Algas see nii. Pühapäeva, 11. detsembri (seda vana ehk 24. detsembril Juliuse, praeguse kalendri kohaselt) hulkus Väike-Tartu maantee alguse kohal juba hommikust saati hulgaliselt rahvast. Osa neist oli pärit kaugemalt kui Tallinna linnast ning selleks valitud ja ülesande saanud, et siia tulla, osa olid lihtsalt kiibitsejad. Näiteks Kautjala Patika küla kooliõpetaja Karl Grünberg tuli Tallinna kindlasti omast huvist, ta isegi ei teadnud, oli ta valitud või mitte. Valimised olid seega juba tollal olnud, kuidas juhtus, peaaegu nagu elektrooniliselt. Tulnud nad pühapäeva hommikul kolmekesi, Jaan Rass Vaidast, kolleeg Ehrenvert ja Grünberg ise, lastes Lehmja mõisa kohal lahti laulu “Kauem me raudu kanda ei taha!”. Joosep Waldbrett, metsavaht Nabalast, ilmus kohale samuti olemata valitud. Teda kutsus kaasa kohalik kooliõpetaja Riiner, kellega koos sõideti pühapäeva hommikul linna hobusel. Kohale ilmunute seas oli ka tollal 19-aastane Friedebert Mihkelson, tulevane Tuglas. Tema oli Tallinna jõudnud juba reede, 9. detsembri hommikul, eelmise öö aga veetnud Ants Laipmani (Laikmaa) juures ning “Estoniasse” läinud üheskoos Bernhard Laipmaniga, ehkki ta polnud selles päris kindel, ilmselt hilisemate vapustuste mõjul, sest meenutab seda sõnaga vist.
MEELED OLID ÄREVIL
Kaks nädalat varem, novembri lõpul (ikka vana kalendri järgi), oli Tartus toimunud ülemaaline rahvaasemike koosolek, mis kohe algul lõhenenud kaheks. Eesti rahvas oli erakonnastumas ehk parteistumas. Mõõdukam tiib eesotsas Jaan Tõnissoniga pidas oma istungi Bürgermusse seltsimajas, praegu Tartu magusaimaks paigaks nimetatud kohas, kus äsja avati uus Kaubatempel, mis meelitab osturallile, otsekui tähistamaks kapitalistliku korra lõplikku võitu Eestimaa pinnal pärast sajand kestnud omavahelist kismat, millesse sekkusid ka suurriigid, seda nii Idast kui Läänest.
Radikaalsed ollused (nagu elemente tollal nimetati) olid koos ülikooli aulas, kus võeti vastu rida revolutsioonilisi otsuseid, mille aulalased üle maa kandsid. Kohtadel algas hoogne miitingute pidamine, et aulakoosolekuid mässulisel teel ellu viia. Suvel oli jõudnud trükimusta Gustav Suitsu “Noor-Eesti” I album, milles ta esitas uue liikumise kreedo “Olgem eestlased, aga saagem eurooplasteks!”. Nüüd hakkasid eestlased liikuma Euroopa poole, tehes seda muidugi omamoodi, jäädes samas ikka eestlasteks ja enda identiteeti kalliks pidades, nagu sajand hiljemgi.
ESIMESED SÜÜTAMISED
Streigiti, mille nimel aga osati. Nagu “Teataja” 28. novembril kirjutas, katkestasid Lagedi mõisa sulased ja naised töö, kuna arvasid, et mõisahärra laseb hobustele liiga vähe jahu anda. Eestlaste nõudmine oli neli naela. Streik lõppes kompromissiga – kitsivõitu baltisakslane lubas edaspidi lisada vaid 2 naela. Kompromissialtid eestlased nõustusid. Seega võinuks meie praegu aeglaselt jalgu alla saav loomakaitseliikumine äsja 100 aasta juubelit pidada ja Lagedile tuleks kindlasti veel üks mälestusmärk püstitada.
Esimesed süütamised olid mõisates ka juba alanud, algust tehti sama aasta veebruaris Sangastes, kus, nagu ajaleht kirjutas, veebruaris oli “kuri käsi” heinaküünile tule otsa pannud, kus 1500 puuda heina ära põles. Vähemalt sangastelased ei hoolinud veel sellest, et krahv Berg omandab Eesti ajaloos ja kirjanduses igati positiivse baltisakslase mulje ja maine.
SÕJASEISUKORRA ALGUS
Nüüd olid Tallinna “Teataja” ringkonna poolt tulevasse iseseisva Eesti pealinna kokku kutsutud Põhja-Eesti valdade esindajad. Vallasaadikute koosoleku korraldamiseks Tallinnas oli ette nähtud selleaegne suurim eestlastele kättesaadav ruum, “Estonia” ajutine teatrisaal Väike-Tartu maanteel nr 25. Arvatakse, et “Estonias” ning tänaval selle ümber oli selle pühapäeva hommikul liikumas umbes 200-300 inimest.
Tallinna jõudnud ja jõudvad vallasaadikud kogunesid küll “Estoniasse”, kuid kes kadunud olid, olid koosoleku korraldajad. Nimelt oli pühapäeva hommikul Tallinnas üles pandud kuulutusi lugedes selgunud, et välja oli kuulutatud sõjaseisukord ja sellega seoses keelati igasugused koosolekud ja rahvakogunemised: “Sellega oli ka kongressi küsimus keelatud asi,” kommenteeris hiljem Gustav Vilbaste.
Meenutab raplalane Hans Martinson (1872-1935): “Viimaks ilmus senna Konstantin Päts, kes õige salapärasel viisil seletas muutunud olukorda, mis välja kuulutatud sõjaseisukord toonud ja ütles, et kongressist ei tule midagi välja ja mõtteta olla praegusel olukorral enda vabadust kaalu peale panna. “”Kangelase meelt ei tohtida meilt keegi nõuda”, need sõnad on selgesti meeles,” rõhutab Martinson, otsekui aimates, et Eesti ajaloos saabuvad kümnendid, mil keegi ei taha ega suuda uskuda, et Konstantin Päts võis midagi sellist lausuda ja selliseid sõnu tema suust peetakse rängaks, poliitiliselt tellitud laimuks rahvajuhi aadressil. Öelnud seda, Päts kadus. “Meie, maasaadikud, olime segaduses, ei teadnud, mis teha, arutasime isekeskes edasi,” kurtis Martinson. Et “Estonias” ühtki korraldajat polnud, kinnitab ka Tuglas oma raamatukeses (“Toompea vanglas. Mälestisi 1905. ja 1906. aastast”), nagu ta ise seda nimetab.
KAUNIS DAAM
Ehkki ma ei kuulu eesti ajaloolaste sellesse koolkonda, kes on veendunud, et ajaloos iga tähtsama sündmuse taga on tingimata mingi kaunis daam, olen ometi nüüd sunnitud nentima, et praegu kisub lugu just sinna kanti, sest mõneks ajaks astus arengute keskpunkti naisterahvas, kelle nime (ei Kevendina ega neiupõlveaegset Luik) pole mul Eesti ajalugudest õnnestunud leida – Eliise Luik (Kevend).
Eliise Luige revolutsiooniline varjunimi oli tollal “Lydia”. Teda on tolleaegseks üliõpilaseks nimetatud. Õigupoolest oli tegu Vaivara kooliõpetajaga, kel Vene-Jaapani sõja puhul oli tekkinud mõte hakata halastajaõeks ja kes oli tulnud selleks Tallinnasse vastavatele kursustele. Tema laps, Tiiu Johannese tütar Kevend astus 16. jaanuaril 1929 Tartu Ülikooli põllumajandusosakonda.
Oma mälestustes Eliise Kevend täpsustab, et korralduse minna maasaadikute koosolekule informatsiooni mõttes oli ta saanud parteilt (Aleksander Keskülalt?) laupäeva õhtul.
Eliise Luige saabudes “Estoniasse” ei olnud seal ühtegi korraldajat. Saali uks oli lahti ja osa saadikuid istus saalis. Saadikute meeleolu oli ärev ja süüdistati Teemantit, Pätsi ja Martnat, et need on põgenenud ja jätnud saadikud juhtideta: “Saadikud olid jäetud niiöelda jumala hooleks.”
SAADIKUTE TEEKOND “VOLTASSE”
Eliise jätkab: “Koosoleku algus viibis juhtide puudumise tõttu? Siis ilmus Kesküla, tõusis ukse juures toolile ja teatas, et siin koosolekut ei sündivat, see peetavat aga “Volta” vabriku keldris. Ilma, et Keskülalt oleks ligemalt seletust päritud asjaolude kohta, otsustas mass minna “Voltasse”. See oli umbes kelle kolme paiku. Kuna Eliise Luik oli “Estonias” VSDTP ainukeseks esindajaks, sai tema ülesandeks, mille talle kui oma alluvale tegi Aleksander Kesküla (A. K.), maasaadikute viimine “Voltasse”. Aleksander Kesküla, lõpetanud teadaande, haihtus ja saadikud jäid Luige hoolde.
Liikumine korraldati nõnda, et neiu Luik läks kahe mehega ees, teised tulid väikestes salkades 40-50 sammu kauguses järele. Teda maasaadikute organiseerijana “Voltasse” mäletavad ja meenutavad teisedki inimesed.
Ent mitte kõik maasaadikud ei siirdunud “Voltasse”. Suur osa saadikuid oli, tüdinud ootamisest ja teadmatusest, lahkunud varem. Oli neid, kelle jaoks kulges liikumine “Estoniast” “Voltasse” nõnda: “Läksime kolmekesi siiski kohapeale vaatama ja asja ligemalt selgitama. Enne, kui saime majasse sisse astuda, tulid kaks naisterahvast meile vastu ja küsisid: kas olete kongressi saadikud? Vastasime: oleme küll. Edasi seletati meile olukorda paari sõnaga, mis juba kuulutuste postidelt lugemisega oli tuttav ja teatati, et kongress kusagil teises kohas ära peetakse, millest osa võtmiseks oli meil vaja minna Viru tänavale ühe maja hoovi, kus seal millegagi tegutsevat inimest leiame, kes salasõnaga tervitamisel kongressi saadikutena meid edasi saadab ja kongressi ruumi juhatab.
Huvi tundes asja vastu, tegime nõnda kui meid juhatati. Saades salasõna, lahkusime Väike-Tartu maanteelt ja sammusime Viru tänavasse kätte juhatatud hoovi. Seal oli kõik, nagu Väike-Tartul meile räägiti. Sealt saime uue salasõna, millega tuli minna tervitama Girgensoni tänaval (osa praegusest Tööstuse tänavast, mis lisaks sellele haarab ka endise Soo ja Karjamaa uulitsa) ühe maja väravas seisvat inimest, kelle kutsel tuli majast välja keegi noormees, kes meid “Volta” vabriku väravast, mõnesugust signaali andes, sisse viis ja koosoleku ruumi juhatas.”
KASAKAD TULEVAD!
Johannes Lepp Triigi vallast Alansi külast Tiidu talust oli tunduvalt napim: “”Estoniasse” ei lastud minna. Seal saime aga teada, et koosolek peetakse õhtul. Anti vastav märgusõna.” Üks märgusõnu, millega “Voltasse” pääses, oli “Seltsimees.” Rudolf Palmi jaoks Vahastu vallast Peetrimäe talust oli selleks salasõnaks “Edu”. Rongiga linna jõudnud Märjamaa valla saadiku J. Lindemanni teada oli märksõna “Paide”.
Seega polnud neiu Luik maasaadikute “ümberpaiknemise” ainus organiseerija. Ei ole ka kindel, et isegi peamine. Tundub, võrreldes mälestusi, et neid “suunajaid” oli rohkem. Kuid kindlasti oli ta mingi “mutter” selles organisatsioonis, kes seda “vägede” ümberpaigutamist “korda saatis”. Keda aga huvitab, mis juhtus “Volta” keldris, peab ostma ajakirja “Tuna” tänavuse neljanda numbr, kus ilmub artikkel “Mis juhtus 1905. a. 11.(24.) detsembri õhtul “Voltas”? Katse rekonstrueerida minevikku”, kus on kenasti kirjas ka kogu senine kirjeldatud sündmustiku kirjeldus pluss see, mis toimus “Volta” keldris.
Ja soovi korral võrrelda seda kirjeldust sellega, mis sellest “Volta” koosolekust jõudnud trükimusta seni, alates nõuka ajast kuni “XX sajandi kroonikani” 2002). Moosbergi vaim hõljub endiselt Eesti ajaloo kohal. Uuriti kohusetundlikult, mida uurima pidi või ehk kuidagi võis. Nagu see ajaloolane, kes mulle Ajaloo Instituudi fuajees ülemullu kinnitas, et tema on ka 1905. aasta materjale uurinud, kuid Aleksander Kesküla nime neis ta küll pole kohanud.
Eliise Luige ja paljude teiste jaoks katkestas koosoleku hüüd “Kasakad tulevad!” Olnud see umbes kell 4. Alanud selline põgenemine, mille sarnast ta polnud veel varem näinud, Pöögelmann kõige ees, meenutab Hans Vürst. Läbi akna vabriku hoovi, sealt üle plangu. Tuglas üritas veel päästa koosoleku protokolli, mille kirjutamiseni ta ei olnud jõudnudki, kuid ei suutnud seda enam leida: “? keldrist lahkusin vist viimasena,” arvas ta. Ta eksis. Võimalik, et jälle.
NUHID, NUUSKURID JA SALAD?
Keldrisse jäi veel kolm meest. Reiman “Voltast”, Vürst ise ja Aleksander Kesküla.. Viimane visanud seljast palitu ja üritanud pugeda kappi, see olnud aga tema jaoks liiga väike ja Vürst öelnud “Ära tee narrust, sind võetakse ikka kinni!” Sõdurid keldrisse ei tulnud ning Kesküla ja Vürst lahkunud keldrist ukse kaudu. Kuna tänaval oli kardavoi, eemaldusid nemadki “Volta” territooriumilt üle plangu, sealtkaudu, kust oli pagenud või võibolla veel lebas pimedas Eliise Luik.
Nimelt tundub teda koosoleku lõpul olevat tabanud mingi ?okk. “Mis sündis edasi, jäi mulle teadmatuks. Mõne tunni pärast ärkasin meelemärkusele vabriku aia taga. Ei tea, kuidas olin sinna sattunud, igatahes üle kõrge plankaia ma ronida ei oleks suutnud.”
Lisaks sellele, et nad jäid keldrisse, ühendab Reimanit, Vürsti ja Keskülat ajalooliselt veel see, et kõigi nende kolme suhtes on eksisteerinud kõva kahtlus, et nad olid politsei agendid, nuhid, nuuskurid, salad. Reimani suhtes selgunud see kõigest mõne nädala pärast. Vürst paljastati nuuskurina 1917. aasta kevadel. Keskülast jutustab soomerootslane Herman Gummerus, et kui Esimese maailmasõja ajal külastanud teda Stockholmis eestlane Jakob Ploompuu, olnud ta tunnistajaks kummalisele stseenile, kus viimane süüdistanud Keskülat Ohranka agendiks olemises, too aga jäänud rahulikuks ja teatanud, et võib oma süütust tõestada ja järgmisel päeval saanud Gummerus teada, et mõlemad mehed jõudnud kokkuleppele. Kahjuks ei saa me ilmselt kunagi teada, missuguste faktidega suutis Kesküla Ploompuud veenda oma kahtlustest loobuma.
“IGA ÜKS VÕIB SALA OLLA”
Räägime niisiis ajastust, mida oleks samuti võinud iseloomustada ka stseeniga Anton Hansen Tammsaare epopöa kolmandast köitest, mida võib käsitleda ka memuaarsena: “”Mida te siis nüüd minust õige mõtlete?”. “Teadagi mis,” vastas naine.”Nimelt?” “Seda ei tohi ju öelda.” “Võite küll, öelge aga. “Sala,” sosistas naine Indrekule ligi astudes. “Nuuskur?” küsis Indrek vastu. Naine nokutas jaatavalt pead. Indrek hakkas südamest naerma. “Olen ma siis seda moodi?” vastas ta. “Salad on kõiki moodi,” vastas naine. “Minu meesterahvas ütleb ikka, et ära usu tänapäev ühtki inimest, iga üks võib sala olla.”
Muutunud oli üksnes nimetus. Sala ja nuuskur on vist rohkem klassikasse kaldunud, käibis koputaja – heal (?) lapsel palju nimesid? Igaühe suhtes eksisteeris võimalus ja kahtlus. Isegi minu suhtes. Parim koputaja (sala) on muide selline, kelle suhtes kahtlust ega oletuski ei teki ega tekiks. Ses mõttes oli emand Lohkil õigus.
Ent samas pole kingsepameister Lohk Tammsaarel just kõige peremini välja joonistatud tüüp. Õige sala ei tohi torgata silma ega jääda meelde (kui ta just ise liikumist ja sündmustikku ei juhi). Ta ei tohi olla liiga pikk ega liiga paks, ei küürakas ega lombakas. Ses suhtes on mul kuri kahtlus koosoleku teise protokollija suhtes, kes kellelegi, ka Tuglasele, kes oli üks protokollija, meelde on jäänud. Hoolimata sellest, et sõdurid keldrisse ei tulnud, oli koosoleku protokoll hiljem politseis. Mäng oli seejuures kahepoolne. Nii nüüd kui tollal. Naa- ja niisuguseid oli ühel ja teisel pool rindejoont. Kaalutlused koostööks korraorganitega võisid olla väga erinevad. Politseisse sattunud protokoll kadus ometi sealt. Vastus küsimusele, kes kelle üle mängis, on, et võitsid need, kes tahtsid purustada vana korda. Mõlemal korral.
OTSUS MÕISAID PÕLETADA EI TULNUD “VOLTAST”
Oli sellel kõigel ka mingi seos juba tollal rahva hulgas tekkinud kahtlusega, (kahtlused, mis jäid meelde, kui mälestusi lugesin, kuid ei taibanud neid esialgu viitamiseks välja märkida, ent neid võib taas leida igaüks, kes minu tööd natukenegi kordab ja ajalugu ka uurib, mitte üksnes sellest ei kirjuta nagu Olev ja Toomas), et mõisate põletamine oli võimude poolt ette valmistatud ja provotseeritud (eelnevalt mõisate juures olnud sõdurid tõmmatud paar päeva varem ära – mis võis küll olla tingitud sellest, et Moskvas oli alanud ülestõus ja enamik Vene vägesid oli Kaug-Idas Jaapani vastu), selleks, et mõisnikud lihtsalt kindlustussummad kätte saaksid, ei tea.
Meie aga põrutame nüüd koos keldrist pagejatega “Volta” tehase praegusele õuele ja püüame neid ka natuke jälgida teel, kus nad ruttasid oma tõsist tööd tegema, mis XX sajandi lõpul Juhan Maiste ja Ants Heina nutma pani.
Kuid mis puutub mõisate põletamisse, siis kuulub Kevendki nende hulka, nagu Karl Silbermann ja Rudolf Palm, Alansi küla mölder Nigulas Lillevälja, Jaan Uudelt Raikküla vallast Pitseri talust, kes on kindlad, et mingit sarnast otsust Volta keldris ei tehtud. Nii kipub arvama enamus mäletajaid.
Et otsus mõisaid põletada tehtud “Volta” kerldris, väidavad enamasti need, kes ise seal polnud ja olid kuulnud seda teiste käest.
VASTUOLULISED TSITAADID
Kõige sellega on tugevas kontrastis Märjamaa mehe Lindemanni mälupilt: sõjaseadusega seoses otsustatud: “Ka meie peame protestiks midagi ette võtma. – Mõisad tulevad maha põletada j.n.e. Mõisate mahapõletamise otsus võetigi vastu. Pean ütlema, et sütitavatel kõnedel oli tõeste mõju. Veel suurema mõju avaldas juhataja teadaanne, temale on antud 12-meheline nimekiri, kes on kohe valmis välja sõitma kitsaroopalise raudtee suunas mõisaid põletama. Kas koosolijad kiidavad selle heaks? Kiideti heaks. 12 meest lahkusid kohe koosolekult. Selle järel tuli otsustamisele teine 12-meheline nimekiri. Ka see kiideti heaks. Jällegi lahkusid mehed? Varsti peale mõisapõletajate lahkumist tuli teade, et üks salk sõdureid läheneb kiirmarsil koosoleku ruumi suunas.”
Tsiteeritu ilmutab probleemi, millega mälestuste kasutajatel ja nendele tuginejatel tuleb ikka ja jälle põrkuda.
VEEL ÜKS KOOSOLEK?
Kevendil andmeid polnud, et oleks veel koosolekuid tehtud. Nädalaks Tallinna jäänud Karl Silbermann kuulis ometi midagi rohkemat: “Esmaspäeva õhtul pärast “Volta” koosolekut olevat üks salk mehi käinud truudust vandumas 16. oktoobri ohvritele (nii on – autor), lubades nende eest kätte tasuda. Linnast läksid välja salgad (“banded”), mõned tulid ka pea tagasi, et realiseerida saadud varandust. Maarahvas, kes ei teadnud sõjaseadusest ega polnud muidu teadlik, sai kaasa kistud, kui linnameeste poolt oli tehtud algus.”
“Volta” koosolekut nii täpselt kirjeldanud Vahastu valla mees Rudolf Palm, kes pärast koosolekut veel paariks päevaks Tallinna jäänud, kuulnud siin räägitavat ka maaleminekust: “Pidi olema mingi töölistevaheline organisatsioon, mis saadab välja põletajaid, kes maalt juurde võtavad inimesi.”
Nende publitseerimata mälupiltidega haakub omamoodi K. Kiimani kirjeldus lööksalgameestest, kelle kogunemispunkt olnud Sitsi rabas, kus neil Raudalu maanteel (praeguse Viljandi maantee algus) olnud vastas “Volta” koosolekult tulnud, seal kinnivõtmata jäänud maasaadikud, kes hakanud teejuhtideks: “Kell 12 öösel liikusime Kohila poole läbi sopa ja pori.” Kohe pärast “Voltast” laialijooksmist Rahumäe metsas toimunud täiesti konspiratiivsest koosolekust, kus “lõplikult otsustatud maale minna ja kus seks otstarbeks rühmadesse jagunetud,” oli kuulnud ka Mihkelson. Siis võis Aleksander Kesküla veel “Volta” keldris kappipugemist üritada. Ent teine, Rahumäe metsaga sarnane koosolek korraldatud järgmisel päeval ka Nõmmel.
KAS MÕISAID PÕLETAMA SUUNAS KESKÜLA?
Kiimani üks motiive maaleminekuks oli – kust saada relvi: “Muidugi mõisatest, seal neid pidi ju küllalt olema. Tarvis need sealt vaid ära tuua.” Seda motiivi, otsesemalt või kaudsemalt, võib kohata teisteski meenutustes. Neil samadel lehekülgedel kõneleb Kiiman ka mingitest komiteemeestest, kes üritanud “soomust” teha, kelle hulgast ta end välistab ja kellele ta end isegi vastandab. Samas peab Kiimanil endal olema olnud hea side ja ühendus inimestega, kas ka hiljem olid seotud Kesküla poolt loodud VSDTP Põhja-Liivimaa organisatsiooni võitlussalgaga, nagu võib järeldada või aimata (nimed on kirja pandud kuulmise järgi) nimedest Rebane, Leemann, Sommer, Alfonc, Niilmann jt.
Seega pole võimatu, et nii nagu eksisteeris üsna mitmeliikmeline võrgustik maasaadikute suunamiseks ja juhtimiseks “Estoniast” “Voltasse”, võis Keskülal olla ka mingi paralleelne organisatsioonivorm suunamaks neid kõiki, nii töölisi kui maasaadikuid, maale. Soovi korral võib sellise vormi elemente igal juhul leida. Seetõttu võis tal õigus olla, kui ta mõned aastad hiljem ?veitsis Adolf Gasserile, muide, samuti maailma salaluure ajalukku läinud mehele, väitis, et tema oli see, kes detsembris 1905 töölissalgad Tallinnast kõikides suundades välja saatis, et baltisakslaste mõisad maha põletada.
Veelgi enam, Karl Silbermann teab kirjutada mingist koosolekust, mida linnamehed pidanud samal ajal Krulli vabrikus. Muist meestest põgenenud “Voltast” sinna. Sinna suundunud temagi, kuid siiski sinna jõudmata, vaid läinud mesinik Kase juurde, kes tol ajal oli just Krulli vabrikus.”
SAKSAD SUREVAD?
“Igatahes kumas Tallinna ümbrus juba esimesel ööl pärast “Volta” vabriku koosolekut tulekahjudest,” tunnistab Tuglas. Talle sekundeerib Johannes Lepp Triigi vallast: “Teisel hommikul tagasiteel põlesid siin-seal juba mõisad. Järgmiseks hommikuks jõudis põletamine siia.”
“Mõisad põlevad, saksad surevad,” kõlas aga tollal populaarse reinlenderi viisil, mida Imelikki Lutsu “Kevades” nii tihti tinistas. Igal ajastul oma muusika.