pärnus) saab läbi akadeemikuid käsitlev lugudesari. Villemsist kirjutas Margus Maidla.
Sari ei lõpe seetõttu, et akadeemikud oleks otsa saanud. Oh ei, neid valitakse igal aastal edukalt juurde, lihtsalt igal asjal on siin elus algus ja lõpp. Alates 2006. aasta algusest, mil artiklitesari alguse sai, kuni selle aasta lõpuni, oleme teieni toonud 68 akadeemiku persoonilood.
Iseäranis hea meel on seda sarja lõpetada akadeemik Richard Villemsiga ja seda mitte üksnes tema ametinimetuste tõttu – ta on Eesti Teaduste Akadeemia president ja olnud enne seda aastatel 1994–1999 ka asepresident.
Indiviidide kasvataja
Richard Villems on Eesti ekstsellentse ehk oivalise teaduse ühe lipulaeva Eesti Biokeskuse sisuline ja ideoloogiline käivitaja ning juht alates aastast 1986. Ta on ka Tartu ülikooli professor, seda aastast 1987, ja samast aastast ka Teaduste Akadeemia liige. Tema professuuri nimetus on arheogeneetika ja see kuulub evolutsioonilise bioloogia õppetooli alla loodus- ja tehnoloogiateaduskonna molekulaar- ja rakubioloogia instituudis.
Richardi autoriteet põhineb täielikult tema eruditsioonil. Ta on absoluutselt kompromissitu ekstsellentse teaduse eest seisja, öeldes, et nii väikene riik nagu Eesti peabki AINULT suurepärast ja oivalist teadust tegema.
Akadeemik Villemsiga olnud seotud paljud KesKus’i artiklitesarjas käsitlemist leidnud akadeemikud-persoonid, kõik, kes on rohkemal või vähemal määral oma teadustee aega „kulutanud“ legendaarse Artur Linnu laboratooriumis – akadeemikud Jaak Järv (vt Akadeemiline Keskus 08/2006); Andres Metspalu (05/2012); Mart Saarma (10/2010); Mart Ustav (04/2011) ja peale nende veel terve plejaad professoreid, dotsente ja vanem- ning juhtivteadureid, kelle ülesloetlemine kujuneks liiga pikaks.
Parafraseerides Lutsu „Kevade“ ülituntud algust, oli Richard Villems siis, kui need teadlased Artur Linnu laboratooriumisse jõudsid, seal juba ees.
Richard: „Vähe on, eriti sügavas provintsis, õpetajaid, kes praktiliselt olematuis tingimustes, oma enese sisemise veendumuse sunnil, asuvad ellu kutsuma täiesti uut teadust. Ja erinevalt mitmetest teistest uuele teele asujatest suutis Ats (Artur Lind) seda veendumust edasi anda just nooremale põlvkonnale. Vanemaid ei suutnud (või ei viitsinud) ta veenda. Ta oli mitmele kaasaja teadusharule alusepanija, ja ta on ka sellise termini nagu küberneetika autor.
Kord ütles Ats, et sõna „koolkond“ tekitab temas hirmuvärinaid. Enamikul juhtudel on tegemist kuivanud okstega teaduse elaval puul – okstega, kus parimal juhul sagivad üraskid. Ats ei olnud koolkondade looja, ta oli indiviidide kasvataja, suunates neid pigem isikliku diskreetse võlu, mitte lektori sõnaga.“
Kolm geograafilist kohta
Richard: „Koolipõlvest ei vääri miski eriliselt väljatoomist. Olin õpilane nagu iga teine, armastasin õppimise vahel vutti taguda ja kõige muuga tegeleda, millega üks tavapärane õpilane tegeleb. Ehk on tähelepanuväärseim fakt minu emapoolse vanaema töökohad. Ta oli enne sõda Õpetajate Ühisuse raamatukaupluse juhataja ja hiljem lasteraamatukogu juhataja. Kuna raamatukogu asus kodule lähedal, siis võib öelda, et ma kasvasin sõna otseses mõttes üles raamaturiiulite vahel.“
1962 lõpetas Richard Pärnu II keskkooli ja astus Tartu ülikooli arstiteaduskonda. Tema eeskujudeks selle valiku tegemisel olid peamiselt kirurgist vanaisa, kelle nime järgi ta on saanud oma ebaeestlasliku eesnime Richard, arstist tädi ja neurokirurgist onu. Kui mainida akadeemikule, et arstide seas on silmapaistvalt palju dünastilist erialalist järjepidevust, siis vastab Richard: „Kui lugeda Hippokratese vande täisteksti, seda algset, siis seal on peale kõige muu kirjas ka see mõte, et arst peab kasvatama ja oma oskusi edasi andma nii oma lastele kui ka kolleegide lastele – ju selles siis ikka midagi on, kui see vanne juba üle 2000 aasta (Hippokrates Kosilt elas ajavahemikul u 460–370 eKr) vastu on pidanud. Aga naljaga pooleks võib ka nii öelda, et mis siin imestada, juba šamaanid andsid oma oskusi edasi perekonna-siseselt põlvest põlve…“
Richard kaitses meditsiinikandidaadi kraadi biokeemia suunal, antud struktuuri uurimise teemal Tartu ülikoolis aastal 1972.
Oma kujunemisel peab akadeemik Villems oluliseks kolme verstaposti, õigemini kohta. Esimene on Akademgorodok Novosibirskis, kuhu ta sattus 1971. Teiseks kohaks sai aastal 1974 Rootsi, täpsemalt Uppsala ülikool, millele järgnes kolmanda kohana Edinburghi ülikooli välislähetus Inglismaal.
Richard: „Novosibirski suvedes ja talvedes oli mulle noor Siberi molekulaarbioloogia kuidagi hoobilt südamelähedane ja sealne intellektuaalne ümbrus minu jaoks esimene kokkupuude võimalusega tegeleda teadusega nii, et mitte olud ei dikteeri katseid, vaid katsete jaoks luuakse olud. Edaspidi Uppsalas töötasin koos sellise mehega nagu Charles (Chuck) Kurland (New Yorgi ameeriklane, kes vahetas Ameerika Rootsi vastu, olles üldse esimene Skandinaavia molekulaarbioloogia professor), kes suutis mulle väga hästi sellel perioodil selgeks teha, mis on halb teadus. See, milline on hea teadus ja et see võib olla korraldatud ja juhitud „inglise“ moodi või ka „ameerika“ moodi, seda õppisin ma peamiselt Edinburghis.
1970-ndate keskel oli Richard nihkunud oma teadusetegemisega Tartu ülikooli süsteemist Teaduste Akadeemia süsteemi ja tal tekkis soov vahetada oma uurimissuunda, mis toimus aastatel 1977–1978. Richard: „Oli soov minna üle geenitehnoloogiate, kloneerimise ja kogu selle toona tormiliselt tõusma ja arenema hakkava uurimissuuna peale. Valisin praktiseerimiseks Edinburghi ülikooli, mis – tõsi – ei ole Cambridge ega Oxford, aga siiski tugevate traditsioonidega ülikool. Edinburghis pöörati juba toona äärmiselt suurt tähelepanu uurimistehnoloogiatele. Tegelesin bakterite plasmiidide struktuuri uurimisega. DNA-sekveneerimine oli just-just avastatud. Saime Frederick Sangeri uurimisgrupi juures Cambridge’is kursuse DNA-sekveneerimisest. Ta oli oma esimese Nobeli juba kätte saanud ja teist just saamas, sellesama sekveneerimismeetodi avastamise eest.
Külmaverelised naljad
Teaduspublikatsioonide avaldamisest 1970–80-ndatel meenutab Richard lõbusalt: „Eks publikatsioonide avaldamine (ja nende tsiteeritavus) on üks teadlase kvaliteedimärke olnud olemuslikult alati, nii ka toona. Aga nalja sai muidugi hulga, sest seadus nägi ette, et kõik inglise keeles väljaspool avaldatavad artiklid tuleb tõlkida kas vene või eesti keelde. Meie kirjutasime juba toona otse inglise keeles, aga olime siis sunnitud tegema tagasitõlke. Väidetavalt toonane haridust-teadust kureeriv minister lugenud isiklikult kõik välismaale minevad artiklid läbi. No me siis tõlkisime, aga kuna mõned sõnad tundusid igavad, siis lähenesime tõlkimisele kaunis loominguliselt. Näiteks ribosoom kui sõna on ebahuvitav, eks ole, ja meie teadusgrupi toonane liige Andres Raukas mõtles selle asemel välja sõna „pihukeha“ ja me panime selle külmavereliselt tõlkesse sisse. Tagantjärele kuulsime, et minister oli kukalt kratsinud ja nuputanud, et mida need terminid siis ikkagi tähendavad.“
1977–1986 töötas akadeemik Villems füüsikainstituudis ja seejärel, alates 1980. aastast, Endel Lippmaa alluvuses KBFI-s (keemia, bioloogia ja füüsika instituut). „Nii mitmedki kipuvad arvama, ilmselt omamata isiklikku kogemust, et Endel Lippmaa oli ülemusena pärssivalt domineeriv, „küüned oma poole“. Minu mulje on otse vastupidine,“ väidab Richard, „koguni sinnamaani, et sooviks kasutada tema kohta mõistet „altruistlik““.
1981 tekkis Richardil koos kolleegide Mart Saarma ja Ain Heinaruga idee hakata lugema ka Tartu ülikoolis molekulaarbioloogia kursust. Esimese hooga neid kuulda ei võetud. Vahepeal õnnestus Richardil Moskva ülikoolis kaitsta bioloogiadoktori kraad (just molekulaarbioloogia suunal), aasta oli siis 1984. Visa töö ja pealekäimise tulemusena avati aastal 1987 Tartu ülikoolis molekulaargeneetika ajutine kursus, mida Richard luges juba professori staatuses. Sellest ajast alates kuni tänaseni on Richard Villems ülikoolis professor, ainult professuuride nimetused on muutunud vastavalt tema enda teadlaseprofiili muutumisele.
Evolutsioonilisest bioloogiast
Richard kommenteerib ise oma teadussuundade muutumist nii: „Inimene (teadlane) peab minu arvates muutma oma uurimissuunda iga 10–15 aasta järel. Muidu kujuneb välja nii, et kursusetööst saab bakalaureusetöö ja sellest omakorda mõne aasta pärast magistritöö ja tollest omakorda mõne aasta pärast (vanasti 20–30 aasta pärast) doktoritöö. Nii kujunebki välja klassikaline konnatiik.“
1995. aastast keskendus Richard evolutsioonilise bioloogia suunale, millest on välja arenenud arheogeneetika professuur ja lugematud kõrgekvaliteedilised teaduspublikatsioonid rahvaste rännetest ja põlvnemistest globaalselt, mis baseeruvad nende geneetilistel uuringutel.
Richard tegelebki mitte kaudselt, vaid päris otseselt arheoloogiliste kaevamistega bioloogilises materjalis – inimese rakus, DNA-s, geenides –, üritades defineerida meie minevikku ja põlvnemist. Richard: „Kui rääkida tänasest ambitsioonist, siis soov oleks sekveneerida kõigi rahvastike ehk inimkonna täisgenoom, kaasaegse inimkonna geneetilise struktureerituse tekkimise mõttes.“
Need tööd peaksid andma täieliku pildi mitte ainult rahvastike liikumisest erinevatel ajaloo etappidel, vaid ka meie geneetilisest arengust kui Homo sapiens sapiensini, ning sellest, kuna ja kus on tekkinud millised mutatsioonid ja nende tagajärjel inimkonna geneetiline evolutsioon.
Miks Richard rahul pole?
Kui küsida Richardi käest, kas ta on rahul ajaga, mil ta on pidanud Eesti Teaduste Akadeemia presidendi ametit (aastast 2004 kuni tänaseni), tuleb üllatuslikult resoluutne vastus: „Ei ole!“
Richard selgitab: „Ma üldiselt lootsin, et Eesti teadusesse rahaliste vahendite panustamine jätkab kasvamist, kuid alates hetkest, mil need pankurid seal ookeani taga üleüldise majandussurutise oskasid korraldada (st aastast 2008), on Eesti teadusesse minevate rahaliste vahendite osakaal jäänud konstantseks. Need plaanid ja arengud, mis olid mõttes, nende jaoks ei ole jätkunud lihtsalt vahendeid.
Ka meie tõsiseimad ettepanekud, näiteks vägagi innovatiivse vormilise ülesehitusega Teaduste Akadeemia süvauuringute keskuse loomine, ei ole seni jutust kaugemale jõudnud. Ja paistab, et mitte ainult rahapuudusel. Mul on hea meel, et sai võetud vastu akadeemia uus seadus, millega sillutati tee akadeemikute liikmeskonna noorenemisele ja sellest tulenevalt ka tegususe kasvule. Tänaseks on õnneks akadeemia koosseis oluliselt noorenenud ja laienenud ning see protsess jätkub, akadeemia mõjukuse potentsiaal on selgelt tõusuteel ja see on pigem hea. Kuid laias plaanis olen veendunud, et Teaduste Akadeemia roll ekstsellentse teaduse esiletoomisel peab olema suurem ja seda ka rahaliselt.
Uusi maitseid jälitades
Aga tööst vaba aeg? Richardi suhe sporti on ta enda sõnul pigem ambivalentne peale ainukese seiga elus, mil ta oli pea kaks aastakümmet alpinistide koondise arst, mis tähendas ka ohtrat mägedes turnimist.
Akadeemiku lugemishuvi on aga alates raamaturiiulite vahel kasvamisest lapsepõlves jäänud sama aktiivseks-intensiivseks. Richard: „Ma püüan läbi lugeda isegi Pulitzeri preemia värsked laureaadid, rääkimata nii Londoni kui ka New Yorgi „Review of Booksi“ tellimisest ja lugemisest – seda ka „üldhariduslikul“ eesmärgil.“
Gurmaanluse kohta kostab Richard: „Ma olen tõenäoliselt selline persoon, kes on õnnelik ja naudib seda rikkust, mis meile on juurde tulnud seoses piiride avanemisega ja „kulinaarse kultuuri“ rikastumisega. Mulle meeldib uusi maitseid avastada ja teen seda naudinguga, eriti aasiapäraseid vürtsikaid, aga ka toite Vahemere äärest, olgu need siis Hispaaniast, Iisraelist või Türgist.“ Söögi kõrvale armastab ta veini rüübata: „Suvel naudin head jahedat rosé’d tõeliselt hea meelega.“
Olulise hobina võib Richardi puhul välja tuua harjumuse nädalas mitu korda (mitte päris iga päev) tund-paar Mezzo kanali pealt muusikat kuulata-vaadata. Akadeemiku teine hobi on seotud tööga.
Richard: „Ma tahan käia ära nendes kohtades, millise rahva genoomi kaardistamisega me parajasti tegeleme. Kui meil on käsil mõne kaugema – Siberi rahvad, India, Lähis-Ida – või ka lähema, näiteks Läti, Valgevene, Vene, Kaukasuse rahva genoomide uuring, siis ma olen üritanud teha kahte asja: kutsuda sealt siia mõni „pärismaine“ välisteadur, kes meil siin praktiseeriks ning teiseks käia ise kohapeal, et vaadata ja rääkida inimestega.
Eesti elu kohta kostab Richard lõpetuseks: „Peaksime oskama näha arenguid enda ümber, olles selle sees – reaalajas. Ega viimase aja tülpimus ja protest pole tulnud üleöö, vaid tasapisi kuhjunud. Samas peame püüdma teha vahet sisulistel põhjendustel ja lihtsal tüdimusel samadest nägudest, mis on ju ka inimestele omane. Kuidas me seda oskame, seda näitab aeg.“
ELEMENTAARSED OSKUSED: Margus Maidla kuuleb Richard Villemsi käest, miks meie teadust võib edukaks pidada.
Peale otsese teadustegevuse ei saa Richardist rääkides mööda kahest aspektist: Eesti teaduskorraldus, mille aktiivne kujundaja Richard on juba nõukogude aja lõpust kuni tänapäevani olnud, ja teiseks tema roll Eesti Teaduste Akadeemia presidendina ja selle institutsiooni arendajana.
Eesti teadus on arenenud – võrreldes samalt stardijoonelt pärast iseseisvumist alustanud Balti-naabritega – silmapaistvalt hästi. Üksnes teaduse tippajakirjades Nature ja Science avaldatud artiklite arv (perioodil 1980–2010) on Eesti teadlastel olnud mõlemas 67 artiklit, lätlastel ja leedukatel kummalgi 9. Tekib küsimus, mis sai siis ikkagi kunagistel murrangulistel aegadel nii teistmoodi ja õigesti tehtud?
Richard: „Esiteks sai juba nõukogude aja lõpus loodud Eesti Teadusfond, see õpetas teadlasi sõnastama oma teaduslikke eesmärke vormis, mida saaksid hinnata rahvusvahelised eksperdid. Mis tähendab, et kuigi me veel Euroopa Liidus ei olnud, siis juba aastast 1995 taotlesid meie teadlased EL-i grante, aga Läti-Leedu omad mitte. Meie olime n-ö mängus sees, nendest vaid mõni üksik.
Teiseks tegime meie oma struktuurse reformi samuti kiiremini ja resoluutsemalt, kuid samas garanteerisime teaduse infrastruktuuri kas või minimaalse finantseerimise sõltumatult „vorstirahast“ – meie lõunanaaber eksperimenteeris sajaprotsendilise (pisi)grantide süsteemiga, mis põhjustas teadlaste massilist lahkumist.
Kui me nüüd võtame aga juba EL-i liikmelisuse perioodi, siis me olime keskmiselt neli korda aktiivsemad kui lõunanaabrid ja seda just põhjusel, et meie teadlane oskas kirjutada grante ja neid taotleda, talle polnud süsteem enam võõras. Ja ei saa ka alatähtsustada 1992. aasta ülimalt põhjalikku ja üdini ausat Rootsi riigi toel ja otsesel tegemisel läbiviidud Eesti teaduse evalveerimist (ehk ülevaadet ning hindamist). Ma toonitan, et selle pika ja põhjaliku evalveerimisprotsessi maksis Rootsi riik täielikult ise kinni.“
Richard Villems
TEADUSALA
Biofüüsika
UURIMISTÖÖ PEASUUNAD
Molekulaarbioloogia, molekulaarevolutsioon, populatsioonigeneetika
VALITUD AKADEEMIASSE
25. november 1987
AKADEEMIA OSAKOND
Astronoomia ja füüsika osakond
SÜNNIAEG ja -KOHT
28. novembril 1944 Pärnus
TÖÖKOHT
Eesti Teaduste Akadeemia president (alates 2004)
Eesti Biokeskuse direktor (alates 1986)
Tartu Ülikooli professor (alates 1987)
HARIDUS
1962 Pärnu II Keskkool
1968 Tartu Ülikool
TEADUSKRAAD
1972 meditsiinikandidaat (biokeemia) Tartu Ülikooli juures
1984 bioloogiadoktor (molekulaarbioloogia) Moskva Riikliku Ülikooli juures
TEENISTUSKÄIK
1968 arst Tallinna sadamahaiglas, Pärnu linnahaiglas
1968–1971 Tartu Ülikooli aspirant
1970–1976 Tartu Ülikooli nooremteadur, 1976–1977 samas vanemteadur
1977–1980 Eesti TA Füüsika Instituudi vanemteadur
1980–1986 Eesti TA Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi vanemteadur, peateadur
1986–…Eesti Biokeskuse direktor
1987–…Tartu Ülikooli professor
1994–1999 Eesti TA asepresident, astronoomia ja füüsika osakonna juhataja
2004–… Eesti TA president
TUNNUSTUSED
1994 Eesti Teaduste Akadeemia medal
1998 Valgetähe III klassi teenetemärk
2000 Tartu linna aukodanik
2006 Valgetähe II klassi teenetemärk
2009 Tartu Ülikooli suur medal
MUU TEADUS-ORGANISATOORNE ja ADMINISTRATIIVNE TEGEVUS
EESTIS:
Vabariigi Presidendi akadeemilise nõukogu/mõttekoja liige (1994–2001, 2004–…)
Teadus- ja Arendusnõukogu liige (1995–2001, 2004–…)
MKM innovatsioonipoliitika nõukogu liige
KBFI teadusnõukogu liige
MUJAL:
1989 Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia välisliige
1989 Human Genome Organisationi liige
1994 Erfurti Teaduste Akadeemia välisliige
2000 Soome Akadeemia akadeemik
2003–2006 Advisory Board to the Commissioner, DG Research, European Commission
2005 Läti Teaduste Akadeemia välisliige
2007 Leedu Teaduste Akadeemia välisliige
HOBID
Muusika kuulamine, lugemine
