Pikema aja jooksul on lehed alatasa andnud hinnanguid, kellest või millest meie kultuuriminister Rein Lang ei hooli. Küll ei hoolivat ta lõppematu sulehaardega Cartlandist ega kohaliku mõjuvõimuga raamatukogumutist. Ükskõik, mis minister kostab, kohe on kisa valla, et näe, jälle tallab ebaõiglaselt kellegi tunnetel.
Väga võimas sooritus
Selle aasta 13. jaanuaril ujus kultuuriminister ajakirjanduse hinnangutega vastassuunas ning näidates üles – ohhoo, kaartlandid! – hoolivust, avaldades Kultuuriministeeriumi Eesti Muuseumide Aastaauhindade üleandmisel Kumus kolmekordset tunnustust rahvusvahelisele näitusele “Bosch & Bruegel. Ühe maali neli jälge”. Kolmekordne tunnustus kätkes endas teadusauhinda ürituste kategoorias, aasta konservaatori tiitlit ning aasta turundajaks ehk Turunduse MuuSaks pärgamist.
Kirjutan mitmekordselt oma mõtetes ja siin paberil alla Kadrioru kunstimuuseumis nähtavale Bosch & Bruegeli näituse tunnustamisele. Ma ei ole küll suur kunstitundja, kuid ainult pime näitusekülastaja või ülikiuslik kunstikriitik jätab märkamata, millise hoole, motiveerituse ja armastusega on kolm aastat (2009|-2011|) tööd teinud rahvusvahelised erialaspetsialistid Taanist, Suurbritanniast, Hollandist, Belgiast ja Eestist. Ja mis peamine, tööd on tehtud tulemuslikult (loomeinimene, anna mulle kohe andeks sellise sõnavaliku patu eest) – see tähendab, et näitus imeb su endasse esimesest sekundist ning saadud emotsioon ei lõpe muuseumist lahkudes veel päevi. Kui siiski.
Mind viis väljapanek igal juhul otse keset aega, kellegi töötundidesse, kellegi ränka nikerdamisse, kes on vaeva näinud sinu nimel, et saaksid tunnikese või paar nautida 16. sajandist pärit Madalmaade kunsti. Ja veel saad hulga puutetundlike ekraanide vahendusel sõna otseses mõttes nende maalide sisse ronida, sonkida lahti iga pintslitõmbe ja värvikihi, mille kunstnik on lõuendile jätnud.
Mammonakummardajate kibedus
Vaatamiseks välja pandud neli ligi 500 aastat vana ja motiividelt sarnast maali kujutavad uustestamentlikku lugu kaubitsejate ja rahavahetajate templist väljaajamisest. Vaatamata usulisele lähenemisele ei ole tegu otseselt religioossete kunstiteostega, vaid siin on kasutatud piiblilugu ettekäändena kodanliku kristliku moraali jutlustamiseks.
Piltide sõnum lihtlausetega on: kes kummardab liigselt mammonat, see elab pettuses. Pühendunud maiste hüvede kummardajad on määratud hukatusse. Indulgentside müüjad (ka välismaalastele) väärivad kriitikat. Teisisõnu, 1560.-1575. aastatel maalitud vaimsete väärtuste sõnumid on ehk liigagi aktuaalsed tänases Eestis.
Ei ole teada, kes on näituse piltide autorid. Ega see fakt suurt midagi muuda, sest, ütleme, näiteks Pärdi muusika kõlab hästi ja võimsalt ka siis, kui sa oma rumalusest ei tea, et mängitakse Pärti.
Nii. Ja siis on veel staarid Hieronymus Bosch (1450-1516) ja Pieter Bruegel vanem alias “Teine Bosch” (1526/30-1569). Nemad on ikoonid, kelle loomingu mahamaalimises on põhjust nelja näituse maali seostada.
Populaarsed kalakesed
Tõenäoliselt on valminud maalid ajavaimus, kui Antwerpen elas Boschi kunsti vaimustuse lainel ning tema maalide kopeerimine ja jäljendamine oli vägagi levinud.
Hoolimata tõigast, et Bosch joonistas ja maalis palju, võttes appi ka assistente ja õpipoisse, ei suutnud ta lõpuks ikkagi nõudlusega võidu joosta. Nii tekkis hulgaliselt tema jäljendajaid.
Üks osavamaid oligi Bruegel ehk “Teine Bosch”. Tema joonistas Boschi stiilis suuri ja väikseid kalakesi osavamalt kui algne autor ise ning müüs siis need Boschi nime all kiirelt maha. Näituse piltidelt ei leia omal ajal nõutud kalakesi, küll aga kubisevad fantaasiaküllased maalid teistest boschilikest figuuridest – mustlased, deemonlikud elajad, ühiskonna marginaalid, kerjused ja sandid.
Selline sümbolite kasutamine tagas publikumenu ja müügiedu tollal ning tagab ka täna, ja kahjuks mitte ainult kunstis.
Paari lühilausega
Näitus on avatud veel loetud päevad. Mine ja vaata, sest eestlased on selle projekti raames välja valitud rahvas – meie oleme ainukesed, kes näevad nelja boschilikku maali korraga. Teistele, taanlastele ja ?otlastele, eksponeeritakse ainult ühte, nende muuseumile kuuluvat maali koos multimeedia osaga. Lihtsalt vanade maalide transport ja eksponeerimine on tulikallis isegi meist jõukamatele rahvastele.
Ja veel. Tegelikult oleks saanud selle loo kirjutada ka paari lühilausega.
Nimelt niimoodi: Näitus “Bosch & Bruegel. Ühe maali neli jälge” annab väga positiivse elamuse ja kogemuse. Näituse korraldusse pandud rohked töötunnid peegelduvad rahuloleva külastaja silmades. Rohkem selliseid vana ja uut emotsiooni ühendavaid näitusi!
Ja peamine, lubage kultuuriministril hoolida ja ta hoolib.
*
Tehnoloogiline tulevärk
KIHT-KIHITI TUNGIMINE: Kert Valdaru ütleb, et see lõik on edasijõudnutele – kes on juba edasi jõudnud, võib vahele jätta. Nimelt pajatab kuraator Greta Koppel, kuidas sündis pildianalüüs.
Nende nelja maali puhul teostati ühtsete standardite alusel nii infrapuna-, röntgen- kui ka pigmendiuuringud, lisaks teostati võrdlev pildianalüüs ning dendrokronoloogia. Tulemusi hindasid üle omakorda valdkonna tippspetsialistid. Vähe on Euroopas ja maailmas näitusi, mille n-ö metodoloogiliseks tugevuseks on see, et maalidele on teostatud paralleelselt nii mitmekesised uuringud.
Suur elamus oli, kui meeltes ühinesid maalidel kujutatud vanad väärtushinnangud nüüdisaegsete väärtushinnangutega. Sama võimas kogemus oli kogeda moodsate tehnoloogiate abil vanade väärtuslike kunstiteoste kiht-kihiti uurimist. Sulle on antud ainulaadne võimalus riietada lahti maal. Saad alustada maali pealiskihist kui palitust ning jõuda lõpuks maali algse visandini kui naturaalse palja ihuni, kus näed autori (kunstniku või looduse) algset visandit ilma vigade paranduseta.
Näiteks on Kadrioru kunstimuuseumile kuuluvalt maali alusjooniselt võimalik tuvastada, et maali on maalinud kaks kunstnikku ning maal peidab oma sisemuses ülemaalitud loomi. Et nii Kadrioru kunstimuuseumi kui erakogusse kuuluva maali aluspaneelid pärinevad Poolast. Glasgow muusemi maalilt avastad, et maalile vanema ilme andmiseks on värvidesse lisatud tahma. Saad teada, et hoolimata viiesajandilisest ajavahest on võimalik hinnata, et Taani Rahvusgaleriile kuuluv maal on mõned aastad vanem kui Kadrioru muusemi oma. Väga märkimisväärne on, et kogu näituse pildi sisse mineku multimeedia osa on toodetud Eestis.