Elame absurdi keskmes. Ega saa nõnda arugi, kus me õieti oleme. Veider on vaadata, kuidas üha kahanev rahvas, kellel on maad üleliiagi käes, koondub kokku väikesele territooriumile. See kõik toimub praegu Eesti ja Tallinnaga. Kui nõnda edasi läheb, on kõik see, mis meist siis järgi on jäänud, 2050. aastaks juba Tallinnas. Aga kõike seda peetakse meil üldiselt positiivseks arenguks ning kauniks tulevikuks. Nagu küllap ka rahva kahanemist ohtlikule tasandile.
TALLINN ON MUUTUMAS LINNUSEKS
Ei usu? Siis küsitlege väikelinnade ja maakoolide lõpuklasside õpilasi. Olen seda omal käel teinud ja saanud vastuseks pea alati: «Siin pole midagi teha. Lähen Tallinna!» Ja tõepoolest – õigus neil on. Enamikus Eestist pole justkui tõesti teha midagi, mis inimesel hinge sees hoiaks. Pole seal enam kasu ei tartlase tarkusest ega mulgi mõistusest. Tallinn on kõige selle taustal aga saanud tõeliseks Potjomkini külaks. Vaadake kasvõi vaid Urmas Oti saate Happy Hour tiitrikaadreid tuledes säravast eurolinnast – milline noor tahaks pärast nende nägemist enam istuda kodukandi pimedas ja porises põrgus. Mis kuramuse hea majanduspoliitika, mis õiglane turukäsi see selline on, mis asjad nõnda vildakalt paika paneb? Kuhu on kadumas meie mõistus ning iseseisev otsustusvõime? Et oleme Tallinnat muutmas linnuseks, kuhu kogu rahvas otsekui vaenuvägede saabumist kartes pageb? Mismoodi hakkab selline troppi kogunemine mõjutama edaspidi meie kaitsevõimet?
MIDA TEEKSID ZOOLOOGID?
Oleks sellise kogunemise puhul tegu loomapopulatsiooniga, tõuseksid zooloogid n.ö. tagajalgadele – mis on lahti! Miks need elukad elavatelt viljakatelt maadelt kivikõrbesse kogunevad? Mis üha kiirenevas tempos euroopalik- ameerikalikuks (ilus, hea, super) muutub, ent samas, kui ainult osataks vaadata, üha perverssemaks, sürrealistlikumaks, kasvava inimsõbralikkuse maski varjus üha inimvaenulikumaks saab. Mille kuradi pärast on meil vaja neid kesklinna pilvelõhkujaid, kelle kärbatand riista ja mudamina peavad need kompenseerima? Ning kes need kunagi maha lammutab, kui mõistus peaks pärast pikki eksirännakuid taas koju ilmuma? Zooloogid käivitaksid kohe ulatuslikud, murelikud uuringud – kahju ulukitest, ehk saaaks vaeseid mõistuseta elukaid miskit moodi aidata. Inimese jaburust ei uuri keegi.
Eesti punnkõhulised, paksperselised pintsaklipslased kinnitavad täissöönu leebusega: see on igal pool nõnda. Kogunevad, kahanevad, surevad välja. Meile on turvalisem minna nende järel. Muarahva võit! Tsivilisatsiooni imbumine ja hääbumine! Eh, tahaks unter Pri?ibijevi kombel käratada: rrahvas, käi laiali!
Ja vanake Ülemistest, ära maga, vaid tõmma vesi pääle!
