Elmo Nüganen on tuntud eesti lavastaja ja näitleja, kes juhib unikaalset Linnateatrit Tallinnas. Teatril on keskaegne hoone mõistatuslike koridoridega, “Taeva” ja “Põrgu” saalidega, lavaauguga hoovis, kus toimuvad suvised etendused ning näitlejatega kes vaatavad siis välja vanade hoonete akendest või ratsutavad hobustel kindluseseina ääres; hoone on osa Vanalinnast ning ette nähtud kõige kaasaegsemate etenduste tarvis; “Kuritööst ja karistusest” “Hamletini”; kohtumisteks T?ehhovi ja Tammsaare, Dumas` ja Pirandelloga?
*** Elmo, nii teie teater kui ka teie ise olete lahutamatud pikast-pikast ajaloost oma kummaliste rütmide ja pööretega.
Minu vanaisa oli soomlane. Küla, kus ta sündis, enam pole, see asetses Nõukogude Liidu piiri lähistel. 1939. aastal, selle sõja ajal, mida soomlased nimetavad Talvesõjaks, aga venelased Soome sõjaks, kutsuti vanaisa Soome armeesse. Pärast rahu sõlmimist läks osa Soomest Nõukogude Liidule, piir nihkus edasi ja vanaisa koos perega sattus Nõukogude Liitu. Poole aasta pärast kutsuti ta Punaarmeesse ning ta läks jälle sõdima. Soome nimi Matti asendus vene omaga – Matvei. Vanaisa oli traktorist, hiljem Punaarmees pandi ta tanki peale. Õnneks oli ta tankil mehhaanik, see aga tähendas, et tema pidi otsustama – lasta omade pihta või mitte. Tema ei lasknud.
*** Käis Teine maailmasõda. Vanaisa sõdis edasi?
Jah, ta jäi tankistiks ja jõudis Punaarmeega Berliini. Nüüd, kui me kirjutaksime stsenaariumi, kerkiks esile pealkiri: “Aga sel ajal?” Aga sel ajal ootas vanaema Anna seitsme lapsega vanaisa tagasitulekut kodukohas, mis oli saanud osaks Leningradi oblastist. Kui külla tulid sakslased, saadeti kõik naised, kelle mehed sõdisid, koonduslaagritesse. Ja mitu aastat veetis vanaema koos lastega okastraadi taga – algul Klooga laagris, siis Ereda laagris, mis asub Jõhvi ja Kohtla-Järve vahel. Neid viidi juba üle surmabarakki, kus viimset tunnikest ootasid täiesti jõuetud ja haigustest piinatud vangid, kuid üks valvuritest, eestlane, halastas õnnetu seitsme lapsega naise peale. Mõnikord toitis, mõnikord laskis barakist välja ning minu isa (kõige nõrgem lastest, tal oli tuberkuloos) ning tema õeke ronisid okastraadi alt läbi naabruses asuvasse juurviljaaeda, otsides koristamata jäänud juurvilju, kõige rohkem vedas neil porgandiga. Vanaema hautas porgandeid ja nad kõik jäid ellu, kuid alles kümme aastat tagasi sain teada, miks isa ei võinud isegi vaadata keedetud porgandeid. Ise ta sellest ei rääkinud, mulle jutustas sellest ema, kui ma olin juba kolmekümne aastane.
*** Stsenaariumi järgi peaks siin tulema mingi murdekoht sü?ees?
Nii ongi: Soome ju sõdis Saksamaa poolel, seetõttu Hitler, saanud teada, et Eestis, koonduslaagrites, hoitakse paljusid soomlasi, andis käsu nad kokku korjata ja saata tapi korras Soome. Nõnda vanaema pääseski. Kogu perekond naasis Soome ja isa läks kolmandat korda esimesse klassi. Hakkas ta õppima Soome koolis, siis alustas uuesti Vene omas, siis läks taas Soome kooli. Tema isa sel ajal muudkui läks ja läks Berliini poole.
Saabus 1945. aasta. Sõda sai läbi. Ja Stalin nõudis, et Soome annaks tagasi kõik need inimesed, kes sõja alguseks asusid Nõukogude Liidu territooriumil. Soome ilmutas poliitkorrektsust, vastu ei hakanud ja andis välja oma inimesi, mis tänini on plekiks ta südametunnistusel. Kõik need saadeti Nõukogude Liitu, ka vanaema lastega. Jumal tänatud, et ei saadetud laagrisse. Tööd polnud, ulualust polnud, kohake Leningradi oblastis oli maa pealt pühitud. Läksid nad linnast linna, rajoonist rajooni – Kohtla-Järvele, Pärnusse, Viljandisse, kohtadesse, kus elasid samasuguse saatusega soomlased. Küsisid, kas pole keegi kuulnud vanaisast?
*** Aga sel ajal?
Aga sel ajal läks vanaisa Berliini välja ja tuli tagasi. Siis käis ta jalgsi sama teekonna, mis vanaemagi. Leningradi oblastisse, Pärnusse ja Viljandisse. Ja küsis kõikjal oma naise ja laste kohta, aga keegi ei teadnud midagi. 1947. aastaks mõistis vanaema, et vanaisa enam elavate kirjas pole, ta asus elama Kohtla-Järvele, leidis tööd ja hakkas end tasapisi sisse seadma. Arusaamatu miks, kuid ta asus elama täpselt koonduslaagri kohta, kus oli pidanud kinni istuma. Siis ta sellest ei teadnud: kui laagrisse viidi, ei teatatud ju vangidele, kus nad asuvad. Ning Kohtla-Järvel polnud tookord nime, teda hüüti Uueks linnaks, muide, viiekümnendate algul ei puudunud palju, et linn oleks nimetatud Staliniks, kuid siis sai ta ikkagi Kohtla-Järveks. (Isa luges juba täiskasvanuna, et sõja ajal nimetati linn Uueks linnaks ja seal oli koonduslaager ning mõistis, kus nad kõik olid elanud). Ja läkski siis vanaisa Kohtla-Järvele, päris ja päris, midagi ei leidnud ja jäi kord seisma liivakasti juurde.
“Kas siin lähedal soomlasi ei ela?” küsis ta lastelt. -“Ei ela!” vastasid lapsed. Ta seisis, mõtles ja ütles siis: “Aga kas te Nügaseid teate?” Siis tuli üks tüdruk liivakastist välja ja ütles: “Lähme, ma saadan sind, ema on kodus.”
Vanaema kukkus vanaisa nähes peaaegu trepist alla. Kuid tüdruk, kes ta käest kinni hoidis, oli vanaisa noorim tütar, kellest ta midagi ei teadnud, ta sündis peale tema rindele minekut. Niimoodi nad siis uuesti kohtusid ja mõistsid, et nende armastus on täielikult alles ning nad ei lahkunud enam elu lõpuni.
VAIKNE SURNUAED
*** Ema liin oli teil samuti dramaatiline?
Et mitte öelda rohkem! Minu teine vanaema, pärit Lõuna-Eestist, suri sünnitades minu ema. Vastsündinud tüdruku ja tema vanema õe, minu tädi, võtsid enda juurde kauged sugulased. Ema arvas, et ka isa tal pole, kuid ükskord ütles keegi külaelanik seitsmeaastasele tüdrukule: “Kas sa ei tea, kes on meie lollike, kes ööbib kalmistul, sinu ema haual?”
Minu vanaisa Alfred armastas nõnda oma naist, minu vanaema Elfriedet, ei kannatanud tema surma välja, kaotas mõistuse ja elas tema haual.
Sõja lõpul veenis vanem õde nooremat põgenema sugulaste juurest ja sõitma linna. Plaan oli ohtlik: tüdrukud otsustasid kohtuda öösel metsas (kus tol ajal end juba varjasid metsavennad), lahkuda kodust eraldi, et mitte äratada kahtlusi. Nõnda nad siis tegidki?
Huvitav vahelugu: ma ei teadnud kaua midagi ema lapsepõlvest. Kasvasin suureks, sain näitlejaks. Mängisin Viljandi teatris “Ugala”. Mul oli roll, mida ma väga armastasin, – poisi osa, kes on kaotanud oma vanemad. Poisi isa, saanud teada oma palavalt armastatud naise surmast, sooritab enesetapu. Poiss räägib seda lugu oma kaaslasele kalmistul. Räägitakse, et ma ei mänginud halvasti, sain osa eest isegi igasugu preemiaid ja ükskord sõitis ema Tallinnasse mind vaatama. Ema on väga tagasihoidlik inimene, häbeneb isegi lavale lilledega minna, räägib, et näitlejad keeravad hinge pahupidi, seal aga mina mingite lilledega? Kuid seekord pidas ta end ülal üsna kummaliselt: isegi aitäh ei öelnud, ei jätnud hüvasti, sõitis kohe peale etendust koju. Möödus aeg. Mingi viie aasta pärast sain teada, kuidas kulges minu ema lapsepõlv ning panin mosaiigitükid kokku. Ema nägi laval oma perekonna lugu?
*** Kuid pöördugem tagasi pisitüdrukute juurde, kes põgenesid linna?
Nad põgenesid veelkord, lõpuks sattusid Tallinnasse. Praegu on mul endal kolm tütart – Saara neljateistkümnene, Maria Netti üheksane ja Sonja kolmeaastane. Ning vahel ma kujutlen, et need minu lapsed hulguvad ringi, sõidavad üksinda, ootavad kedagi metsas või perroonil? kohutav. Kohe pärast sõda sõitis ema Tallinnasse, õde jaamas ei olnud, aga 1946-1947 käisid kuulujutud, et kodutuid lapsi võidakse kinni võtta ja anda lihakombinaati – vorstiks tegemiseks. Ning kui minu ema juurde tuli meie sugulane või tuttav, karjus ta: “Ärge puudutage mind, mul on isa ja ema, nad pole surnud!!!”
Pärast tüdrukud lapsendati. Minu kasuvanaisa – Vanja, Ivan T?uviljov, oli Punaarmee ohvitser, pärit oli ta Gorki linnast, jõudis lahingutega Berliini, tuli tagasi, asus Kohtla-Järvele ja abiellus minu ema kauge sugulasega. Omi lapsi neil polnud, nad olid head inimesed, kes kasvatasid tüdrukuid, kui oma lapsi. Ivan oli vanaema Amalia teine mees. Esimene oli Eesti armee ohvitser, kelle mobiliseerisid sakslased? Nähtavasti arvas vanaema, et mees peab olema ohvitser?
Ning veel üks huvitav asi. Eelmisel suvel olime perekonnaga Ahtmes, kohas, kus elasid T?uviljovid minu emaga ja ma avastasin, et minu teise vanaisa Nüganeni maja oli sealt umbes poole kilomeetri kaugusel. Tähendab, isa võis esimest korda ema näha juba lapsepõlves. Küsisin emalt selle kohta, isa polnud siis enam elus. Ning ema jutustas, et ise ta neid Nügaseid ei mäleta, kuid isa kinnitas, et elades neis paigus, märkas ta kohe punases pluusis ja sinise seelikuga tüdrukut.
*** Vanemaid, nagu teie suguvõsas kombeks, ühendas meeletu armastus?
Ma ei tea, kuid mulle tundub, et nad olid õnnelikud. Kui nende vahel oli kõik otsustatud, viis minu ema isa Aleksandri tutvumiseks vanaema Amalie juurde. “Senni”, hüüdis ta, “kas tõesti on see lühike noormees sinu väljavalitu?!” Isa oli tõepoolest lühikest kasvu, kuid ema otsustas, et see pole peamine.
POISS, KES MÄNGIS NUKKUDEGA
*** Kuidas möödus teie lapsepõlv?
Lapsena mängisin ma sageli üksinda. Õde on minust kaksteist aastat noorem, me ei tülitsenud temaga kunagi, kuid loomulikult ka ei mänginud koos. Üksindusest, võib-olla, tekkiski kujutlus, mis viis mind lõppude lõpuks teatrisse. Üks minu sugulasi ütles mulle suvel, et ma mängisin kogu aeg lapsena nukkudega. “Mina kutsusin sind mängima autode, püstolitega, kuid sina olid ametis nukkudega,” kinnitas ema.
*** Seega juba lapsepõlvest huvitasid teid marionetid?
Ise ei mäleta, kuid ümbritsevad inimesed kinnitavad. Koolis olin ma tavaline laps. Tegelesin spordiga, õppisin halvasti, olgugi, et võitsin isegi matemaatikaolümpiaadidel, kuna pea oli ju õlgadel, aga palju oli seda, mis õppimisest eemale kiskus, hakkasin käima draamaringis. Kooli lõpus sõitsid vanemad Tallinnasse. Ning ma sattusin Pedagoogilise Instituudi rahvateatrite lavastajate eriala kursusele.
Pärast esimest kursust, kui me sõpradega hakkasime unistama astumisest kusagile Moskvasse re?issuuri erialale, tuli Gorbat?ovi ukaas selle kohta, et üliõpilased peavad pärast esimest kursust armeesse minema?
*** Ma ei kahtle, et te sattusite tankivägedesse.
Just! Hakkasin teenima Minski lähedal, Borissovi linnas, kus oli kõige suurem tankidiviisi õppeasutus, see on praegugi sealsamas. Kuid teenisin seal ainult kaks nädalat. siis tuldi minu juurde: “Njuganjan on siin?”. Mind viidi laulukonkursile. Pean ütlema, et mind oli õpetatud – niipea, kui satud armeesse, näita kohe üles initsiatiivi. Küsitakse, kes oskab joonistada? Sina aga karjud juba: “Mina oskan!” Nii küsitigi ühel päeval, et kes oskab laulda ja mina kisasin: “Mina oskan!” Ühesõnaga laulsin ma “Armsake sa minu, võta mind endaga” ja sattusingi sõdurite laulu- ja tantsuansamblisse “Tat?anka”. Väeosast lasti mind minema vastumeelselt, ülemused tahtsid, et ma istuksin kaks aastat tankis, mina aga laulsin ja tantsisin. Pärast poolt aastat laulmist tehti minust konferansjee. Armees teenis inimesi kõige erinevamatest rahvustest, kuid konferansjee oli alati venelane. Mind aga selleks nimetati ning ma astusin ette ja teatasin spetsiaalse kontsertliku rinnahäälega: “Esineb sõdurite rahvalik ansambel? siin oli paus ning ma pidin mõttes lugema kolmeni? ning põrutama saali- “Tat?anka”!!!
*** Teie suguvõsas oli kombeks oodata mehi sõjast, kas Teie naine ootas ära Teie armeest naasmise?
Enne teenistuse lõppemist märkasin, et naiselt tuleb kirju üha harvem ja harvem. See asjaolu ei takistanud mu tagasitulekut. Kuid siiski korraldasin ma mingi etenduse, mida iial poleks teinud, kui polnuks seda lugu kirjadega. Ma ei pannud selga tsiviilrõivaid, vastupidi, olin soldativormis koos kõigi tunnustega, kingituste ja kohvriga. Tulin rongilt, istusin trammi, läksin oma peatuses maha, lähen edasi. Pärast kurvi tulevad vastu kaks inimest. Ühe kuju on mulle hästi tuttav. Meie vahel on viiskümmend meetrit. Nad sammuvad käsikäes. Märkasid mind kohe – naise käsi libises mehe omast välja. Kui pikad olid need viiskümmend meetrit! Saime kokku. Ma panin kohvri maha? Kui ma oleksin olnud stsenarist, mõelnuksin tõenäoliselt välja mingid tähendusrikkad sõnad, filosoofilised vestlused, kuid elu kirjutab ette, et niisugustes olukordades räägivad inimesed väga lihtsalt ja väga vähe. Dialoog: “Tere!” – “Tere!”. Suur paus. Kõik kolm pööravad pilgu kõrvale. Kõik mõtlevad, mida öelda. Ning siis ütleb see, kes armeest tuli: “Noh, ma lähen siis.” Ning tema vastab: “Jaa-jaa, sul on ju see raske kohver?” Ning nad lähevad lahku.
*** Igaveseks?
Noh, praegu on meie suhted head. Ta jättis endale koguni minu perekonnanime. Ja ega me ka siis polnud vaenlased, polnud meil ju midagi jagada – lapsi veel polnud, varandust polnud. Niisugune esimene armastus, Romeo ja Julia?
*** Pigem Rozalina.
Võib-olla.
*** Käib ta Teie etendustel?
Pidevalt. Ja need meeldivad talle väga.
*** Pisarateni?
Mõnikord?
*** Kas räägite vahel minevikust?
Niisugustest asjadest ei räägita.
DOSTOJEVSKI PETERBURI
*** Teie lavastused vene klassikast näivad väga “venelikena”, neis pole kunagi primitiivset etnograafilist värvingut?
Meil teatris esines kunagi Robert Sturua. Temalt küsiti: milliste näitlejatega on teil huvitavam ja kergem töötada? Ja Sturua vastas: soome näitlejatega. Meie kriitikutel tõusid juuksed püsti. Olnuks nad enam impulsiivsed, hüüdnuks nad: “Kuidas!? Soome näitlejad ei oska üldse midagi!” Sturua selgitas: milliste näitlejatega ma ka kohtunud poleks, hakkavad nad alati mulle selgitama, viivad kõrvale; gruusias on lihtsalt võimatu lavastada, sa pole veel jõudnud suud sulgeda, kui juba sind tabab sõnadevool. Aga soome näitlejad – on head, tulevad, töötavad ja lähevad rahulikult kolme tunni pärast minema. Koormamata sind oma probleemidega.
Kui on olemas väljakujunenud töövõimeline trupp, võid lavastada kõike, mida oled mõelnud. Eestis on hea pinnas vene ja lääne klassika lavastamiseks, kuna meie territoorium, meie hing on alati olnud “vahel”. Meie teatrikool põhineb vene omal; lääne jaoks näevad meie T?ehhovi või Dostojevski lavastused välja kõrgendatult emotsionaalsetena, Venemaa jaoks kõrgendatult intellektuaalsed, kuid vastu võetakse neid nii siin kui seal?
*** Kelle jaoks te lavastate?
Suur eesti lavastaja Voldemar Panso rääkis, et tema lavastab Maria Ossipovna Knebeli ja tuttava külatädikese jaoks. Ja veel nõudis ta, et inimene, kes mõtleb lavastada, võiks öelda selle mõtte edasi kolme sõnaga, “nagu köögitüdruk”. Kui sa seda teha ei suuda, siis sarnaned inimesega, kes selle asemel, et hüpata basseini ja ujuda, käib mööda selle serva ja arutab stiili üle. See ei tähenda, et pole vaja üldse mõelda – on vaja, kuid on aeg käia ümber basseini ja on aeg ka ujuda. Minu lavastust peab mõistma ka minu ema ning mõni Euroopa lavastaja. Muidugi on neil erinev ettevalmistus, kuid minu teadvuses, kui ma lavastust teen, istuvad nad saalis kõrvuti.
*** Kuidas suhtute võõrasse edusse?
Püüan kadestada valge kadedusega. Olen pettunud, kui inimesed, kes on midagi teatris õppinud, lähevad iseseisvalt ujuma ning unustavad selle koha, kust nad kõige peamise said. Kuid?oodata tänu lavastajatel, õpetajatel, ka vanematel pole õigust. Nemad peavad ainult andma.
*** Kas on mingi fraas, mida Te tihti kordate?
Selliseid fraase on mitu. Meenutan sageli sõnu, mida Indrek – Tammsaare epopöa “Tõde ja õigus” (selle neljanda osa järgi tegin hiljuti instseneeringu “Indrek ja Karin. Tõde ja õigus 4”) kangelane ütleb: “aeg paneb kõik paika”. Need pole lihtsalt sõnad, nendesse on kätketud usk aja suurde jõusse, millele me kõik oleme allutatud. Me tuleme lõputust ajast ja läheme sellesse, ühendades möödunut ja tulevikku.
*** Öelge, Elmo kas te olete eesti rahvuslane? Maailmakodanik? Teil on kõige parem siin, kodus, Tallinnas?
Hiljuti küsis üks noor ajakirjanik minult, mida ma endale sünnipäevaks sooviks? Vaikisin minutit viis, mitte vähem, nõnda ta ajalehes kirjutaski: “Paus kestab rohkem kui viis minutit.” Siis ütlesin – kui minu sünnipäevaingel sosistaks mulle: tead sa, inimkond õppis kahe maailmasõjaga nii palju, et kolmandat enam ei tule. Mitte kunagi. Ma oleksin rõõmus.