ARMASTUS VENE KIRJANDUSES: Jelena Skulskaja lugudesarja 13. osa. Hurmav jutustaja ning masside jumaldatud Aleksandr Kuprin, kes kirjutas „Granaatidega käevõru“, pidas end ise täiesti asjatult teisejärguliseks kirjanikuks.
On olemas üks vana anekdoot sellest, kuidas peavad ennast ülal erinevate rahvuste esindajad, kui satuvad asustamata saarele niisuguse seltskonnana, mis koosneb kahest mehest, kes ei ole omavahel tuttavad, ja neile tundmatust naisest. Mõlemad peenutsevad inglased saadavad näiteks oma ülejäänud päevad ja aastad mööda täielikus üksinduses, sest ei ole ju kedagi, kes neid kõiki üksteisele tutvustaks. Prantslased hakkavad lõbusalt kolmekesi koos elama. Venelastega juhtub aga nii, et naine hakkab armastama üht ja läheb mehele teisele ning kõik kolm on väga õnnetud.
Vene kurbmängud
Ma oletan, et inglased ei olegi nii väga peenutsevad ega prantslased nii kergemeelsed, kuid venelased on ikka endale kindlad – sellises kohas, kus armastusest ei saa surmatoov kurbmäng, jäävad voodilinad segi ajamata, sest armastus seal ei ööbigi. Võimalikke kurbmänge on täpipealt kaks – esimese nendest tingib jumaldamise objekti kättesaamatus, teise aga just nimelt see, et soovitu on kätte saadud, mis viib lõpuks välja samasuguse verise lahenduseni.
Tšatski on murest murtud seepärast, et Sofia ei vasta tema armastusele (Gribojedov, „Häda mõistuse pärast“). Onegin on õnnetu, sest Tatjana Larina ei taha temaga abikaasat petta (Puškin, „Jevgeni Onegin“). Bazarov sureb, ilma et olekski Odintsovat kätte saanud (Turgenev, „Isad ja pojad“). Anna Karenina viskub Vronski embusesse, seejärel aga rongi alla (Tolstoi, „Anna Karenina“). Katerina sööstab Borisile vastu, seejärel aga sööstab jõkke (Ostrovski, „Äike“).
Vene kirjandus kogus raashaaval kokku armastusega kaasnevate hädade näiteid ja tunnuseid ning miskipärast sai kõige puhtama, kõige ülevama ja kõige traagilisema armastuse sümboliks mõnes mõttes teisejärgulise kirjaniku Aleksandr Kuprini (1870–1938) jutustus „Granaatidega käevõru“. Jutustus vaesest telegrafistist Želtkovist, kes hakkas armastama vürstinnat, talle kaheksa aastat kirju kirjutas ja saatis nimepäeval kingituseks käevõru, mille peale naise vend ja abikaasa ta rangelt läbi noomisid, nii et ta võttis endalt elu.
Suguvõsa ainus varandus
Selle jutustuse ilmumise hetkeks oli vene kirjanduses juba olemas üks saatuslik käevõru, mille pärast hukkus Lermontovi „Maskeraadi“ kangelanna Niina – ta kaotas ballil käevõru, selle leidis teine naine, kes kinkis käevõru oma armukesele, Niina armukadetsejast mees Arbenin aga pidas kaasat abielurikkujaks ja mürgitas Niina. Lermontovi umbkaudu kakskümmend viis rubla maksnud käevõru ei kujutanud endast erilist väärtust ja Arbenini jaoks ei tähendanud see summa märkimisväärset kaotust – kaotuseks oli see, et ta jäi ilma usust oma naise armastusse. Kuprini „Granaatidega käevõrus“ on ehteasja väärtus oluliselt suurem, ja suurem mitte tegelikus rahas, vaid seetõttu, et käevõru on õnnetu telegrafisti Želtkovi ainus suguvõsa väärisese, mille too söandab saata kingituseks vürstinna Veerale. Aga enne seda võttis Želtkov granaadid hõbevõrult maha ja tõstis need ümber seest õõnsale kullast käevõrule (oletades nähtavasti, et kuld sobib vürstinnale rohkem kui hõbe). Ta ei unustanud juhtida oma kirjas tähelepanu asjaolule, et punaste granaatide hulgas on ka üks väga haruldane roheline, mis muudab käevõru omamoodi ebatavaliseks, nagu oli ebatavaline ja haruldane ka Želtkovi armastus ise.
„Granaatidega käevõrus“ räägitakse kahel korral väärisesemetest. Vürstinna Veera abikaasa kingib talle nimepäevaks imekaunid pirnikujulistest pärlitest kõrvarõngad. Hoolimata oma kõrgest seisundist ühiskonnas suudab vürst Šein üksnes vaevu ots otsaga kokku tulla ja on lähedal täielikule laostumisele – isegi naise nimepäeva tähistamine oli talle üle jõu käiv väljaminek. Õnneks saab ta võtta külalisi vastu suvilas, mis läheb maksma palju vähem kui ball linnamajas.
Midagi enamat kui asi
Võiks öelda, et nii mees kui ka õnnetu austaja kingivad vürstinnale midagi enamat kui asja – üks annetab perekonnareliikvia, teine aga teeb talle ilmselgelt sugugi mitte taskukohase kingituse, mis tähendab, et mõlemad on selle naise pärast valmis ükskõik millisteks meeletusteks.
On vaja nimetada veel üht hinnalist eset, millest jutustuses kõneldakse: õde kingib Veerale vanaaegse palveraamatu, mis on ümber kujundatud märkmikuks. Palveraamat on pärit 17. sajandist ja köidetud kulunud sametisse, millel väänleb erakordselt keerukas filigraanornament. Me saame ka teada, et Veera õde on abielus väga rikka ja väga rumala inimesega, kes on tema jaoks vastumeelne ja igav, ning ta lõbustab ennast uljalt flirtides ja endale ülemäära julgeid rõivaid lubades ja tunneb huvi hasartmängude vastu, kuid ei peta sealjuures meest mitte kunagi. Ja tema kallis kingitus on lihtsalt ekstravagantsus ega kujuta endast valmidust ohvreid tuua, anda ja rebida enda küljest lahti kõige väärtuslikumat.
Imeasju mainitakse jutustuses muuseas veel mõnel korral – õhtusöögiks valmistatakse kaluri toodud imepärast kala, keda õed huviga vaatlevad ja isegi puudutavad, et siis kiljatada, kui merikukk ennast palis liigutab. Ning külalistelt ootavad nad haaravaid ja enneolematuid pajatusi.
„Armastus peab olema tragöödia. Suurim saladus maailmas!“ räägib Veera nimepäevapeol üks külaline. Ja järgneb vahejutustus noorest lipnikust, kes on armunud polgukomandöri kõlvatusse morfinistist abikaasasse. Kui lipnik naise ära tüütas, käskis too tal oma armastuse tõestuseks ennast rongi alla heita. Ja lipnik tõttaski käsku täitma. Teda püüti rööbastelt ära kiskuda, kuid ta klammerdus nende külge ja rong lõikas tal mõlemad käed otsast. Temast sai kerjus ja ta suri plangu ääres.
Sellele järgneb aga vahejutustus mehest, kes armastas oma abikaasat niivõrd ennastohverdavalt, et kandis hoolt naise armukese eest ja oli valmis teda lahinguväljal omaenda elu hinnaga päästma.
…Aleksandr Kuprin oli hurmav jutustaja. Tema ise nimetas ennast teisejärguliseks kirjanikuks, kuid lisas, et see-eest on ta parim teisejärguliste hulgas. Kuprini kaasaegsed kinnitavad, et tulevane Nobeli auhinna laureaat Ivan Bunin oli talle tema kuulsuse pärast kade. Bunini raamatud trükiarvuga 200 eksemplari vedelesid müümata ladudes, lugejad aga jahtisid samal ajal Kuprini tuhandelistes tiraažides välja antud teoseid. Kupriniga ei olnud võimalik kuhugi minna, sest kõikjal piirasid ta sisse austajate ja austajannade hulgad. Ta oli lootusetu alkohoolik ning mürgeldas ja skandaalitses, kuid mingisugusel salapärasel viisil see kõik üksnes kasvatas tema kuulsust. Ta oskas härdaks muutuda ning edastada seda tõmmet sentimentaalsuse ja julmuse ühenduse poole, mida lugeja on alati jumaldanud.
Vene kirjanduses on küllap vist ainult Jessenin saavutanud samasuguse halemeelsuse ja südametuse sulami, mis tagas talle üldrahvaliku tunnustuse.
Kirjanduse naasmine ellu
„Granaatidega käevõru“ süžee võttis Aleksandr Kuprin elust. Ja nagu vene elus-olus kombeks, naasis see süžee tegelikkusse. Nii näiteks hüppas „Lumekuninganna“, „Tavalise ime“, „Draakoni“ ja teiste muinasjuttude autor, heasüdamlik draamakirjanik Jevgeni Švarts sügisel palitu ja kalosside väel kõrgelt sillalt Doni jäisesse vette, sest tema tulevane abikaasa käskis tal just nimelt niiviisi oma armastust tõestada. Nende perekonnaelu ei olnud õnnelik ja varsti nad lahutasid.
Vladimir Majakovski ütles oma armsamale Veronika Polonskajale, kes oli teatrisse proovile hilinemas, et kui too praegu ära läheb, siis ta laseb ennast maha. Naine väljus tema toast ega jõudnud veel mõnda sammugi teha, kui kostis saatuslik lask.
Ma tundsin noorpõlves inimest, kes laskis pärast hoolikaid ettevalmistusi rongil endal mõlemad jalad alt lõigata. Ta kiskus jalad oletatava vigastuse kohast veidi kõrgemal rihmadega kinni, et mitte liiga palju verd kaotada, ja palus mõnel seltsimehel endaga raudtee juurde kohtuma tulla, et nad ta – seda kõike muidugi aimamata – haiglasse toimetaksid. Kõik kulgeski tema stsenaariumi kohaselt. Selgitus oli aga niisugune, et ta armastas kirglikult üht õnnetuses mõlemad jalad kaotanud invaliidist neiut. Too aga keeldus kategooriliselt abiellumast, sest ei söandanud nõustuda ebavõrdse abieluga. Noormees taotles mitu aastat neiu nõusolekut, seejärel aga mõtles välja jalgade jõhkra amputeerimise, et ennast armastatuga võrdsustada.
Kui telegrafist Želtkov on ennast „Granaadiga käevõrus“ maha lasknud, saabub tema vaesesse elamisse vürstinna Veera. Ta näeb laual laipa, silmitseb selle nägu ja jõuab järeldusele, et seal peegelduvad samasugused kannatused nagu ka „suurte kannatajate“ Puškini ja Napoleoni surimaskil. „Veera … võttis kohe žaketi väikesest küljetaskust välja suure punase roosi, tõstis vasaku käega pisut kõrgemale laiba pea ja pani roosi parema käega tema pea alla. Sel hetkel ta mõistis, et see armastus, millest unistab iga naine, oli temast mööda läinud.“ Veera lükkas juuksed surnu laubal laiali, surus kätega tugevasti tema meelekohti ning vajutas tema külmale, niiskele laubale pika, sõbraliku suudluse. Seejärel läks ta koju tagasi, kuulas Beethovenit ja mõtestas muusika lahti nii: „Kuulake, praegu näitan ma teile õrnades helides elu, mis alistuvalt ja rõõmuga pühendas end piinadele, kannatustele ja surmale. Ma ei tundnud ei kaebust, ei etteheidet ega enesearmastuse piinu. Ma seisan sinu ees nagu ainus palve: „Pühitsetud olgu sinu nimi!““
Kuprinil oli nagu kõikidel väga andekatel, kuid mitte suurtel kirjanikel peaaegu igas asjas peidus pisike pettus. Loomulikult võib iga naine unistada sellest, et teda armastataks nii, nagu armastas „Granaatidega käevõru“ kangelane. Aga kas ta peab unistades lubatavaks ka seda, et temas endas ei teki vähimatki vastutunnet? Milleks ja kellele on vajalik armastus, millele on võimalik vastata üksnes surmajärgse haletsemisega?! Vastata Beethoveni kuulamisega. Roosiga. Laubale vajutatud suudlusega. Ei, ma oletan, et kõik unistavad vastastikusest armastusest – unistavad sellest harukordsest kokkusattumusest, mis mitteolemise tragöödiat mitte lähemale ei too, vaid edasi lükkab.
Kõik õnnelikud perekonnad
„Kõik õnnelikud perekonnad sarnanevad üksteisega, iga õnnetu perekond on aga õnnetu omamoodi,“ alustas oma romaani „Anna Karenina“ Lev Tolstoi. Võib-olla just nimelt geeniuse selle fraasi pärast on vene kirjandus suhtunud õnnelikesse perekondadesse alati põlgusega ega ole neid kunagi lähemaks uurimiseks välja valinud. Kuid „Granaatidega käevõru“ vürstinna Veeral on ju sisuliselt täiesti õnnelik perekond ning tark ja heatahtlik mees, neil puuduvad üksnes lapsed, kellega oma vaba aega täita. Ja nii tekibki tahtmine millegi enneolematu – olgu siis merikuke, Beethoveni või granaatidega käevõru järele.
Ja kui mõtlema hakata, ei olnud ju ka telegrafist Želtkovil erilist põhjust endale ilmtingimata otsa peale teha. Ta küll raiskas kroonu raha, aga temasse nagu omaenda pojasse suhtunud korteriperenaine oli valmis seda võlga hüvitama. Vürstinna mees ja vend kõigest sõitlesid teda ja palusid, et ta daami enam kirjade ega kingitustega ei kimbutaks. Veera ei andnud Želtkovi kaheksa aastat kestnud lembetunnete ajal talle kordagi alust arvata, et need võiksid olla vastastikused, nii et ka siin ei toimunud mingeid saatuslikke muutusi. Kuid Želtkov laskis ennast maha. Laskis ennast maha, et Veera tuleks roosi ja suudlusega. Et tema halli ja ilmetu elu kallaksid valgusega üle ere sähvatus, surmatoovalt julm armulugu, joobnustav romantiline vaimustus ja lend kuristikku. See lask oli ülimalt võimas hüüumärk Želtkovi saatuses ja võit selle üle, mis oli talle osaks langenud.
„Ma pole süüdi, Veera Nikolajevna, et jumal saatis mulle armastuse Teie vastu, armastuse, mis oli nagu määratu suur õnn. Juhtus nii, et mind ei huvita maailmas midagi muud: ei poliitika, ei teadus, ei filosoofia ega hoolitsus inimeste tulevase õnne eest – minule seisab kogu elu ainult Teis. … Ma olen Teile ääretult tänulik ainult sellegi eest, et Te olemas olete.“
Ma loen üha uuesti ja uuesti seda jutustust, mida armastavad miljonid inimesed. Minu isal Grigori Skulskil oli näidend „Tähtedele komistades“. Selles peavad kümnenda klassi õpilased aru armastuse üle ja üks tüdruk räägib, et tema tahaks üksnes seda, et tal oleks granaatidega käevõru. Temasse armunud poiss ei ole aga Kuprini lugenud, peab tema sõnu konkreetseks sooviks, töötab öösiti laadijana ja ostabki tüdrukule granaatidega käevõru. Alguses kahtlustatakse teda varguses, kuid pärast saab kõik selgeks. See oli imetore lavatükk tõe otsimisest. Ja selles kõneldi meie põlvkonnast ning kangelased olid mu klassikaaslaste ja minu enda pealt maha kirjutatud.
Aga tõtt öelda ei ole ma kunagi endale granaatidega käevõru tahtnud. Ma tean liigagi hästi (nagu teadis seda ka Kuprin), et endale ebajumala loonud ja talle kalleid ohvreid toov inimene lööb ühel heal päeval selle ebajumala ilmtingimata puruks, trambib tema peal jalgadega ja neab ta ära. Vürstinna Veeral vedas väga, et Želtkov ennast maha laskis ja ta ei jõudnud seda meest endale lähedaseks muuta, sest siis oleks Želtkov temaga kõikide oma alanduste eest arveid klaarinud.
Kuid Aleksandr Kuprin oskas petta nii, et sellesse on meeldiv uskuda!
Tsitaadid tõlkinud Voldemar Vent
Ta oli lootusetu alkohoolik ning mürgeldas ja skandaalitses, kuid mingisugusel salapärasel viisil see kõik üksnes kasvatas tema kuulsust.