*
Ahto Muld (AM): Mulle näib, et juulilõpune Viljandi Folk sai alguse mingi sõpruskonna juhuslikust märsilohistamisest. On see nii?
Ando Kiviberg (AK): Märsilohistamine terminina mulle meeldib ning selle väljamõtlemise eest tahaksin Juku-Kallet siinkohal avalikult tänada. Ilma pugemiseta. Tasakaalustuseks olgu siinkohal lisatud – ma arvan, et ta on üks kole inimene?
Festival sündis Viljandi Kultuurikolled?i rahvamuusika eriala tudengite soovist leida oma ideele ja vaimustusele mingi avalik väljund. Me nimelt arvasime (ja arvame siiani), et pärimusmuusika kui rahvuse muusikaline emakeel vajab õpetamist ja propageerimist nagu gaeli keel iirlaste hulgas. Seetõttu asutasime Noorte Moosekantide Seltsi, et korraldada festivale, lastele õppelaagreid jne jne..
*
AM: Juba mitu aastat kostab kiunumist, et tegemist pole enam “korraliku” üritusega, vaid meinstriimi, kommertsi ja kokakoolaga. On sel alust?
AK: Kui mõne arvates ei tohi “korralik” üritus olla läbimõeldult ja vastutustundlikult korraldatud, sel ei tohi olla erasektori toetust ning inimeste hulgas menu siis kindlasti.. Selliste inimeste arvates on järelikult Üldlaulupidu ka kommerts. Meenutan siinkohal, et festivali eesmärgiks on pärimusmuusika propageerimine ja õpetamine. Propaganda on seda edukam, mida rohkearvulisem on auditoorium. Mina saan mõistest kommerts aru nii, et midagi püüakse inimestele maha müüa kasumi saamise eesmärgil. Viljandi Pärimusmuusika Festivali korraldab samanimeline mittetulundusühing. Sellega peaks kõik olema kõik öeldud.
*
AM: Sa ise mängid torupilli, ehkki vist üha harvemini. Aga torupillil on ju nii kole hääl!
AK: Minu torupillil on väga ilus hääl. Ja mulle meeldib oma mängu kuulata.
*
AM: Ega sa ise ometi ainult oma torupilli ja folki ei kuula?
AK: Muidugi mitte. Kuigi pärimusmuusika hulgas on lugusid mis mind ilmselt kõige enam üles kütavad. Ma kuulan kõike mis on tehtud hästi, vaimukalt ja meisterlikult. Eriti meeldib mulle kui instrumenti kästletakse osavalt ja kunstiliselt nauditavalt. Olgu tegemist millise muusikastiiliga tahes. Tunnen end võrdselt hästi nii suurvormi kuulates, kui üksikut maitsekat tänavamuusikut jälgides.
*
AM: Sind on süüdistatud ka õudses autoritaarsuses: Pärimusmuusika festival olla sinu riik ja sina selle riigi türann.
AK: Ma usun aristokraatiasse. Mul on enamasti kombeks oma vigu tunnistada ja vigadest õppida. Laeva tormis hääletamise toel ei juhita.
*
AM: Oled sa agressiivne ja mis juhtudel?
AK: Enamasti mitte. Ma olen intensiivne.
*
AM: Viljandi kultuurikolled?is õpetatakse pärimusmuusikat, ainult õpilasi kipub järjest vähemaks jääma.
AK: Hetkel on mõõna-aeg. Kuid ma usun, et see peatselt möödub. Aastaid ei olnud rahvamuusikaeriala lõpetanutel konkreetset väljundit. Muusika koolidesse õpetajaks minna reeglina ei saanud – rahvamuusikat ametlikult neis lastele ei õpetatud, ei olnud ka nn filharmooniat, kes oleks kutselistele pärimusmuusikutele kontserte korraldanud jne jne. Nüüd on see kõik muutumas. (Laste)muusikakoolide rahvamuusika õppekava on valmis ning ootab Haridusministeeriumi kooskõlastust. Ning Viljandi Pärimusmuusika Festival hakkab ise selleks filharmoonikas, kes professionaalseid muusikuid tööle hakkab võtama ning neile kontserte korraldama.
*
AM: Olid pikka aega muinsuskaitses. Mis sind sellega seob?
AK: Konservatiivne, alalhoidlik maailmavaade ning suhtumine pärandisse, kui korvamatusse väärtusse. Muinsuskaiste tegeleb ainelise pärandiga. Pärimusmuusika ona jällegi vaimne pärand?
*
AM: Muinsuskaitses suutsid maha pidada päris mitu jõulist sõda. Kuidas rindejoont takkajärgi hindad?
AK: Muinsuste kaitsmine on vajalik kuid tänamatu töö. Müts maha nende ees, kes oma elu sellele pühendanud on. Võidelda tuli ja tuleb ahnuse, lolluse, hoolimatuse, nahhaalsuse vastu. Näib et see võitlus on lõputu?
*
AM: Nüüd tulid muinsuskaitsest ära ja kavatsed Tallinnast Viljandisse emigreeruda. Kas Toomas Hendrik Ilvese salakaval soovitus või (terve) mõistuse kutse?
AK: Toomas Hindrek Elvise (Jaak Johansoni antud sõbralik hüüdnimi hr Ivesele) mõtted alternatiivpealinnast on kahtlemata kaasakiskuvad ja mulle meeldib samuti mõelda.. Kuid Viljandisse ära tuleku määras ikkagi elu. Pärimusmuusika on mu elu. Minu tegemised antud valdkonnas on paisunud nõnda mahukaiks, et nendega ei ole võimalik tegeleda muu töö kõrvalt. Ühel hetkel tuli lihtsalt valida?
*
AM: Mis see on, mis viimasel ajal nii paljudele Tallinnas pinda käib?
AK: Ma ei oska teiste eest rääkida. Nõmmel on näiteks VÄGA HEA elada. Minule meeldib. Tallinn on Eesti mõistes pöörane koht. Ühest küljest elu pulbitseb tormlevalt, kuid sündmuste ja olukordade kiire vaheldumine ei luba jällegi inimestesse küllaldaselt süveneda. Pealiskaudsed suhted aga head vilja ei anna?
*
AM: Muinsuskaitse, folk, torupill, Viljandi? Ütle, kas see on põgenemine – nagu mõned käivad Paldiski maanteel verd vahetamas?
AK: Mis aadressi seal Paldiski maantel silmas peetakse? Rocca al Mare kaubanduskeskus? Saku suurhall? Hipodroom? Tuletõrjemaja? Mul ei ole vaja kellegi ega millegi eest põgeneda. Ma teen seda mida ma armastan.
*
AM: Vaidlesid kunagi Ekspressis folkmuusika olemuse üle. Proovime uuesti. Misasi see rahvamuusika ikkagi on? Vennaskond on ju ka rahvamuusika.
AK: Me ei saanud tol korral Juku-Kallega üksteisest aru. Mina rääkisin pärimusmuusikast, tema jälle kaasaegsest rahvamuusikast.. Mõistagi on RAHVAmuusika see, mida rahvas laialdaselt oma elus tarvitb. PÄRIMUSmuusika ehk traditsiooniline muusika on inimpõlvi ületavad lood ja laulud, väljakujunenud iseloomulike muusikaliste ja keeleliste tunnustega. Viimane on ühele etnilisele grupile ainuomane rahvuslike tunnuste kandja esimene ei pruugi seda sugugi olla?
*
AM: Mida sa praegu loed?
AK: Hesse Stepihunti ja Marquezi Sada aastat üksindust. Vaheldumisi.
*
AM: Tunned sa ennast vanana? Kas või sulab ikka veel suus ära?
AK: Või sulab ja veri vemmeldab. Olen hilispuberteetik.
