Ahto Muld (AM): Mis mees sa üldse oled? Telekast näeb sind viimasel aastal rohkem kui Urmas Otti, põhiasjalikult käib jahumine ikka reklaami ümber.
Marek Reinaas (MR):Olen parajalt paks ja parimates aastates mees. Nagu reklaami või ka Urmas Otti on mindki võimalik nupust sisse ja välja lülitada. Kui ma olen välja lülitatud, siis ma norskan, kui ma olen sisse lülitatud, siis ma kiusan Majasokku.
AM: Mul on alati tunne – kui vaatan ühiskonna teadjaid, kuid jätkupõliselt seletavaid edvikuid – et peaks neilt küsima: Mis su elu kreedo on, säin!
MR: Ka minul, Ahto, on tihti sama tunne. Teinekord ei suuda vastu pidada ja küsingi. Ka endalt. Siiamaani ei ole mõistlikku vastust saanud. Ma ei kaota lootust ja jätkan niikaua, kuni vastus käes.
AM: Õppisid juurat, miks sellel alal ei tööta? Igav?
MR: Seadused on kirjutatud selleks, et riigi sunnijõul panna inimesi ühel või teisel moel käituma. Ei läinudki kaua aega, kui ma mõistsin, et mul ei ole mingisugust tahtmist saada riigi õiguskorra valvuriks. Porgand on ju magusam kui kepp. Nõnda sattusingi reklaame kirjutama ning turunduslahendusi välja mõtlema. Ajukepp on ju isegi magusam kui porgand.
AM: Vahelduseks räägi, mihuke peaks olema Muld, et teda kellelegi pähe määrida – läbi sinu büroo näiteks?
MR: Selleks, et inimesed endale Mulda vabatahtlikult pähe määriksid, peaksid sa sisaldama uuenduslikke E-vitamiine ja Jojoba ekstrakti. Sa peaksid inimesed tegema kohevaks ja kõõmavabaks.
AM: Oled äsja saanud üheks KesKus´i osanikest. Miks seda vaja oli?
MR: Eesti on küllastunud mainstream-ajakirjandusest, mainstream-mõtlemisest. Arvamused, isegi erinevad arvamused, hulbivad siiski turvaliselt põhivoolus. Mina usun, et maailm peaks olema kirjum. Meie ühiskond vajab rohkem alternatiivset mõtlemist, teistsuguseid vaatenurki, teinekord kibedalt ausat väljaütlemist. Me vajame ajakirjanduslikke tekste, mis oleks midagi enamat kui lihtsalt pildiallkiri. Olen olnud KesKus’i pikaaegne lugeja ning arvan, et see ajaleht esindab Eestis nii vajalikku alternatiivset mõtet. Ma tahaksin, et me elaksime mitmekesisemas ja vabamas ühiskonnas.
AM: Aga mees, kuule! Ajalehe väljaandmine pole mitte heategevus, vaid äri!
MR: Ajaleht KesKus esindab reklaamiandja jaoks väga kvaliteetset sihtrühma – urbaniseerunud, mõtlemisvõimelist, kindlasti veidi skeptilist, haritumat seltskonda. Reklaamitegijana ma tean, et praeguses ühiskonna segmenteerumise ajajärgus on selle seltskonnaga usaldusväärse kontakti saavutamine reklaamiandjale väga oluline. Aga ka väga keeruline. Usu mind, kui see teadmine jõuab reklaamiandjani, tuleb ka äri.
AM: Vaatan seda pilti siin ja mõtlen: kas veedad tihti oma vaba aega küünlavalgel Anna Haavat tsiteerides?
MR: Oojaa! Küünlavalgus mõjub mulle väga lummavalt. Ma ei tunne ennast nendel hetkedel ära – Anna Haava tsiteerimine on üks kergemaid kuritegusid, mida ma küünlavalguse mõjul korda saadan. Seepärast ma kirikusse ei julgegi minna, mine tea, mis juhtuda võib.
AM: Okei. Aga ikkagi: kus sa oma vaba aega veedad?
MR: Oma vaba aega veedan ma igal pool, kus saab rahulikult laiselda. See on väga kvaliteetselt veedetud aeg.
AM: Mida sa praegu loed?
MR: Olen suur lugeja. Tihti avan raamatu ja hakkan pihta; samas mitte niiväga sageli ei jõua lõpuni. Pean tunnistama, et kadunud on oskus ränga tahtejõu najal end igasugusest jamast läbi närida. Eriti harva juhtub aga seda, et raamatut lugedes tekib kerge hirm, et see liiga ruttu läbi saab. Viimati juhtus see miskitlaadi Bukowski lugudega, mis olid hiilgavas Sauteri tõlkes.
AM: Millal oli sul viimati ebapiisavalt sularaha?
MR: Sularaha on kogu aeg liiga palju. Sularaha on üks mõttetu kraam – asjad, mis maksavad alla 50 krooni, võiksid olla tasuta, ülejäänud asjade eest peaks maksma kaardiga.