Ühel kenal juulikuu hommikul ärgates selgus, et olen kampsun. Kuulsin raadiost ja nägin päevalehest, et mina ja veel mitu minu sõpra ja võitluskaaslast on komponeeritud ühele pildile ning meid kokku on nimetatud kampsuniteks. Rõõmustasin, et mind on pandud väga heasse seltskonda, kuid esimese hooga ei taibanud, mis toimub, miks just kampsun? Suvel sobiks pigem rääkida linasest pluusist, kampsuneid kanname ju talvel!
Seda, et vanu isamaalasi on mitmed Res Publica taustaga IRL-i juhtfiguurid hakanud nimetama kampsuniteks, oli kuulda juba eelmisel sügisel. Siis selgus ka, et meie ühisesse erakonda kaasa toodud vana hea kontor Wismari tänaval läks müüki, mis andis põhjuse korraldada seal üks nostalgiline seltskondlik üritus, mille dress code’iks sai kampsun. Praegu, kodutuna, kui erakonna aadressiks pole ei maja ega tänav, vaid … postkast, on nukker meenutada aegu, kui meie majas pidasid koosolekuid mitte ainult Isamaaliidu liikmed, vaid ka teised isamaalised organisatsioonid, kui meie miljööväärtusliku maja aknad olid pidevalt tuledesäras. Õhkama paneb ju!
Rahvuslises pole midagi marginaalset
Kampsuni tõi kodumaisesse poliitikasse Kaido Kama, 1990-ndate esimese poole üks karismaatilisem Eesti poliitik, kes oli Isamaa valitsuse justiitsminister ja Andres Tarandi “Jõulurahuvalitsuse” siseminister. Temaga ühte ritta seadmine – see teeb au igale isamaalasele! Kui kampsun rõhutab rahvuslike aadete austamist ja kindlaid poliitilisi põhimõtted, millest ei taganeta, siis mis võiks rahvuslasele olla väärikam riietusese kui rahvusliku mustriga kudum? Kui see villane riietusese viitab ka kandjate konservatiivsele maailmavaatele ning säästlikkust ja kvaliteetset elukeskkonda hindavale elulaadile, siis mis meil saab selle vastu olla!
Isamaaliit on ajalugu, kuid kus on rahvuslike aadete kodu nüüd? Usun, et IRL-i kampsunid on need, kes hoiavad need aated ikka elus ja parlamendis, kuid tõsi on ka see, et järjest suuremate raskustega. Paljudele näib moodne väita, et rahvuslus on marginaalne ni??, mida toetab ehk vaid 2-3% valijatest! Seda väitvad – isikud ei taha samas ausalt analüüsida, mis juhtus Res Publicaga, kui selle toetus kukkus paari aastaga 25%-lt 3%-le! Samas kui kampsunite Isamaaliit oli teist korda oma ajaloos tulnud välja suurest mõõnast ning Res Publicaga liitumise hetkel mõõdeti meile 11-13% toetust. Hea oleks ka mõista, miks Reformierakonna populaarsus tõusis 2007|. aasta kevadel üle 30% ning on jäänud sinna tänini. Rahvuslike väärtuste alahindamine poliitikas pole kellelegi toonud edu, küll aga mainelanguse ja usalduskriisi.
Uue sajandi märksõnad on ikkagi vanad
Kui see teeb meist kampsunid, et me mõistame rahvuslust kui ühte kõige levinumat ja inimestele mõistetavamat ideoloogiat, mitte ei halvusta ega ignoreeri seda, siis on meid õigesti nimetatud.
Euroopa on oma poliitkorrektse multikultiga jõudnud ummikusse, rahvuslusega tegelemine on jäetud äärerühmituste osaks – tulemuseks on kapseldumine ja tigestumine, kogukondade sõjad ja võõraviha. Sest kui inimestega ei räägita asjadest, mis neile tõeliselt korda lähevad, siis kaob usaldus. Kui mõnede teemade käsitlemist peetakse soovitavaks ja korrektseks ning teiste puhul kirtsutavad nina rahvusvahelistes ülikoolides üleõppinud sinisukad ning ennast kohalikesse või Euroopa võimuhierarhiatesse sulandanud karjääribroilerid, siis vajab ühiskond eriti just neid, kes püüavad mõista inimesi.
Kodanikuühiskond, vabaühendused, inimeste vajadus südamelähedase identiteedi ja ühistunde järele – need on ka 21. sajandi märksõnad. Võimalik, et just sellel sajandil saab avatud rahvuslusest ja demokraatlikust rahvusriiklusest kõige levinum ideoloogia ja ühiskonnaelu organiseerimise vorm. Sest religioon jääb järjest enam inimeste isiklikuks asjaks, materialistlik kujutlus inimindiviidi üleolekust looduse ja ühiskonna üle jääbki teaduslik-tehniliseks utoopiaks, reaalset ja positiivset ühistunnet loovad aga suured rahvuslikud ideed ja eesmärgid.
Härrasmehe garderoob
Eks mind teeb kampsuniks see, et pean erakonda kui organisatsiooni üheks rahvuslikuks rikkuseks, kui korrata Jaak Aaviksoo öeldut. Hea erakond on see, milles elab rahva vaim ning mis kehastab inimeste soovi teatud viisil oma elu riigis korraldada. Hea erakond ei ole mitte “komsomolikomitee” karjäärihimulistele, kuid aadetest mittehoolivatele noortele, ega kommipood, mis jagab soovijatele nänni. Rahvuslik erakond ei saa olla ainult professionaalse kampaaniatiimi käepikenduseks ja suurearvuliseks paisutatud liikmeskond tüütuks, kuid paratamatuks massiks, sest “liikmete arv ju ka müüb!”. Mulle tundub, et Eesti poliitikas on praegu liiga palju karjääri- ja nännihimu ning liiga vähe tõsist soovi oma kodumaa heaks midagi ära teha.
Erakond on siis tugev, kui sinna minnakse midagi andma – oma aega, oma teadmisi ja nime ning kui on võimalik, siis ka raha. Erakond on tugev, kui sinna tahetakse astuda, mitte siis, kui sinna püütakse igasuguste nippidega liikmeid värvata. Igaühele ei sünni selga kampsun, igaüks ei kannaks kikilipsu. Sellepärast ongi demokraatlikus ühiskonnas võimalik, et iga maailmavaade ja poliitikategemise laad võib leida endale oma koduerakonna. Kui liiga erinevad maailmavaated ja meelelaadid satuvad ühte organisatsiooni kokku, siis sellest head nahka ei tule. Kampsunit ja smokingut üheaegselt ei kanta, küll on aga mõlemal riietusesemel oma koht härrasmehe garderoobis.
Jah, kui kõik see, mida me oleme Eesti poliitikas Isamaa ja Isamaaliidu nime all teinud, tähendab kampsuniks olemist, siis kannan seda nime ja kampsunit uhkusega. Riietusese on aus ja soe – küll aga tuleks muretseda nende pärast, kes vaid lipsuga ringi käivad, sest talv pole enam kaugel!