Martini Jazz Café on koduks heale muusikale. Eks nime järgi saite juba aru, millisele. Tallinnas leidub küll jube hunnik rokipaikasi – mõned eriti hullud, mõned, tõsi, ka eriti head, on kõikvõimalikke trendipesasid, on tiskoteeke ja burgerlaid, on isegi mõned õlide baarid, ent jatsukohtadega pole paraku eriti vedanud.
Martini jatsupuhvet on küll pisike kui imetegu (Oskar Lutsu meelde tuletades), ent kui avamisest tingitud liigne steriilsus ära kaob, saab sellest kindlasti hubane koht, kus sõpradega väike naps teha, midagi süüa, tõsiselt head klassikalist jazzmuusikat kuulata ning niisama juttu ajada. Nagu üks jatsupuhvet olema peabki.
TOIDUNDUSEST
Lisaks on ta koduks ka heale ja kodusele köögile. Lõunapausideks on päris mõnus astuda suvise kuumuse ja ereduse eest veidi hämarasse, d?ässirütmides ujuvasse ruumi. Päevasupp maksab 20 ja -praad 35 krooni ning on uus iga päev. Kui päevaprae suuruse üle võib teinekord nuriseda, siis supp pole mitte ainult korralikult täis liha- ja viljasorte, vaid ka portsjon ise annab kõhutäie mõõdu välja. Ja mis veelgi olulisem – nagu peremees ise uhkelt kuulutas, on püreesupid kundede petmise metoodika alamliik ning neile näidatakse ust. Ühesõnaga, ei mingit püreesuppi Martini juures. Selle asemel kantakse lauda kas korraliku kanalihaannuse ning keele alla viivate klimpidega kanasuppi, või noodatäiest kalast valminud lõhesupp või mingi muu üllitis, mille põhiomaduseks on maitsvus koostöös kogusega.
DISAININDUSEST
Aga sisekujunduseks valitud värvide koha pealt võiks jalaga makku anda. No kesse kasutab väikeses ruumis jõhkertugevat sinise ja punase kombinatsiooni? Ei tea, võib-olla on see trend, aga sel juhul mitte eriti hea trend.
Siinkohal korvab eelmainit minnalaskmist muidugi trobikond fotosid jazziklassikutest – nood on suured ja varjavad seina enam-vähem ära. Nii saab istuda ja vaadata otsa kas kasakasoenguga (miks küll?) Ella Fitzgeraldile või punnissilmsele Louis Armstrongile (kes närib trompetit) ja kogu samas stiilis ilma teinud ameeriklaste kambale.
Ja mis eriti oluline – õhtuti (nädalavahetusel) mängitakse puhveti nurgas elavat jatsu. Elav muusika aga, nagu teada, on iga koha tegelik pärl.