Passioon on üks huvitav sõna. Ta tähendab üheltpoolt kirge ja teisalt kannatust. Seda
saab kasutada mitmete asjade kohta, kuid see sobib ka väljendamaks tänases ühiskonna vaat et peaprobleemi – kapitali passioon.
KAPITALI LOOGIKA
Mõtlesime, et on meie valida, millises ühiskonnas tahame elada, kui äkki selgus, et oleme juba valiku teinud. Olime tulnud poliitilise määratuse maailmast majandusliku määratuse maailma.
Oleme küll vabad, aga vabaduse eest tuleb iga kord uuesti maksta. Kapitali passioon on teinud meid külmemaks ja umbusklikumaks ja haavatavamaks. Me hoiame enam distantsi. Eriti muidugi kodutu, prükkari, narkomaani või võimaliku HIV-kandjaga. Me ei jõua tunda kaasa. Oleme pealispindsemad. Sööme oma lõunasööki vaatamata tänavalastele akna taga. Ja kui nad just taskuvargad pole, siis tavaliselt ei pane me neid tähelegi.
Kas meie psüühika on muutunud? Ei pruugi – see on lihtsalt kapitalistlik reaalsus, mida me ei võta vastu subjektiivse reaalsuse, vaid abstraktse reaalsusena – tegelikkusena, milles toimib kapitali loogika. Me võime tänavalastele kaasa tunda neid TV-ekraanil nähes, kuid vaevalt oma kodumaja koridoris.
VABADUST JA NORME ON MÄRKSA ROHKEM
Kas ligemesearmastus on otsa saanud? Ei sugugi – aga sant koridoris pole lihtsalt ligimene. Meie ja teiste vahel on midagi ja vahetegija on seesama kapital. Meie vahel on kapitali nähtamatu viirastuslik raudne loogika, mis jälgib kõike otsekui Sauroni silm “Sõrmuste isandas”. Meie maailm on asjastunud.
Oleme kätte saanud vabaduse, aga igasuguseid maksu-, euro- ja muid norme on enam kui kunagi varem. Peab olema ettevaatlik, et ei solvaks kellegi usku, sugu ja rassilist kuuluvust. Peab vaatama, et midagi muutes ei kahjusta kellegi identiteeti: sa ei või ometi ära võtta asotsiaali elu mõtet. Peab vaatama, kuhu ja kuis pargid, et mitte saada suurt trahvi. Trahvi saad ka siis, kui unustad, et nüüd juuakse toas ja suitsetatakse õues.
Tundlikumad kipuvad nägema sellise asjakäigu taga vandenõu: salaseltsi, Bildebergi gruppi, Trilateraalset komisjoni, vabamüürlasi, rahvusvahelist juutlust, surematut KGB-d ja ei tea keda veel. Olgu aga kohe öeldud, et salaseltsiks pole mingit vajadust. “Vandenõu” on juba olemas. Vandenõu on kapitalistlikus süsteemis eneses ja tema loogikas. Kõige avalikumal moel.
LEGEND “KOLMANDAST TEEST”
Sestap ongi kaunis mõttetu ka antiglobalism või mistahes muu mäss, kuna see eeldab, et kapitalismil on mingi peakontor või maailmaorganisatsioon või keskagentuur, mille vastu võidelda. Ei ole. Kapitalism on iserevolutsioneeruv protsess.
Vaese Fukuyama “Ajaloo lõpu” üle on ironiseeritud eriti pärast 11. septembrit ja Iraagi sõda. Aga ometi on Fukuyamal õigus, sest globaalkapitalismi järel ei saagi tulla enam midagi, mis oleks muu – see ostetaks lihtsalt ära. Tegelikult pole enam võimalik miski diskursus, mis oleks vaba kapitali massiivsest mõjust. Legend “kolmandast teest” on uus müüt ja kogu lugu. Globaalne kapitalism on ajaloo lõpp. Isegi ökokatastroof ei võta kapitalil võimet teha sellest kasvu ja kasumi allikas, nagu elu on seda juba näidanud – nii tõbede kui sõdade puhul.
Slavoj ?i?ek ütleb, et “kolmanda tee” tähendus seisneb selles, et teist teed lihtsalt ei ole. Alternatiivi globaalsele kapitalismile pole. Omapäraselt parodeerides pseudohegellikku eituse eitust, viib see “kolmas tee” tagasi esimese ja ainult esimese tee juurde.
KÕIGI VÕIMALUSTE LÄÄS
Kesk- ja vanemas põlvkonnas on muidugi ka teatud varjatud nostalgia “vanade heade aegade järele.” Kuigi on heaks tooniks nõuka aega kiruda, siis ometi peeti Baltikumi toona vaat et paradiisi eesaiaks – nõukogude Lääneks. Vahest minnaksegi kogu selle nn. “keelatud jõulude” asjandusega liiale, sest hääkene küll, kõik teadsid ju, et kui on keelatud, siis ei saa teha avalikult. Aga ega siis seepärast tegemata jäänud.
Ja õigupoolest olid meil väikeseks õnneks vaat et ideaalsed tingimused.
Esiteks oli niisugune defitsiit, et paremaid asju polnud avalikult ja kogu aeg saada. Aga neid sai. Ärge küsige, kuidas, aga sai. See asjade avalik puudumine andis inimestele võimaluse hinnata seda, mis neil oli, ja veel enam rahul olla, kui nad said seda, mida neil polnud.
Teiseks oli keegi, keda sai kogu aeg kõiges süüdistada, ja see oli vene valitsus. Samas oli ka koht, kelle poole sai hädas pöörduda, kui muu ei aidanud, ja see oli seesama partei. Partei ei olnud ainult käskijaks-keelajaks ja vussikeerjaks, vaid vahel sai teda otsekui võlujõudu ka asjade ärakorraldamiseks kasutada.
Kolmandaks oli käe- ja silmaulatuses reaalne unistus – präänikutemaa Soome, Soome TV ning selle taga kumav kõigi võimaluste Lääs. Ja vabadus. Just see vabaduse passioon on meid tänasesse toonud. Väike õnn jäi liiga väikseks.
KESET GLOBAALSET MASINAVÄRKI
Elu oli kui anekdoodis kahest varesest, kes ookeani kohal kokku saavad. Ameerika vares on kõhn kui surmavari. Nõukogude vares, aga priske, nii et suled läiguvad. “Noh, mis sa, surmavare, sinna Venemaa poole lähed?” küsib siitmaalt vares. Ameeriklane ütleb, et läheb N. Liitu, sest seal olevat süüa igal pool, Ameerikas aga prügigi pakendites, millele ligi ei saa. Küsib siis omakorda: “Miks aga sina meie poole lähed?” – “Nojah,” vastab vene vares, nasvärki on meil tõesti küllaga, aga kraaksuda ei lubata.
Täna võib kraaksuda küll – muidugi kui see on poliitiliselt korrektne kraaksatus – aga mis see toimetab, kui kõik on määratud kolme vääramatu teguri poolt? Esiteks kapitali, teiseks kapitali ja kolmandaks kapitali poolt.
Oleme kesk globaalse kapitali masinavärki ja me ei saa sellest enam välja. Ei aita miski mäss ega antiglobalism, sest kapitalismi piiriks on ainult kapital. Ja ei ole ega saa olla muud kolmandat teed, kui anda sellele kapitalismile võimalikult inimlik nägu ehk vähendada tema passiooni – kirge ja kannatust.