Ta läks tuleriidale 6. juulil 1415. “Teenrite teener”, paavst ise süüdistas teda kiriku laimamises ja pühades tõdedes kahtlemises. Eriti püha õhtusöömaaja nüansside valetõlgendustes. Seejärel lahvatas tüli leiva üle, millega Jeesus rahvast söötis. Suurim kuritegu oli muidugi lugupidamatus kiriku, paavsti, lõppude lõpuks kogu püha ürituse vastu, mis õõnestas kiriku autoriteeti.
Kui mees helendama lõi
Tegelikult oli värskel Rooma paavstil hirm. Alles äsja oli ta oma püha tooli Avignonist Rooma kolinud, see oli väärtuslik tööpost, millega kaasnes võim ja rikkus. Paavst hoidis sellest küünte ja hammastega kinni. Kuna aga TEMA populaarsus kasvas nagu kevadine kulutuli, võis peljata, et uueks asemikuks maa peal saab hoopis TEMA. Et seda ei juhtuks ja et seda ei juhtuks mitte mingil juhul, põletati mees lõpuks otsast otsani ära tol samal juulikuul 1415. aastal.
Alles siis, kui mees leekides helendama lõi, avastas uudishimulik rahvahulk ja kohkunud paavst mehe kehal tundmatuid märke, mis ei põlenud, vaid lendasid õhku nagu ilutulestik. See tähesadu ei tahtnud lõppeda. Kui mehest lõpuks tuhk oli saanud, oli kostnud kolm tuhat pauku! Hiljem tehti kindlaks, et sel viisil annab endast märku geniaalsus. Ketseri nimi oli Jan Hus.
Verd mahla asemel
Probleem oli justkui lahendatud. Kuid mitte pikaks ajaks. 1425. aastal sündis Ferraras poisike, kelle kehalt leiti enneolematud 3000 geniaalsuse märki. Sellist asja polnud Itaalias varem juhtunud. Pärast geniaalsuse märkide ilmumist oli poiss aga kuni kolmekümnenda eluaastani küllalt tavaline mees, mitte liialt geniaalne. Siis aga pöördus ta kirikusse, hakkas mungaks, elades äärmuslikult askeetlikku elu (räägitakse, et ta sõi päevas vaid ühe apelsini ja sellestki jättis osa vaestele), ja geniaalsuse märgid hakkasid endast märku andma. Ta kolis Firenzesse San Marco kloostrisse ja hakkas jutlustama.
Tema jutlused saavutasid tohutu menu, saalid olid pilgeni täis, rahvas igatses teda kuulda, sest levis kuuldus, et lõpuks on sündinud tema, kes teabki, milles on asi. Milles ongi asi! Teda taheti puudutada, teda imetleti, ihati kaugeltki näha. Ja siis kordus kõik. Roomas tunti end jälle ebamugavalt. Paavst, tollal oli sellel tööl üks Borgiatest, suguvõsast, kus verd joodi hommikul mahla asemel. Paavst pani õige pea uued tikud valmis. Tema elustiil oli tõsises ohus, kuna Ferrara jutlustaja oli lubanud kiriku valest vabastada. Tolleaegsed paavstid aga käisid litsides, põdesid süüfilist, elatusid põhiliselt röövimisest ja indulgentside müügist ning olid nii paksud, et neid pidi tõstma, sest omaenda jalad sellist massi kanda ei suutnud.
Sama saluut
Ametlikult oli Vatikani süüdistus jälle sama, pühakirja eiramine, omapäi mõtlemine jne. Tegelikult kartis kirik vale kokkuvarisemist, mille järel tulle oleks võinud sattuda ka paavst ise. Tolleaegne “tõekomisjon” ei jätnud süüalusele kuigi palju võimalusi. Mida vähegi murda andis, murti: sõrmed, käed, jalad. Mida saadi välja rebida, rebiti, näiteks keel ja kõrvad. Enne hukkamist mätsiti haavad aga nii kinni kui võimalik, et ülestunnistus võimalikult vabatahtlik näiks.
Hukkamine toimus Firenzes Piazza Signorial Medicite palee ees. Kogu linn oli muidugi vaatama tulnud. Levis kumu, et mees ei võta tuld. Kindluse mõttes poodi ta enne üles. Ja alles siis süüdati lõke, mis tõepoolest kustus mitu korda ära. Siis saadi lõkkele tuli otsa ja mees põles. Põles nagu inimesed ikka, ainult et kordus seesama saluut, mis kakssada aastat varem, kui Jan Husi lendas tähepilvena tagasi taevasse, sinna, kust ta pärit oli. Lõkkeasemel on praegu mälestusmärk, millel on nimi Girolamo Savonarola.
Paavst kraabib juba tikku
Ta tõusis tuhast peaaegu viissada aastat hiljem, siinsamas Eestis 53 aastat tagasi. Ka seekord oli ta sündides pealaest jalatallani kaetud geniaalsuse märkidega, mida tema ema, lihtne inimene, muidugi ära ei tundud. Esialgu oli poiss tavaline nagu kõik teised maalapsed, mängis kulli ja lennutas tuulelohet siinsamas Kärus, oma kodukülas. Aga mida aasta edasi, seda enam hakkas ta elu erilist ilmet võtma.
Peagi jõudis kätte aeg, kus järjekordne paavst hakkas end ebamugavalt tundma. Vatikani ulatusid kuuldused, et ta on jälle tagasi! Kõik läks ikka seda sama rada. Poisist sirgus kunstnik, kelle esimene installatsioon oli justkui kogemata pühendatud Giordano Brunole. Siis ilmus raamat “Olivia meistriklass”, filmid ja lõpuks pani asjale punkti raamat, mis käsitles Eesti kiriku ajalugu. Tolle raamatu käsikirja salakoopia rändas Vatikani veel enne, kui ta raamatuks oli jõudnud muutuda. Püha Tooli otsus oli juba ette tehtud. Süüdistus on ikka sama, ketserlus, allumatus, pühakirja valestimõistmine. Paavst on otsuse juba allkirjastanud ning Vatikani keldritesse kogutakse salaja puid, et jõuluks San Piedro väljakule lõke üles teha. Teos, mille eest autor hukatakse, kannab pealkirja “Eesti Gootika”, autoriks on Ervin Õunapuu.
2011| aastat tagasi
See võitlus ei lõpe iial. Nii kaua, kui Ervin ei väsi rändamast taeva ja maa vahel. Ja alati läheb mees säraküünlana tulle ja tõuseb uuesti, nagu ka tema eelmised kehastused, Girolamo Savonarola ja Jan Hus, ja ka tema esimene kehastus, kellest pole veel räägitud.
Tolle lapse vanemad olid samuti lihtsad inimesed, tema isa oli puussepp. Kui ta veel poisike oli, lennutas ta tuulelohet ja mängis kulli sealsamas Jordani jõe kaldal Petlemma linnas, kus ta sündis kaks tuhat üksteist aastat tagasi.