*
Ahto Muld (AM): Miks sina, Karl Martin, siiani tuntud kui tark, laisk ja seetõttu mugav inimene, võtsid vastu Kirjanike Liidu esimehe tänamatu töö, mis keeras tervise tuksi eelmisel esimehel Jan Kausil?
Karl Martin Sinijärv (KMS): Küllap on mul liiga hea tervis. Või vastupidi – mis ühel tuksi, see teisel paremaks. Ma arvan, et ma oskan selle tööga hakkama saada. Olen juba proovinud mitut, mille jätan meeleldi teistele.
*
AM: Aga alustame minevikust: Millisena sa liidu Kausi käest oma pihku said?
KMS: Normaalselt toimivana. Tarkade inimeste liit ei saagi mittetark olla. Paar lolli ainult kinnitavad reeglit. Ma nimesid ei tea nimetada, aga statistika kohaselt peab meilgi paar lolli olema. Küll nad end üles annavad.
*
AM: Muld loodab, et sul on liiduga vähemalt plaanid.
KMS: Ega Liit pole Tali pruut, et temaga plaani pidada. Isiklikult kahtlustan, et hoopis Liidul on minuga plaanid.
*
AM: Manifeste Muld eriti ei armasta, aga katsu praegu natuke manifesteerida!
KMS: Viime Eesti Kirjaniku Euroopa viie jõukama kirjaniku hulka! Toome tagasi ka!
*
AM: Hääletamisel kirjanike majas toimus üks lahe asi: oma kandidatuuri taandasid ühtäkki karsklane Remsu ja Maimu Berg. Kas see üldse oligi seetõttu valimine?
KMS: Mitte ainult nemad. Esitati veel hulk häid kandidaate Rummost ja Ehinast Kõusaareni välja. Kõik taandusid. Kui ka mina oleksin ennast taandanud, oleks juhatusel tulnud valida kohusetäitja ning uuel aastal uuele ringile minna. Aga ma mõtlesin selle ametikoha peale poolteist aastat ja päris tõsiselt. Ega taandunud.
*
AM: Siit edasi: kellel on Kirjanike Liitu vaja? Kas peale kirjanike ka kellelgi? Või kas kirjanikelgi?
KMS: Loomulikult eelkõige kirjanikel. Kui on vaja kirjanikke, on vaja ka Liitu. Ning kirjanikke on kindlasti vaja. Ka nendel, kes sellest ise aru ei saa, raamatuid ei loe ning endid ääretult kirjanduskaugeteks peavad. Aga ikkagi eestikeelses ilmaruumis elada eelistavad.
*
AM: Liidus on hunnik liikmeid. Milles seisneb nende aktiivseks liikmeks olemine?
KMS: Liidus on väga erinevad inimesed. Ka nende aktiivsus ja aktsioonid erinevad, kohati diametraalselt. Mis ongi hea.
*
AM: Mida sa Liidus kindlasti ei tee (näiteks mõni asi, mida mõned sult kindlalt ootavad)?
KMS: Ma ei hakka rahvust ühendama. Ma ei püüa näidata kirjanikke sellistena, nagu nad seda kindlasti ei ole. Ei halvemate ega parematena. Kui, siis mõnikord parematena. Sest see võib luua eelduse paremaks saamiseks.
*
AM: Kas nüüd hakkab Jan sinu asemel telesaadet OP tegema? Nii vahetuse korras.
KMS: Ei hakka. Mu leping kehtib. Kas see pikeneb, on minu ja tele vaheline asi ning ei tule jutuks enne suve.
*
AM: Mida sa praegu ise loed ja kirjutad? Ja kas sa ei karda, et uus amet selle võimaluse üldse ää võtab?
KMS: Luuletused tulevad ise. Loen palju, ent valikuliselt. Keskmise eesti mehe ärasuremiseni on aega jäänud umbes kümme tuhat päeva. See tähendab, et suurt üle kümne tuhande raamatu ei jõua läbi lugeda. Tuleb valima hakata. Pole vanad ametid võimalusi võtnud, ei võta uus ammugi. Pigem tuleb end kokku võtta ning kärmelt väljastada paar seni veninud raamatut. Saaks omaenese vaimlise platsi puhtaks ja oleks rahulisem tööd teha.
*
AM: Ega nüüd sind enam vist mugavas õllekas ei näe, nii et koos vana kambaga enam tiba rüübata ei saa?
KMS: Ammu pole aega olnud kõrtsus istuda ega ole ka õiget kõrtsu, kus olla. Kirjanike Liit asub tegelikult igasugu armsatele lokaalidele väga lähedal ja ega jututööd ainult kabinetis tehta. Nii et pigem näeb mind neis paigus hoopis rohkem. Hirm on, et koduköök ei kannataks.
*
AM: Sina kui absoluutse maitsmisega kokk ja kulinaar – mil moel kavatsed oma valimist köögis tähistada?
KMS: Munapühal lähen poodi ja vaatan, kas ja mis mulle silma hakkab. Ostan ära ja kukun tähistama. Ehk siis valmistama. Kui roog looma hakkab, kutsun mõne hea inimese külla.