Ikka veel leidub tegelasi, kes arvavad, et peavad oma prügi sorteerima seetõttu, et seda tahab Euroopa Liit, Eesti valitsus või jumal teab kes.
Kuratlikult efektiivne
Tegelikult on hoopis nii, et jäätmete sorteerimine ei lähtu mitte mingisugusest idealistlikust griinpiislikust maailmapäästmise tungist. Otse vastupidi, enda tekitatud saasta sorteerimine ja taaskasutusse suunamine on see, millele peaks mõtlema iga ratsionaalselt käituv homo economicus.
Taaskasutus ongi sama vana kui inimkond. Mõte metalle ümber sulatada tekkis juba õige varajasel inimkonna arenguetapil. Taaskasutus on maakeeli öeldes majanduslikult kuratlikult efektiivne – alumiiniumi taaskasutuseks kulub näiteks vaid 5% sama koguse alumiiniumi tootmisele minevast energiast. Taaskasutus kõige laiemas mõttes on seega suure võimendusega energiasäästu vorm. Elame kallinevate toorainetega maailmas, kus on mõistlikum kasutada jäätmeid esmalt toorainena ja alles siis energiatoormena. Toorainete (plastmassid ja metallid) tootmiseks läheb peaaegu alati vaja energiat. Sestap kallinevad materjalid pikemas perspektiivis mõnevõrra kiiremini kui nafta.
Jäätmemassi hüppeline kasv
Eestlaste suhe taaskasutusega on vastuoluline ja kirju nagu kogu meie minevik. Meid mõjutavad selles osas mitmed erihoovused. Taustafoonil on kahtlemata 50 Nõukogude okupatsiooniaastat.
Tõsi, ma ei läheks sellesse lõksu, et müstifitseerida nõukaaja süüd kõigis meie muredes ja pattudes. Muidugi, fooni kujundas see, et ühisomandile rajatud süsteemis oli kogu toodang ja nii ka selle mõjud keskkonnale anonüümne suurus. Üldine suhtumine loodusega ümberkäimisse oli vastutustundetu ja pillav. Teisalt aga tuleb öelda, et mõneti paradoksaalselt oli plaanimajanduses ka säästlikke elemente. Seda seetõttu, et kuigi tootmine oli pillav ja loodust rõhuv, oli teisalt ka tarbimine piiratud ja kontrollitud.
Jäätmemassi hüppeline kasv jõudis meile 30 aastat hiljem kui läänemaailmas, kus see leidis aset II maailmasõjast räsitud majanduse taastumise järel ehk 1960-ndatel. USA-s on alates 1960-ndatest tekkivate jäätmete hulk lausa kolmekordistunud, ulatudes 245 miljoni tonnini 2005|. aastal. Ainuüksi Lääne-Euroopas on viimase 10 aasta jooksul jäätmemass veerandi võrra suurenenud. Samas peab tunnistama, et vastuseks 1960-ndatest alates kumuleerunud paanikale jäätmemassi utiliseerimisraskustest, on suudetud jõudsalt ka taaskasutuse määra kasvatada. Euroopas on riike nagu Austria või Holland, kes suudavad ümber töödelda peaaegu kaks kolmandikku jäätmetest.
Uued meetodid
Eestis on taaskasutusmäär viimastel aastatel samuti jõudsalt kasvanud, ulatudes üle 10%. Tõsi, kasvuruumi on veel küllaga. Jäätmete taaskasutuse pinnalt võiks luua senisest palju rohkem ettevõtteid – loodus saaks puhtamaks, laekuks rohkem makse, paraneks tööhõive. Siiski võib tõdeda, et jäätmete ümbertöötlus areneb Eestis kiiresti hoolimata isegi vahepealsest masust. Täna oleme jõudmas juba olukorda, kus osadele jäätmetele tekib konkurents. See aga tähendab survet ka selles osas, et jäätmeid taaskasutavad ettevõtted mõtleks hästi läbi oma käitlusmeetodid. Pikemas perspektiivis on edukamad need jäätmeid taaskasutavad jäätmekäitlejad, kes suudavad luua kasutatava jäätmeühiku kohta maksimaalset lisaväärtust.
Kui poolteist aastat tagasi olid vanapaberi ja plasti hinnad nullilähedased, siis tänaseks on teisene toore tõusnud uuesti hinda. See, et paberist uuesti pappi, klaasist klaasi ja PET-pudelist uusi pudeleid toota saab, ei ole enam kellelegi uudis. Kuid jäätmete taaskasutamiseks arendatakse üha uusi meetodeid ja mitte ainult enam Saksamaal või ?veitsis, vaid ka meil Eestis.
Ökosaar Kalasadamas
Viimase aja kohalikud innovaatilisemad lahendused on näiteks kummimattide tootmine vanarehvidest Tallinnas Nelitähes ja plastijäätmetest ehitusmaterjali tootmine, millega tegeleb Mäos asuv Plastrex. Eriti positiivne on see, et mõlema ettevõtte valmistoodang on ekspordikõlblik. Ümbertöödeldud jäätmed kui väliskaubandusbilansi parandaja ei kõla just halvasti sellise toorainevaese riigi kohta, nagu seda on Eesti.
Juba pikemat aega toodetakse Kohtla-Järvel plastpakenditest kanalisatsioonitorude liitmikke ja lillepotte. Samuti alustati hiljuti katsetusi plasti- ja kummipurust sillutiskivide tootmiseks. Üldine euroopalik suund on maksimaalne materjalide kohapealne taaskasutus ja väiksem sõltuvus teistel mandritel asuvatest taaskasutajatest. Kahtlemata sammub ka Eesti selles taktis.
Materjalide taaskasutuse juurde kuulub ka nendest teemadest teavitamine. Koostöös Kultuuripealinnaga rajame selleks suveks Kalasadamasse taaskasutatud materjalidest Ökosaare, mis toimib ühtaegu nii kohvikuna kui ka kultuurisündmuste ja jäätmeinfo punktina. Eeldatavasti saavad saare külastajad oma silmaga veenduda, et jäätmete sorteerimise tulem on midagi praktilist ja suudab samas üllatada.
2 lugu
Riidekunsti ringlus – vintage
PANE SEE ENDALE SELGA: Tänuväärsete laiatarbe taaskasutus- ja kirbuturgude avamise taustal võiks roheliselt mõtlev rõivagurmaan harrastada aastakäigu rõivaste konosööriks olemist ja avastada uusi ideid maailma suurimate disainerite eelmiste kümnendite kollektsioonidest, arvab Tiina Ilsen.
Mõistesse “kasutatud riided” võib suhtuda mitmeti. Ühest küljest tuleb meelde heategevus, planeedile jäetava jalajälje mure, aga ka nõukaaegsed komisjonipoed, praegused Humanad ja Rootsi kirstlaste abipakid. Teisele poolt aga protest masstoodangu vastu, soov erineda ja tahtmine kanda midagi unikaalset, millel on lugu, karakter ja kordumatus. See võetakse tavaliselt kokku sõnaga vintage. Eesti keeles võiks seda kutsuda aastakäigu rõivasteks. Mis tähendab, et selle mõiste alla kvalifitseeruvad vaid väga erilised, tihti kõrgmoekunsti esemed, mis on hästi säilinud ning väljendavad oma vormilt üht kindlat ajastut.
1960-ndate ja 90-ndate mõtted
Üldiselt peetakse rõivaid, mis on pärit enne 1920-ndaid antiikrõivasteks, vintage-rõivad on toodetud 1920-1980, hiljem valminud rõivad kvalifitseeruvad juba kaasaegsete alla.
Nn vanade rõivaste kandmine kui uus ja värske idee sai alguse 1960-ndate lõpus ja 1970-ndate alguses. Pärast Teist maailmasõda sai masstootmine kõikjal üle maailma hoogu ja rõivafirmad tootsid suurel hulgal üksteisega sarnaseid rõivaid (see jätkub suuresti ka praegu). Masstoodangu pakutavad riided on aga alati olnud loomingulistele tüüpidele igavad ja ahistavad, midagi rätsepal õmmelda lasta oli aga kallis.
1960-ndad tõid kaasa moerevolutsiooni, mis vähendas nn ettekirjutusi ja kombineeris erinevate ajastute elemente. See omakorda lubas kasutusele võtta kappi seisma jäänud eelmiste hooaegade rõivaid ja sättida neid kokku uute moesuundadega. Algul eraviisiliselt alanud vanade rõivaste kandmine-vahetamine sai äriks 1970. aastate esimesel poolel, kui avati esimesed kauplused, mis müüsid vintage-rõivaid. Reegel oli, et vintage’i alla kuuluvad nii tippdisainerite rõivad ja aksessuaarid kui ka oma päritolult unikaalsed esemed – näiteks Prantsuse talutüdrukute pluusid ja öösärgid 1950-ndatest.
Tõelise hoo sai vintage-mood sisse 1990-ndatel, osaliselt seetõttu, et erineva kategooria filmitähed selle kui originaalitsemise vahendi enda jaoks avastasid, oma osa on siin aga kindlasti ka moekunsti arengul endal. Nimelt olid viimase viiekümne aasta jooksul mitmed vastaval kümnendil moes olnud trendid klassikaks kujunenud ja tulnud inimeste garderoobidesse selleks, et jääda. See omakorda võimaldas moehuvilistel enda moodsat rõivastust täiendada näiteks iseloomulikult äratuntava 1950-ndatest pärit seelikuga või 1970-ndatest pärit pluusiga.
Kindlasti mitte vanamoodne
Vintage-rõivastumist võiks vaadelda omamoodi slow-fashion liikumisena ehk siis vastukaaluna kiirmoele ja masstootmisele. Samamoodi nagu slow-food-liikumise edendajad vastandavad end kiirtoidule ja kemikaale täis toiduainetele. See tähendab võtta aega, et otsida ja soetada endale midagi unikaalset, kordumatut, midagi, millel on olnud eelnev elu, mis on põnev ja annab kandjale erilise tunde.
Siin avaneb ka võimalus hankida oma lemmikdisaineri toodetuid esemeid märksa mõistlikuma hinnaga kui hetkel Londoni, Pariisi või New Yorgi kauplustes. Vintage-rõivad annavad ka võimaluse teha rõivaosutust teistmoodi sündmus, selle asemel, et osta midagi kiirelt kaubanduskeskusest, mis sulle nii väga ei meeldigi, aga lihtsalt on vaja.
Vintage-rõivad võivad küll olla vana mood, aga nad ei ole kindlasti vanamoodsad. Pigem on nad nagu hea aastakäigu vein, mis vanusega on paremaks läinud ja moodsate lisandite juurde suurepäraselt sobib.
Kogujatele ka midagi
Nende nimedega seondub ka täiendav teema – vintage-rõivaste kollektsioneerimine. Tippdisainerite vintage-loomingut peetakse mis tahes teise kunsti kollektsioneerimisega sarnaselt investeeringuks. Kuulsad oksjonikorraldajad Sotheby’s, Doyle ja mitmed teised korraldavad regulaarselt vintage-rõivaste oksjoneid, müüakse peamiselt 20. sajandi esemeid ja seda sadade tuhandete eurode eest. Mida rohkem aeg edasi, seda hinnalisemaks ja haruldasemaks soetatud vintage-esemed muutuvad ja kui neid hoida heas korras, kasvab nende väärtus veelgi.
Kollektsionääride crem de la crem on muidugi kuulsuste kantud disainerirõivad, mida tuleb oksjonitele harva ja mille järele on tohutu nõudlus.
***
Vana asi maksab kohutaval kombel
Aastal 2009| müüdi Audrey Hepburni 36-esemeline rõivaste ja aksessuaaride kollektsioon, mis sisaldas kleite, kostüüme, mantleid, kübaraid ja vöid aastatest 1953-1960. Oksjoni korraldajad lootsid teenida 100 000 Suurbritannia naela, eriti aktiivseks kujunenud enampakkumised tõid aga kokku 270 000 naela. Rõivad olid disainitud Valentino, Elizabeth Ardeni ja muidugi Hubert de Givenchy poolt.
Eelmisel aastal müüdi Marilyn Monroe kokteilikleit rekordilise 348 000 USD eest. Oksjonikorraldajad olid lootnud saada umbes 30 000 USD ? Marilyni trikoo müüdi näiteks 84 000 USD eest ja rinnahoidja 6785 USD eest.
Kaks printsess Diana kleiti, mida ta 1987. aasta Cannes’i filmifestivalil ja 1992. aasta Ameerika-visiidi ajal kandis, müüdi selle aasta mais Beverly Hillsi oksjonil 276 000 USD eest.