*
Ahto Muld (AM):Mil määral peaks meie kultuuralise nädalalehe peatoimetaja erinema reaajakirjanikust?
Kaarel Tarand (KT):Tööülesanded ju ongi erinevad! Aga üldiselt ei oska ma ajakirjanikke mingitesse ridadesse liigitada või paigutada. Ajakirjandus on ikkagi üsna edevate inimeste mängumaa ja kohad esi- või tagareas valivad nad ise. Ega ju ametinimetus tekste või saateid tee, ikka inimene.
*
AM: Sirbile on ette heidetud sadat surmapattu, ehkki surma pole saanud keegi: liigset kitsust, klannistumist, eemalehoidmist muust ühiskonnast?
KT: Püsilugejate arvamusi tasub tõsiselt võtta, ülejäänud, ma arvan, ei tea täpselt, millest nad räägivad. Ma võtangi tõsiselt iseenda ja oma sõprade-tuttavate, kes on Sirbi lugejad, arvamust. Ainult et nende arvamuste hulgas ei domineeri etteheited. Ainus kirjapandud tekst, mille ümber peaksid saama kõik siinsed inimesed vastumeelsuseta koonduda, on põhiseadus. Sa ei taha ju, et Sirp oleks täpselt samasugune? Sirp kõnetab neid, kes on valmis vastama. Eesmärk ei saagi olla kõnetada kõiki. Kujuta ette, et näiteks mõnes naistevahetuse- või baariseebis oleks Sirbis kirjutatu keskne kõneaine. Või isegi Õnne 13-s. See poleks ju usutav ja hävitaks samaaegselt nii Sirpi kui neid seepe.
Küll ma siis kaagutan, kui mõni muna on ette näidata. Kui see juhtub kuldmuna olema, siis ehk võib see kaugemale kosta, nagu laulupeo ühendkoor. Saab näha!
*
AM: Praegu on kultuurajutud jälle kord orbiidil, hetkel keerutavad inimesed Toompeal 5- ja 18-protsendise käibemaksu üle kultuuraüritustele.
KT: See, kuidas avaliku võimu rahaasju praegusest mõistlikumalt korraldada, on väga pikk jutt ja üksikute elementide kontekstist väljarebimine või ühe eluala teisele vastandamine on väga libe tee. Aga üldprintsiibina – ei peaks püüdma liiga ahnelt maksustada neid, kelle eesmärk pole kasum või tulu. Ja teiseks, erandeid ei pea kartma. Liigne standardiseerimine vaesestab, mis sest, et maksuametniku töö on nii kergem. Erandid on ilusad ja rikastavad, neid tuleb soosivalt, mitte tõrjuvalt kohelda. Eestikeelne kõrgkultuur on üks selliseid suure globaalse juhuse sünnitisi, mis vajab erikohtlemist.
*
AM: Kultuura rahastamine on üldse igivana teema.
KT: Kõigepealt tuleb kindlaks teha, kui palju raha on parasjagu või piisavalt ja alles seejärel otsustada, milline on kõige tõhusam viis vajaliku summa kokkukogumiseks ning milline jaotamiseks. See kehtib kõigis eluvaldkondades. Ma ei ole kunagi aru saanud poliitikutest, kes paaniliselt kardavad maksukoormuse tõstmist. Mis siin karta on? Nii mõnigi majandus õitseb Eestist kõrgema maksukoormuse tingimustes vägagi kenasti. Kui on ühemõtteliselt kindlaks tehtud, mida on vältimatu teha, siis tuleb selle katteks ka raha koguda ja välja anda. Meie juhtidele meeldib mööda ilma uhkustada sellega, et meie riigi rahandus on laitmatus korras. Ja me saame kogu aeg kiita. Aga kellelt? Mine tea, äkki teavad nad seal IMFis ja Maailmapangas ka seda ütlemist, et “kiida lolli, ?”. Ühesõnaga, mis kasu on “korras rahandusest”, kui kultuuri kõht on tühi?
*
AM: Viimastel aegadel on erimeelseid inimesi süüdistatud tigeduses, õeluses, jne. On see nüüd ikka tõsine küsimus?
KT: Ei ole. Silmast silma suheldes saavad ju kõik ilma suurema pahanduseta, viisakalt asjad aetud ja mõtted vahetatud. Võimalik, et hea käitumine on sedavõrd suur pingutus, et pärast tuleb see kõik lõõgastuseks anonüümselt pritsitud sapiga kompenseerida. Aga suhtlemisjulgust pole kõigile antud. Peame veel ikka arvestama, et vabaduses on kasvanud ainult väike osa elanikkonnast, kõiki teisi on mingil määral hirmutatud või pandud tegema häbenemisväärseid asju. Sellest ka suhtlemisraskused. Kui tigedaga kohtud, tuleb nii kaua näovigureid teha, kuni tedagi lõpuks vabastav naer tabab.
*
AM: Kas netikommentaarium peaks minema Kapo kontrolli alla?
KT: Ei. See kommentaarium on meie rahvuskultuuri eripära ja seda tuleb üritada kasvatada, mitte ahistada. Kui mõne enam kui kümme aastat tagasi avalikku ellu astunud tegelase puhul võib veel öelda, et ta ei saanud nende kahuritega otsuse langetamisel arvestada, siis nüüd on ju igaühele teada – kui tahad teha karjääri, mis avalikku huvi pakub, siis selle hinna sees on ka netikommentaarid. Absoluutsele enamusele Eesti elanikest ei pühendata kunagi ühtki kommentaari. Nii et – valikuvõimalus on olemas. Ja kui oled korra valinud, siis pole enam midagi vinguda.
*
AM: Ühes loos ütlesid, et ei loe enda kohta netikommentaare. Seal, muuseas, räägitakse, et kogu teie perekond koosneb huligaanidest, ema välja arvatud?
KT: Mõnikord loen ikka. Aga huligaan on sõnaraamatu järgi avaliku korra tahtlik rikkuja. Me oleme huligaanid ainult juhul, kui avalik kord tähendab sõnavabaduse puudumist ja tsensuuri. Sõnavabaduse tingimustes ei ole rääkimises ja kirjutamises, avalikus elus osalemises jne mitte midagi huligaanset. Aga umbisikuline “väidetakse” iseloomustabki kõige paremini asja tuuma. Kes väidab? Neil ei ole nimesid ja nägusid – kas nad üldse olemas ongi, need väidetavad väitjad? Mulle igatahes pole ühtki tutvustatud.
*
AM: Näed sa näiteks Eesti ühiskonnas klannistumisohtu?
KT: Ei näe. Kui vaatame seda kirjut pilti, mis nüüdisaja vabameelsete inimeste perekondlikes suhetes valitseb, siis selle järgi vähemasti veresuguluse põhjal arvukalt klanne küll tekkida ei saa. Pigem võiks vere hääl mu meelest inimeste suhetes kõvemini kosta kui praegu. Mitte ringkäenduse või korruptiivsete tehingute tähenduses, vaid inimeste tihedamas ja paremas läbisaamises. Vaata, kuidas on arenenud tehniline tugi inimeste suhetevõrgule, ma mõtlen eeskätt arvutivõrku. Neil, kes piirduvad võrguehituses ainult “omadega”, jääb võrk väga väikeseks – ja sellega nii palju kärbseid ei püüa, et ellu jääda.
*
AM: Mil moel sa ise oma vaba aega veedad? Kui kultuurselt ja kuskohas?
KT: Vaba on ainult see aeg, millega midagi mõistlikku peale ei oska hakata. Mul niisugust aega ei ole, kogu aeg on midagi pingetpakkuvat või vajalikku teha. Töö on huvitav, pereelu on mõnus, magada on kasulik? Magamise kohta ma ei tea, aga kõigel muul, ma arvan, on küll kultuursuse tunnuseid. Kuid ega ma roppusi ja vägivalda ka unes ei näe.
*
AM: Mida sa praegu loed?
KT: Oo, see on iga intervjueeritava unelmate küsimus, millele vastates saab hästi tark välja paista. Ja mõni loodab isegi hääli saada. Farmipoliitik vastab, et Tammsaare, välispoliitik nimetab vähemasti Jakobsoni või Kissingeri, suur riigimees Churchilli, muidu hästi tark inimene ütleb Habermas või Foucault. Asi on ju selles, et pole mõtet nimetada nii uut ja värsket autorit ja teost, kellestmillest keegi midagi kuulnud ei ole.
Noh, mul pole hääli vaja ja ma ei tea, kui usutavalt see kõlab, aga eile lugesin läbi Worldwatch Institute’i ülevaate taastuvenergeetika arengust maailmas 2004|. aastal.
*
AM: Ja viimaks: millal oli sul viimati piisavalt sularaha?
KT: Suurte sularahakogustega askeldamine on pankade ja kuritegeliku maailma ala. Pisiasjadeks ikka on just sularaha ja kui see otsa saab, eks siis tuleb masinast juurde võtta või kaardiga maksta. Hasartmängur ma ei ole ja koju rahatähtedest tapeeti ei kleebi, mistõttu saan enam-vähem hakkama.