Hämmastav, aga ka loomulik on 15 aastat peale Nõuk.Liidu varisemist tõdeda: kelle jaoks nostalgilisest, kelle jaoks õõvastavast Eesti NSV-st teame me ehmatavalt vähe. Täpsemini – eelmainitud nõukogulise sabariigi valitsemise anatoomiast. Tuleb tõdeda, et siin pole tegu ainult unustamisega (ei maksa rääkida ühiskonna haugimälust), oma salastatusespetsiifika tõttu teati ENSV juhtimisest minimaalselt ka toona. Ometi eksisteeris EKP Keskkomiteee, Ülemnõukogu, ministeeriumid jne. Paraku on aga tõde tõigas, et tõeline tõde oli kaugel. Moskvas. Eesti NSV-s toimetasid siiski marionetid. Ning pahatihti sedavõrd püüdlikud marionetid, et täideti “üleplaaniliselt” kõikvõimalikud Moskvast laekunud lollid käsud. Mitte üleplaaniliselt, vaid ülipüüdlikult – tihti nii püüdlikult, et võinuks asja palju lõdvemalt võtta.
Kaljo-Olev Veskimägi avaldas äsja raamatu “Kuidas valitseti ENSV-d”. Tähelepanuväärne teos, mis koosneb Keskkomitee protokollidest, täpsemalt sealsetest stenogrammidest. Kes kellele, mida, kuidas ja miks ütles. Kuidas toimis käsuliin, kuidas võimu ENSV-s teostati.
Stenogrammid meenutavad absurditeatrit; mingis mõttes nad ongi seda – kogum montipaitonlikke dialooge. Kui see kõik vaid nii kurb poleks, sest sellest montipaitonlikkusest tulenes ENSV kodanike igapäevaelu.
Mingis mõttes on see raaamat järjeks Veskimäe varasemale teosele “Nõukogude unelaadne elu” (1996), mis käsitleb tsensuuri Eesti NSV-s.
*
Kaljo-Olev Veskimägi ütleb, et tema raamat pole mingil juhul EKP ajalugu. “Kui keegi tahab kunagi hakata Eesti NSV ajalugu uurima, leiab ta varsti, et see on ühtpidi armas (=lihtne) ja teistpidi hirmus (=keeruline). Pole ju mõtet uurida ENSV kõige kõrgemat seadusandlikku kogu Ülemnõukogu, kui Partei Keskkomitee (edaspidi KK) nädal enne Ülemnõukogu kokkukutsumist teadis (=ütles ette), mis seal juhtub – kes ametist kukub, kes ametisse saab ja mida saadikud peavad ütlema. Mis mõtet on nõukogude koolipoliitika mõistmiseks tuhlata haridusministeeriumi paberites, kui minister sõelus KK kooliosakonna vahet, et propagandasekretärilt ilmtingimata võimalikult täpseid juhtnööre saada. Keskkomitee uksel võis ta kokku põrgata põllumajandusministriga, kes rühkis KK põllumajandusosakonda. Nii oli ka kõigi teiste elualadega, olgu kaubandus või KGB. See ongi nõukogude aja uurimise spetsiifika ehk selle lihtsam pool. KK andis tõuke (=käsu), teised ruttasid käsku täitma.”
*
Kaljo-Olev Veskimägi: “Partei otsuse krõbisevalt kõhna skeleti ümber leiab sõnaliha stenogrammidest.” Veskimäe raamat sisaldab endas stenogramme aastatest 1945-1956 ning on koostatud suhteliselt teatrilähedaselt – kaante vahelt leiame 162 etteaastumist, “sõnaliha” 162 koosolekult.
Kaljo-Olev: “Mis büroolastele kõige enam korda läheb? Mitte riigiasjad, vaid leiva kehv kvaliteet, mitte eesti rahva mured, vaid see, et rahvaste sõprus õitseks ja vene keel ära õpitaks; kosutavad on staa?ikamate tagasivaated, miks kunagi varem mõnda küsimust just nõnda otsustati; vahetevahel jagatakse muu jutu kõrvale teatri- või telemuljeid (Käbin 1968. aasta telelavastusest “Iidamast ja Aadamast”: “Vaatasin vastikustundega, aga midagi ei saanud aru.” Või kaadrisekretär Kuzmin “Põrgupõhja uuest vanapaganast” 1948: “Näidend räägib kulaku tegudest. Aga kehvik (st Jürka) on idioot. Ei ole klassivõitlust näidatud. See ei kõlba.” Lavastus keelati ära.”
Veskimägi räägib, et kõige rohkem saab stenogrammidest teada otsuse vastuvõtmise tausta ja mehhanismide kohta. Et kõike öeldut ei saa uskuda. Et eriti ägedasti kipuvad vaidlema sõjaväeülemad, aga ka põlevkivikaevanduse tegelased. Veskimägi: “Muu rahvas sekkub siis, kui arutatakse kellegi personaalküsimust. Ma lõin teda sellepärast, et ta solvas parteid ja valitsust”; “Ma joon, sest amet on selline” – partorg Läänemaalt).