Eelkõige on väliseesti fotonäitus kahe aasta jooksul valminud arhiiviuurimus, mille käigus lisandus algusest peale paigas olnud nimedele nagu Saksamaa põgenikelaagrites pildistanud Karl Hintzer ja Eric Soovere, National Geographicu ajakirjanik Priit Vesilind ning juba Kanadas sündinud filmioperaator Alar Kivilo kõrvale mitmeid teisi – neid, kes on seni Eestis tundmatud, ent tegutsesid enamasti oma asukohamaal professionaalsete fotograafidena: Olavi Maru, Vello Muikma, Rein Välme, Salme Parming ja Olav Heinmets.
Kohanemine uue koduga
Üks näituse peamisi teemasid on pagulaste kohanemine uue asukohamaa ja selle kultuuriga. Pagulaste eluloost kõnelevaid tekstikogumikke lugedes torkab õige pea silma korduvus, teatud tüüplugu, mis iseloomustab põgenemisteekonda. Mis juhtus aga pärast seda, on kirju nagu elu ise ning siin võib teatud seaduspärasusi püüda tuua ehk põlvkondade lõikes: eri vanuses ja elustaadiumis inimeste katkestusejärgses kohanemises võib leida teatud reeglipärasusi.
Näiteks Eric Soovere on jäädvustanud Eesti 1930. aastate külaühiskonda ning seejärel oma põgenemisteekonda Saksamaale, tehes sellega Eesti pildilisele ajaloole väga olulise teene. 1949. aastal viimaks USA-sse jõudnuna püüdis ta kohaneda uue maailma elukorralduse ja -laadiga, ent nagu selgub päevikumärkmete põhjal, ei suutnud ta seal kunagi päriselt sulanduda.
Pooleteiseaastasena vanematega Saksamaale lahkunud Priit Vesilind on aga sellele kogemusele üles ehitanud kogu oma karjääri ja elutöö, keskendudes National Geographicus Nõukogude Eesti ja idabloki analüüsimisele ja mõtestamisele. Vesilind on kirjutanud, kuidas ta 1979. aastal Eestit külastades püüdis saada sotti sellest paigast, mille reaalsuse keskele sattununa oli ta tunnistajaks hoopis teistsugusele pildile, kui oli nostalgiline, helge ja probleemitu “kodumaa”, mille ta vanemad talle vaimusilmas maalinud olid. Eesti reaalsus mõjus Vesilinnule nii raputavalt, et jäi kogu tema edasiste otsingute ja püüdluste sõlmpunktiks, millest on lähtunud ta professionaalne tegevus National Geographicus.
Sellega, mis on kodu, tegeleb ka teise põlve pagulane Olav Heinmets, kes oma fotoseerias püüab artikuleerida, endale allutada ja mõistetavaks teha nõutust, mida tekitasid temas lapsepõlves vanemate jutud Eestist kui kaotatud kodumaast, samas kui juba Rootsis sündinud Olavi jaoks oli kodutunne ometi alati kohal ja vaieldamatu.
Mustmiljon lugu
Selle kõrval jutustab aga ligikaudu 500 fotoga näitus veel mustmiljon lugu, kuna dokumentaalfotol on omadus halastamatult jäädvustada keskkonda ja kultuuri kuni pisemate detailideni. Mehaanilise meediumina ei tee foto üldistust nagu kujutav kunst: kaadrisse jääb lisaks fotograafi rõhuasetusele ka kõik muu, mis aja möödudes saab aina märgilisema tähenduse ning hakkab jutustama tollasele keskkonnale ja ajale iseloomulikust.
Ühe sellise loo jutustab Olavi Maru fotoalbum, mis saadeti meile USA-st Maru perekonna poolt. Olavi Maru oli USA õhujõududes väljaõppe saanud aerofotograaf, kelle tööks oli pildistada külma sõja ajal Nõukogude Liidu õhupiiril vaenlase territooriumi. Maru fotoalbum koosneb 1950. aastate õhujõudude igapäevaelu kirjeldustest, mida vaadates on raske mitte märgata sarnasust tolleaegsete põnevusfilmide esteetikaga. Me näeme luurelennukeid ja hävitajaid, tabatud Vene tanki, lennukimehaanikuid angaarides parandustöid tegemas, kaartide, fotode jm infomaterjalide töötlemist ning vihmamantlites ja kaabudes salapäraseid härraseid luureandmeid analüüsimas. Lisaks sellele on Maru pildistanud Ameerikas ja Euroopas linnavaateid, Elizabeth II kroonimistseremooniat 1953. aasta Londonis jt reportaa?likke pilte. Fotosid saadavad Maru enda napid, ent piisavalt inforikkad, ankurdavad tekstilised märked.
Autobiograafilise foto puhul räägitakse minakujutise fiktsionaalsusest ning enese kõrvaltvaatamisest, mida ei saa subjektiga täielikult samastada. Ka autobiograafiline akt on mingis mõttes fiktsioon. Ei tea, kui teadlikult Maru oma pildilist autobiograafiat isiklikku perealbumisse koostas või kui palju ta mõtles potentsiaalsele “lugejale”, ent need fotod moodustavad selgelt piiritletud loo, millel on protagonist, minategelane, kelle põhjal oleks ennatlik hakata tegema üks-ühele järeldusi Olavi Maru kui inimese kohta. Küll aga on neis selgelt näha õhinat autobiograafilise “mina” ülesehitamisel ning see protsess näib olevat Maru puhul teadvustatud ja täielikult kontrolli all. Seda näitab kas või see, kui suure loo jutustamise naudingu ning irooniaga autor sellesse tüüpi ise suhtub ja teda iseloomujoonte kaupa üles ehitab. Ühel fotoetüüdil poseerib Maru “õhujõudude reeglitega kooskõlas – ning vastuolus”, suhtudes ühtmoodi mänguliselt ja irooniliselt nii etiketti kui ka selle rikkumisse. Vägisi jääb mulje, et Maru oli täiesti teadlik sellest, kui fiktsionaalselt ja fantaasiat tööle panevalt mõjub filmide kaudu mütologiseeritud külma sõja aegne USA militaarüksus.
Selge pildistamisnauding
Nendes fotodes on selgelt tunda pildistamisnauding. Pole kahtlustki, et Marule anti õhujõududes kätte parim kaasaegne tehnika, foto oli 1950. aastatel militaarsfääris valdkond, mille tähtsus kasvas hüppeliselt ning Maru poseerib oma fotodel ilmse uhkusega mitmete kaamerate jm tehnilise kaadervärgiga. Elizabeth II kroonimisest tehtud fotode taga pidi aga ilmselt motivaatoriks olema “saada see pilt kätte”, püüda see sündmus kaamerasse. Sealjuures teeb Maru lähivõtteid ja üldplaane, et võimalikult mitmekülgselt ja vaheldusrikkalt lugu jutustada. Arvatavasti oli kuninganna pildistamine seotud Maru tööülesannetega, kuna kroonimistseremoonia oli põhjalikult valvatud ning tollal Londonis baseerunud Maru võis olla seotud sündmuse järelevalvega, ent siin muutub töö ja eralõbu otstarbel tehtava foto piir häguseks, nagu fotoajaloos sageli juhtub.
Maru tegeles töökorras hüperdokumenteerimisega – tema aerofotode põhjal hangiti infot vaenlase territooriumist, tehti kaarte jne ning õhufotod pidid olema väga täpsed ja reeglipärased. Selle kõrval kõneleb Maru fotoalbum meile aga ilmselgest mängulisusest ja fiktsiooni loomise mõnust.