*
Ahto Muld (AM): Hiljuti lavastasid sa Moskva Novoje Operas Orffi “Carmina Burana”. Ehkki vastuvõtt oli ülihea, esimese etenduse ovatsioonid kestsid veerand tunni ringis, pole Eestis sest midagi räägitud. Miks?
Mai Murdmaa (MM): Sellele on iseenesest raske vastata. Ma arvan, et on olemas inimesi, kes üldsuse jaoks eksisteerivad ja on olemas inimesi, kes ei eksisteeri.
*
AM: Sind ei eksisteeri?
MM: Ma eksisteerin oma tööga kindlasti, aga ikkagi – ajast-aega käib nii, et osasid inimesi poleks nagu lihtsalt aeg-ajalt olemas. Mind on maha kantud, kogu lugu. Ausõna, teinekord tunnen ma ennast Eestis nagu välismaal.
*
AM: Kust see hakkas? Peale sinu on n.ö. tala saanud ju teisedki, Kaie Kõrbil oli jama jne. Miks peab see niimoodi käima?
MM: No kust see minul hakkas? Eks ta hakkaski Estoniast ära tulemisega, vastuoludest direktsiooniga, kelle pilti ma ei mahtunud, hakkas nagu Himmal või Kuningal. Juhtkonna nägemus ja meie nägemused lähevad ilmselt piisavalt lahku.
*
AM: Mis see on? Kadedus? Platsipuhastamine? Seisate te kellelgi ees?
MM: Muidugi ees. Eks nad vaatavad ka, et liiga kaua vänderdab siin, teeb omi asju. Vait ei jää, kuigi teeb.
*
AM: Tunned sa Moskvas midagi samalaadset?
MM: Niimoodi pole kusagil tundnud, et vanuse puhul mingi tõrge võiks tekkida. Mujal pole näinud.
*
AM: Mis sulle viimase Carmina variandi juures Moskvas kõige positiivsema süsti andis?
MM: Lihtsalt lõpptulemus oli ootamatult hea. Ma olen Carminat ka siin lavastanud, kuus? ei, kümme aastat tagasi. Vähemalt kümme. Aga siin polnud osasid asju kusagilt võtta. Moskvas ent oli väga hea koor, orkester, ka trupitreening oli väga suurepärane. Ühesõnaga, kunstiline resultaat oli see, mis tuju heaks tegi.
*
AM: Aga miks just Carmina?
MM: Tegelikult: Orff ei ole minu lemmikute hulgas.
*
AM: Oskad sa mingeid erinevusi välja tuua – Moskva balleti ja meie oma vahel.
MM: Meetodites ilmselt erinevusi pole. Need on? kuidas sulle öelda? Igal teatril on erinev maitse ja lähenemine. Estonias ei saa teha seda sama, mida sa Vanemuises teed. Selles mõttes polegi tarvidust Moskvaga võrrelda. Eestigi on piisavalt mitmepalgeline. Ma ise üritan ikka tunnetada, et teha nii, nagu teatrile oleks vajalik. Vanemuises saab rohkem eksperimenteerida, Estonia ajab konservatiivsemat asja. Praegu ju teengi Vanemuises, seal annab rohkem avangardi ajada.
*
AM: Kaie Kõrb sidus ennast kriisi lävel (tüli Estonia bossidega) Keskerakonnaga. Mingit kasu sellest polnud, ainult piinlik. Miks asjad nii lähevad?
MM: Sellele küsimusele on raske vastata.Ilmselt kunst sörgib poliitika sabas ja sõltub temast. Inimsuhted on tähtsamad kui kunstiväärtused. Sellega võidelda ei saa, tuleb õppida ellujäämiskunsti.
*
AM: Nii et – midagi pole teha?
MM: Ei. Eks sellega tuleb võidelda ikka ka.
*
AM: Sa ise lavastasid oma esimese asja 1963. aastal. See oli Tamberg.
MM: Ballett-sümfoonia. Mäletan visuaalselt, mitte emotsionaalselt. See tähendab, et silme ees kangastub mis toimus, ainult et ise oleks olnud justkui keegi teine.
*
AM: Ja sa õppisid Moskvas, professor Zahharovi juures.
MM: Õppisin küll Moskvas , aga vene-nõukogude balleti mentaliteeti ei ole kunagi omaks võtnud. Venemaa on tantsijate maa , mitte tantsukunsti maa. Mina olen oma põhilisemad asjad õppinud USA-st, sealt tulevad minu traditsioonid ja lähenemised.
*
AM: Sa oled koos töötanud ka näiteks Plissetskajaga, kes tantsis Stalini sünnipäeval. Palju te omavahel toona poliitikast, riigist ja ühiskonnast rääkisite.
MM: Plissetskajaga ma hilisemal ajal eriti ei suhelnud, tema on Moskvast, minu suhtlusringkond kuulus rohkem Piiterisse. Vanasti – muidugi. Eks ikka sai räägitud, kõigest. Surutisest rääkisime, ent üks asi: venelaste ballett seda muuta ei suutnud – ei seest ega väljast. Ka oma kunstis. Mõnes mõttes üritavad nad nüüd lihtsalt tasapisi järele jõuda. Seepärast just ütlesin ka enne, et ei tunne end kuidagi sealse balleti osana.
*
AM: Mis tundega uut asja lavastama hakkad?
MM: Alati peab arvestama, kus ja kellega teed. Isegi vanade etenduste ülekandmise puhul tuleb uute osatäitjatega arvestada ja teha korrektuure. Repertuaari valides tuleb arvestada kohaliku maitse ja oludega.