Ühes korralikus banaanivabariigis on diktaator, talle üdini kuulekas sadistlik julgeolekupolitsei ülem, mõjukas diktaatori naine, liiderlikust lorust sõjaväe ülemjuhataja jne. Aga on ka alati naeratav miljardär, diktaatori rahastaja, telgitagune nööritõmbaja ja asjade tegelik suunaja. Kui diktaator rahulolematu rahva poolt ülestõusu käigus üles puuakse, siis naeratav miljardär pakib oma kohvri, teeb vajalikud pangaülekanded ja võib rahulikult elu edasi nautida – ükskõik kus mujal soojal maal. Selline võiks olla filmistsenaarium loole banaanivabariigist.
Eestis pole diktaatorit ja neid teisi kirjeldatud tegelasi. Siin käivad asjad veidi teisiti, näiliselt demokraatlikult. Kuid meie nn poliitilise eliidi muinasjutulise kiire rikastumise edulugu poleks pooltki nii särav, kui selle taga poleks kohalikke naeratavaid miljardäre. Kes on Eestis selle muinasjutu tegelik arhitekt. Eks neid ole mitu, kuid säravaim neist kahtlemata Ain Hanschmidt. Kui Eesti on banaanivabariik, siis Hanschmidt on meie esibanaan.
AASTA SIIS OLI 1995
PESTA ÜKSTEISE KÄSI
Poleks meil mingeid banaane ega esibanaani, kui ühel hetkel poleks võimu juurde pääsenud tegelased oma ahnuse ohvriks langenud. Ei saanud ju peaministrid ja ministrid, Eesti Panga presidendid, erakondade esimehed minna ise avalikult turule banaanidega kauplema, eriti veel riigi raha eest ostetud banaanidega. Selleks oli laia naeratusega meest, kes nende eest seda tegi – vaevatasu eest muidugi. Sellisest banaanikaubanduse vahendusest kerkiski taevalikesse kõrgustesse meie praegune esibanaan – Ain Hanschmidt. Juhuslikult oli Hanschmidtil seljataga pank, raha aga annab võimu. Pealegi olenes 1990. aastate keskel äri alustavate inimeste tulevik paljuski pangalaenudest. Hanschmidt sukeldus oma pangaga ettevõtlusse, laene said omad, konkurentidele samas ärisektoris tehti laenudünamot. Selline omade ringi mittekuulunud ärimeeste ettevõtete ülevõtmine rahajõuga kujunes Ühispanga “ärieetika” alustalaks. Võib-olla just sel perioodil kujunes Eesti ärigrupeeringute tegevuses tänagi valitsev põhimõte – võib ju oma ala hästi tundev poiss olla, aga vale inimene. “Õiged inimesed” olid Hanschmidti jaoks inimesed riigipumba juures, kes tänu oma ametikohale pangale vajalikke teeneid võisid osutada. Nii kultiveeris endine kolhoosi raamatupidaja Hanschmidt edukalt sovjeti nomenklatuuri loogikat Eesti värskesse kapitalismi.
1993. aastal maakondades tegutsenud maapankade liitmisel tekkinud Ühispank omas arvestatavat mõju küll piirkondades, aga Tallinnas olid tema positsioonid pea olematud.
Aasta oli siis 1995, algas Ühispanga sissetung pealinna pangandusmaastikule. Hetk oli soodus. Võimule oli tõusnud Koonderakonna ja maaparteide liit, kes koondas sovjetiaegseid tööstusjuhte ja kolhoosiesimehi, lisaks Edgar Savisaare juhitud Keskerakond. See võimuliit sobis Hanschmidti arusaamadega äritegemisest – käsi peseb kätt, teene teene vastu.
USKUMATU SOGA PÕHJA-EESTI PANGA ÜMBER
1995. aastal korraldas Eesti Pank piiratud osalusega ostupakkumise Põhja-Eesti Panga (PEP) müügiks. See oli riigi rämpspank, mis tekkis pärast keerulisi moratooriume Eesti Pangale kuulunud Põhja-Eesti Aktsiapanga arvete külmutamist Moskva Välismajanduspangas (VEB). Riigile kuulunud PEP-i murendasid võimsalt auklikuks veel Siim Kallase 10 miljoni dollari tehing ja Koonderakondliku taustaga ärimehe Koit Kaaristu hiigellaen, mis jäi tagasi maksmata. Kuid PEP-il oli Tallinnas arvestatav kontorite võrk ning ta hoidis oma arvetel arvestatavat osa riigieelarve rahadest. Tollane rahandusminister, koonerakondlane Mart Opmann põhjendas PEP-i osaluse müümist Ühispangale: “PEP-is osaluse ostmise vastu ei ilmutanud mitte keegi peale Ühispanga lihtsalt huvi. Meenutan siinkohal, et pakuti mitmele, sealhulgas Hansapangale, kuid ainsana õnnestus tõsisemat ostuhuvi tekitada Ühispangale, teised lihtsalt selgesõnaliselt loobusid.”
Kui palju Ühispank kuuendiku PEP-i aktsiate eest maksis pole tegelikult siiani teada. Kui seda küsiti Riigikogus arupärimisena 2000. aastal, siis ei osanud sellele vastata isegi peaminister Mart Laar, kuna valitsusel seda lepingut lihtsalt ei olnud ja nagu Eestis tavaks, oli tehingu hind kuulutatud pangasaladuseks. Villu Zirnaski väitel maksis Ühispank aktsiate eest 10 miljonit krooni – kõigest. Hoopis tähtsamad küsimused on: kas Eesti Panga ja Tiit Vähi valitsuse tohutu kaasavara Ühispangale pärast PEP-i täielikku omandamist 1997. aasta alguses lepiti kokku juba 1995. aastal kuuendiku PEP-i aktsiate müügiga ning missugune oli see kitsas ringkond, kes Ühispangale PEP-i kätte mängis. Alustame teisest küsimusest.
HANSCHMIDTI ÜMBRUSKOND
1994. aasta alguses algas mäng riigieelarve rahade ümbermängimiseks. Pool sellest oli hoiustatud Sotsiaalpangas. Hanschmidti kaaslinlane Haapsalust, rahandusministeeriumi ametis olnud Heiki Kranich alustas energilist tegutsemist. Võimsa tandemi moodustas talle Rahandusministeeriumi kantsler Enn Pant, kellest oli määratud saada Ühispanga osaluste, aktsiate ja raha kantimisskeemide võtmefiguur ja peamine võitja. Peale selle oli kantsler Pant Ühispanga nõukogu liige ning ühe oma firma kaudu ka aktsionär. Kranichi vahetas rahandusministri toolil juunis 1994 välja samuti Hanschmidti kaaslinlane Andres Lipstok. Kui Lipstok 1989. aastal Haapsalu rajooni täitevkomitee plaanikomisjoni esimehe kohalt Indrek Toome valitsuse rahandusministri asetäitjaks kutsuti, asendas teda Haapsalu Agrotööstuskoondise aseesimeheks tõusnud Hanschmidt. Lipstoki Läänemaa maavanemaks saades nimetas ta oma abiks Hanschmidti. Samal ajal oli Hanschmidt veel ka Lääne Maapanga juhataja. Võib-olla mõeldi plaan väikeste maapankade ühendamiseks välja just nende kahe mehe peas. Igal juhul oli Ühispanka koondumisel oluline Eesti Panga toetus ja surve ühinemiseks.
1995. aastal PEP-is osaluse omandamisel pidi toetajaskonna hulgas olema ka Vahur Kraft ning Enn Teimann, kes selle osaluse pärast. 1995. aasta valimisi oskas Hanschmidt oma punti meelitada ka uue valitsuse peaministri Tiit Vähi ja rahandusminister Mart Opmanni. 1995. aasta veebruaris kirjutas Vähi: “Pole mingi saladus, et Eesti Vabariigi valitsus ja ka Eesti Pank on ammu teinud nn omade ja võõraste pankade nimekirja. Teada on ka see, et nii Sotsiaalpank kui ka ETEK kavatseti põhja lasta. Sotsiaalpangast viidi arved välja sõprade pnkadesse koguni valitsuse määruse alusel.” Vähi oli sel ajal ise ETEK-i aktsionär. “Ma väidan, et pangandus on reguleerimata ja väga korruptiivne majandusharu Eestis. Eesti Pank ja Eesti valitsus ei ole astunud sammugi, et korruptsiooni vähendada, pigem on võtnud sellest ise osa,” süüdistas Vähi. Samuti süüdistas Vähi vasttekkinud Reformierakonda pangandusringkondade politiseerimise katses, et lisaks majandusvõimule läheks ka võim riigis kitsa ringi inimeste kätte. “Miks see partei tekkis? Kas mitte sellepärast, et kardetakse praeguste positsioonide käestlibisemist ja panganduse telgitaguste mängude avalikustamist”, küsis Vähi.
Tegelikult käis tõepoolest võitlus mõjuvõimu pärast panganduses, eelkõige sovjetiaegse vanade tööstusjuhtide klanni ja sisuliselt sama klanni noorematest liikmetest grupeeringu poolt. Kuid kas sai Vähist panganduse telgitaguste mängude avalikustajat? Muidugi mitte.
Mingil imelisel moel leidsid Hanschmidt ja Vähi kiiresti tee teineteise südamesse. Pole raske mõistatada, et see tee oli rahatähtedega kaetud. Visalt liigub üks koomiline jutt sellest, kuidas Ühispanga kaks võtmefiguuri Ain Hanschmidt ja Lembit Kitter koos tollase panga nõukogu esimehe Aare Urmiga Vähi juures kodus PEP-i ülevõtmistingimuste üle pakkumist käisid tegemas. Üks pool olevat aru saanud, et summa osas käib jutt kroonidest ja rõõmustanud, teine pool aga pidanud silmas seda summat dollarites. Olgu kuidas oli, aga kokkuleppele jõuti ning imelised sündmused ootasid eest nii Vähit kui Ühispanka.
BANAANIRIIGI MUINASJUTT IMELISEST ELUST
1997. aasta alguses teatati PEP-i täielikust ülevõtmisest Ühispanga poolt. Vahepealse poliitilise kemplemise käigus oli Vähi avalikustanud Kallase 10 miljoni afääri, Rahandusministeeriumi kantsler oli siirdunud Ühispanga jõupigutustega üles pumbatavasse laevandusärisse ning selle koha hõivanud Hanschmidti juhitud panga andunud fännklubi liige Agu Lellep. Eesti Panga uus president pidi kindlustama afääri segatud Kallase seljatagust, uus rahandusminister Opmann täitis Vähi korraldusi kokkulepete osas Ühispangaga. Lipstok lõpetas protseduuri PEP-i järelvalvenõukogu esimehe kohal. Hanschmidt oli suutnud nii erineva koosluse ühte jalga tantsima panna.
PEP-i aukude katteks kuldasid Vähi valitsus ja Eesti Pank Ühispanga üle. Omanikud – valitsus Eesti Pank ja Ühispank, tühistasid laenukahjumite katteks kõik PEP-i aktsiad. See tähendas valitsusele 30 miljoni, Eesti Pangale 20 miljoni ja Ühispangale 10 miljoni krooni suurust raamatupidamislikku kahjumit. Seejärel tegi Ühispank oma tütarfirma kaudu PEP-i aktsiakapitali 50 miljoni kroonise sissemakse ja sai panga ainuomanikuks. Ühispangale anti üle kaks hoonet Tallinnas väärtusega 74 miljonit krooni, valitsuse ja Eesti Panga nõude Moskvas VEB-is külmutatud rahadele, vastavalt 243,9 miljoni ja 103 miljoni krooni väärtuses, Eesti Panga nõude valitsuse vastu.
Kuid need on vaid üldteada kingitused. Näiteks sai Ühispank enesele ka PEP-i peahoone (vana postimaja), mis müüdi 2001.aastal edasi 41,8 miljoni krooni eest, PEP-ilt tuli see aga Ühispangale üle bilansilise väärtusega 67 182 krooni! Tõsi, Ühispank pidi enne müüki ostma maaüksuse 1,8 miljoni krooni eest. Aga vaatame lähemalt seda VEB-i nõuet. Valitsus loovutas oma nõude 27.03.1997 Eesti Pangale enneolematu tingimusega, et keskpank peab selle omakorda viivitamatult loovutama Ühispangale 24 miljoni krooni eest. Eesti Panga 1998. aasta aruandest selgub, et nõue 103 miljonit krooni loovutati samuti Ühispangale 12,4 miljoni krooni eest. Aga kõige huvitavam on nende tehingute juures kuupäeva maagia. Ühispank maksis keskpangale nõude eest kokkulepitud 12,4 miljonit krooni mais 1998. 29. mail 1998 kanti aga VEB-i külmutatud arvelt ära 20,5 miljonit dollarit. Õigus seda arvet liigutada oli arve omanikul e PEP-il. Ühispank jättis vahepealse muutuse targu teatamata ja esines ise PEP-i nimel. Seda lubab väita üks maksekorraldus, kus VEB-iga püüti teha teatud tasaarvelduse tehingut, mis saadeti võltsitud PEP-i rekvisiitidega Moskvasse juba pärast seda kui selline pank oli ajalugu. Samas ei võtnud Rahandusministeeriumi kantslerid Pant ja Lellep neid VEB-i nõudeid ministeeriumis üldse arvele! Eesti Pank kandis oma nõude lihtsalt maha! Siiani on neid VEB-i tehinguid meeleheitlikult varjata püütud.
AASTA SIIS OLI 1997
OSTA MASSILISELT AKTSIAID
PEP-i liitmisega emiteeris Ühispank 5 miljonit uut aktsiat. Ühispanga 1998. aasta 12. märtsil kinnitatud rahvusvaheline hoiuühikute emissiooniprospekt teatas: 21. mail 1997 tegi Eesti Ühispanga nõukogu oma otsusega PEP-i ostu vormistanud AS Ühisinvesteeringud ettepaneku aktsiate müümiseks panga töötajatele aktsiaoptsioonidena. Nagu Äripäev selgitas, rändasid need aktsiad keerulisi ja varjatud finantsskeeme kasutades Hanschmidti ja tema lahutamatu kaaslase Lembit Kitteri omandusse. Rootslaste tulekuga müüdi need aktsiad neile. Ja nagu ikka, ei sanudki Äripäev Hanschmidilt nende tehingute kohta mitte mingit vastust.
Samal ajal sööstis Ühispanga aktsia börsil lakke. Läbi paljude offshore firmade ostsid Ühispanga juhid ja nende sõpruskond aktsiaoptsioone, tihti ka sealtsamast pangast laenatud raha eest. Nii pumbati kunstlikult ka aktsiate väärtust. Samasse perioodi jääb Eesti siiani suurim insaider-juhtum. Ühispanga juhid ja nende sõbrad kasutasid 1997. aasta suvel pangasisest infot eelnevalt teatatud prognoosist kolm korda suurema kasumiprognoosi kohta ning ostsid enne tegelike tulemuste avalikustamist aktsiaid kokku. Ka palju räägitud tänase Tallinki eelkäijad omanikfirmad ostsid aktsiaid massiliselt kokku.
IMEMEHED VANA FORDIGA
Lomulikult ei leidnud tollal Rahandusministeeriumile allunud Finantsinspektsioon neist tehinguist, mis tsiviliseeritud maailmas selle tegijad kindla peale pikalt trellide taha viiks, mitte midagi taunitavat! 1997. aasta suvel täitis Finantsinspektsiooni juhataja kohuseid Indrek Jakobson, seejärel Marek Mägi. Hiljem leiame mõlemad mehed Ühispanga juhtide ja sõprade kontrolli all olevatest laevafirmadest – Hanschmidt ei unustanud sõpru tänamast.
Tallinki ja Andres Lipstoki ning temaga seotud nn Haapasalu mudaäri seltskonnast on ajakirjanduses juba küllaga juttu olnud. Sellesse aega jäävad liigutavad jutud, kuidas Andres Lipstok ja Toomas Vilosisus kordamööda päevinäinud Fordiga Tallinnas tööl käisid. Täna kuuluvad Lipstok, Vilosius, Sukles ja oma peidetud osaluse selles äris alles nüüd avalikustanud Hanschmidt nn Audi A8 klubisse.
KUUE KUUGA 34 MILLI
Poleks midagi imelikku, kui peagi selguksid nende äride tänaseks suuromanikeks muundunud Vahur Kraft, Edgar Savisaar, Tiit Vähi jt tollased võtmefiguurid. 1997. aastal pärast korteriskandaaliga peaministri ametist lahkumist kuulusid Tiit Vähile korter Tallinnas, suvila Kaberneemes ning maja Valgamaal, samuti kümne aasta vanune ?iguli 09. Vähil oli 950 tuhande krooni eest laene ja osalus kolmes tühises ettevõttes.
Kuid Vähi börsimänge rahastasid pangad ja ka Ühispank ning siiani salapärane offshore firma Caddick Corporation. See firma kuulus börsibuumi ajal ka Ühispanga suuremate osanike sekka. Pärast seda kui Vähile kuulunud Valga Group sai sellelt salapäraselt firmalt viimase rahaülekande offshore lihtsalt hajus olematusse! Augustist-detsembrini laekus aga sellelt müstiliselt firmalt Vähi Valga Groupi arvele 34,1 miljonit krooni!
Oma Fordid võisid just samal ajal toimunud kiire rikastumise tagajärjel saada ka Andres Lipstok ja Toomas Vilosius.
AASTA NÜÜD ON 2005|
ESIBANAANI MURETU ELUKE
Hanschmidt suutis luua terve fännklubi mõjukatest inimestest, kes tema tagumikku kuni elu lõpuni katavad ja lakuvad. Kas meil on lootust üldse kunagi teada saada Hanschmidti rajatud riigiametnike, võimurite ja sõprade kantimissüsteemi kogu ulatust? Vaevalt! Viimase aja skandaalide valguses võib ju sõpruskonnas riide tekkida, kuid Hanscmidti see eriti ei loksuta, sest paljude tänaste tipptegijate munad on kindlalt Ain kirjutuslaua sahtli vahel. Nii maksis riik Ühispangale kinni Siim Kallase kurikuulsa 10 miljoni dollari suuruse augu, et Ain-poiss selle oravate päästmiseks Eesti Pangale tagasi võiks maksta. Paljud tippseltskonna sigadused maksis kinni Eesti riik aastatel 1995-1997.
Ja lõppude lõpuks võib banaaanivabariigi esibanaan kõigile oma kunagistele abimeestele kõrge kaarega varba peale lasta, kohvri raha täis toppida ja siit uttu tõmmata. Poliitikud aga oma asju siin isekeskis klaarima jääma?