Noorel demokraatial nagu Eesti on ikka ühe ja teise korda seadmiseks vaja eeskujusid otsida. Paraku peame väga hästi oma eeskujusid valima, et mitte kapitaalselt puusse panna, mida üha sagedamini on juhtunud.
Tüüpiline näide on Riigikogus esimese arutelu läbinud ja juba vastakaid arvamusi kogunud ETV ja Eesti Raadio ühendamine rahvusringhäälinguks ning sellele puhtpoliitilise nõukogu määramine. Kujutage ette meil 13-liikmelist nõukogu, mis on määratud erakondade esindajatest proportsionaalselt Riigikogus saavutatud kohtade arvule. Aga selline ette planeeritult valitsusele kuulekas seltskond määrab rahvusringhäälingu juhatuse. Kultuuriminister Raivo Palmaru tõi Riigikogus eelnõud ette kandes hulgaliselt näiteid taolise poliitilise nõukogu kohta mujalt maailmast – Soomest, Taanist ja teistest vanadest emokraatiatest.
Aga need eeskujud ei kõlba Eestile, sest meie poliitiline kultuuritus tekitab kohe kiusatuse mõnel hullul meedia üle kontrolli võtta ja omad mehed pukki istutada. Selliseid on jalaga segada. Kui Rootsis ministrid sellepärast tagasi astuvad, et riigi krediitkaardiga paari sukkpükse ostsid või lapsehoidjale ümbrikupalka maksid, siis meil võivad Edgar Savisaar või Villu Reiljan mistahes sigadusi korda saata ja tuimalt rahva pori närima saata. Lugege Keskerakonna häälekandjat ja edasi kujutage Lenki, Alaküla või Tuusa Rahvusringhäälingu kallal toimetamas. Ainuüksi sellest mõttest ei tule enam öösel und.
Ei, me peame eeskujusid otsima mujalt Ida-Euroopast. Kui pärast vabanemist meedia erakätesse libises, tuli ka Leedu ekskommunistidel tahtmine käivitada riiklik ajaleht. Umbes sellel ajal kui Rein Veidemann meil ajakirjandusseadust püüdis peale suruda. Teatud laadi erakondadele on vaba ajakirjandus alati vaenlaseks number 1. Nii on see igal pool endistes kommunistliku re?iimi all äganud maades. Meie Keskerakond ja Rahvaliit pole seega mingid erandid. Härrad Putin ja Luka?enko on selles osas väga kaugele jõudnud, nad on meedia põhiliselt ainult oma sõbraks muutnud.
“Ma olen protsesse jälginud küll ja ma arvan, et ma olen Euroopa Liidu uute liikmete meediamaastikust rohkem lugenud kui enamik Eesti kodanikke. Aga ma ei taha ka selle pinnalt asja eriti hinnata. Tõepoolest, kõikjal Kesk- ja Ida-Euroopas, ka kõige edukamates maades, võib-olla välja arvatud Sloveenia, on meediaga enam-vähem samasugused probleemid nagu meil,” kelkis Palmaru Riigikogus.
Vaatame siis olukorda näiteks Ungaris, mida Palmaru keskmisest Eesti kodanikust mõõtmatult paremini tunneb. Ungari ringhäälingu nõukogu (Ungari riigitelevisioon ja -raadio) võib näiteks keelata poliitiliselt ebameeldivate saadete eetrissemineku või trahvida taolisi “üleastumisi”. Ega seda kohe ringhäälingu seaduses sees ei olnud, see tuli tasapisi, kui poliitikud meedia üle laiama hakkasid. Ungari ringhäälingust on selle tulemusena kujunenud krooniliselt alafinantseeritud äge poliitilise võitluse tallermaa. Riigile kuuluvast kunagisest populaarsest ringhäälingust on lahkunud parimad oma peaga mõtlevad tegijad ning vaatajad ja kuulajad on sellele selja pööranud. Ungari riigitelevisiooni vaadatavus on viimaste aastatega langenud alla 10%! Nii, et kui rahvusringhäälingu autorid soovivad ETV hävitada, siis öelgu seda otse ja ärgu ajagu udujutte poliitilisest nõukogust meedia tasakaalustuse saavutamiseks.
Euroopa Ringhäälingute Liidu juriidilise osakonna direktor doktor Werner Rumphorst saatis ka oma arvamuse rahvusringhäälingu kavandatava seaduse kohta. Selles kirjas seisab: “Ma ei pea võimalikuks anda oma kommentaare dokumendile, milles avaldub täiesti konkreetne poliitiline tahe taasluua riigi ringhääling, mida kontrollivad ja juhivad valitsevad poliitilised jõud.” Nii näevad asju asjatundjad vanades demokraatiates.
Kirjutasid Riigikogu kultuurikomisjonile ka Läti rahvusringhäälingu nõukogu esimees Aivars Berkise ning Leedu raadio- ja televisioonikomisjoni esimees Jonas Liniauskas. Meie naabritelgi on mure, et kavandatav nõukogu koosseis ähvardab rahvusringhäälingu sõltumatust. Võtame siis eeskuju ungarlastelt, leedulastelt lätlastelt ja püüame midagi õppida.
Vanad liivlased ütlesid: “Loll olla on üks, lammas hoopis teine asi!” Liivlastest enam eriti ütlejaid ei ole, sest Kaupo otsis eeskujusid rüütlite, mitte saatusekaaslaste juurest.