Praeguseks on minul ja umbes 14.000 minu saatusekaaslasel koolis käia veel umbes kaks nädalat, millele järgneb kuu ajaline eksamiperiood ning pärast seda veel juuni keskpaigas toimuv pidulik lõpetamine. Hetkel näib see kuukene-kaks pikemana kui sada aastat.
KÕIGEST LÕPUKIRJAND
Ametlik algus sel kõigel oli mõni aeg tagasi, ühel laupäeval, kus kõik 14.000 abiturienti kirjutasid lõpukirjandi. Küpsuseksami juhatas sisse meie uue punapäise haridusministri Repsi Kaplinski tsitaatidest kubisev kõne, mis pidi kõiki abituriente innustama kirjutama ja mõtlema.
Seda ma ei tea, kuivõrd uue haridusministri kõne kedagi innustas, ent närvipinget see oluliselt küll maha ei võtnud.
Lõpukirjandist on kõigi nende aastate jooksul tehtud hiiglaslik mull, justkui oleks tegemist kõige raskema eksamiga. Aga tegelikult ta seda ju pole, on hoopiski kõige kergem eksam. Küpsuskirjandi kirjutamiseks ei pea ükski inimene teadma Esimese maailmasõja daatumeid või taimeraku ehitust. Kirjuta mida tahad. Kirjandiga on suht võimatu ka spikerdada, mistõttu kõik need uued turvameetmed näivad täiesti mõttetuina.
Meil ei tahetud alguses isegi hästi WC-sse ja suitsule lubada. Lõpuks, siis kui nikotiininäljaslaste käteväristamine juba liiga avalikuks läks, siiski lubati.
Õpetajad ei näita küpsuskirjandi kirjutamise ajal üles just kõige suuremat mõistvust. Näiteks: abiturient, kes niigi pabistab ja on terve nädalavahetuse ladinakeelseid sententse pähe tuupinud, saab pliiatsiga mustandi kirjutamise eest sõimata. Teine asi: 6 tundi on aega mõtlemiseks ja kirjutamiseks, aga sisemisest arutelust ei tule suurt midagi välja, kui mõni õpetaja spikerdajate otsimise tuhinas mööda klassiruumi jookseb.
LETARGILINE OLEK
Kaks nädalat enne esimest eksamit – küpsuskirjandit, on inimestel kõigist teistest ainetest juba jumala ükskõik. Koolisoleku sagedus on keskmiselt umbes 10 inimest tunnis. Mulle näib, et abituriendid on kõigi eksamite ootel nii ära hirmutatud, et muudest asjadest enam mõelda ei suuda.
Peale selle muidugi, et mida oma eluga pärast lõpetamist peale hakata.
Isegi paljudel õpetajatel on suhtkoht savi. Üks suvatses isegi nädal enne lõpukirjandit haigestuda, nii et komade, jutumärkide harjutamine jäi ära. Aga nojah, koolis ei käida mitte õpetamas, vaid raha teenimas. Säh sulle motivatsiooni.
Vaene klassijuhataja. Praeguseks on ta kõrgematelt instantsidelt klassivaimu puudumise ja muude taoliste asjade pärast nii palju sõimata saanud, et tal on tekkinud teatav tuim paksunahalisus.
KUNAGI POLE HILJA
Kuna viimane palavikuperiood kestab vaid kuu aega, peavad kõik siiski millalgi kohale ilmuma ja oma asjad – kes paremini, kes halvemini – ära tegema. Taas kord esimesse tundi mitte jõudnuna tuleb mulle meelde aastat paar tagasi Rocca al Mare koolis juhtunud sündmus, mille käigus kaks nädalat enne lõpueksameid pool klassi ootamatult koolist välja visati.
Päris õudne stsenaarium. Eriti sealse kooli lapsevanematele, kes aasta-aastalt mitmekümnetonniseid õppemakse tasunud. Nädal aega enne esimest eksamit näen positiivse hetke jooksul, et ligi pooled kohalolijatest loevad raamatut, kes Raimond Kaugveri, kes Juhan Viidingut.
Kunagi pole hilja.
Kusjuures päev enne kirjandit aitan klassivennal tulevase ajalooeksami ootuses mitu Keskraamatukogust pärit tellisemõõtu maailmasõjaraamatut ära vedada.
“ÄRA MINU AINES EKSAMIT TEE!”
Tegelikult sai õpetajate ja õpilaste poolne eksamipalavik alguse juba palju varem ning nii mitmedki lahendasid selle probleemi üsna kummalisel ja ebaõiglasel moel.
Detsembris pidid kõik abituriendid valima riigieksamid, mida kevadel teha. Mu tuttavale, kes seisis sama valiku ees, soovitasid kõik õpetajad – ilma ühegi erandita – teha see mõnes teises aines. Põhjuseks tõid pedagoogid noore inimese rumaluse.
Mis tunne peab olema 18aastasel sellil, kellele öeldakse: Ole hea ja tee eksam mõnes teises aines, minu aines saaksid sa liiga vähe punkte. Paha tunne – olgem nüüd ausad.
Kõne all olev noor inimene tegi oma valikud siiski ära, hoolimata pedagoogide eneseup itajalikest seisukohtadest. Kuna mitte ühegi õpetaja palk ei ole otseses seoses eksam itega, siis minu soovitus kõigile tõbrastele, kes noorele inimesele nii ütlevad, on, et nad hoiaksid moka maas ja ruineeriksid oma lapsi, kui tahavad!
ÜLIKOOL, AINUS JÄRGETAPP?
Abiturientidel lasub peale õppimise veel kohustus või siis “privileeg” käia enne lõpetamist kutsekomisjonis, valgustamaks juhtkonda selles, mida kavatsetakse pärast lõpetamist oma eluga peale hakata. Oma eluga midagi peale hakkamist tuleb lugeda kui küsimust, kas planeeritakse ülikooli minna? Nagu mulle peale üheksanda klassi lõpetamist öeldi, on gümnaasium või keskkool otseseks vahesammuks põhi ja kõrghariduse vahel. Keskharidust pakkuvad koolid eksisteerivad paremusjärjestuse – mitu protsenti inimestest on pärast lõpetamist kõrgharidust omandama läinud – alusel. Kusjuures enamik lõpetajatest planeerib ja soovibki ülikooli minna.
Mina näiteks mõtlesin, et vastan juhtkonna ootusärevale küsimusele, mis minust edasi saab: “Hakkan autoomanikuks.” See tõenäoliselt mõjuks sarnaselt sellega, kui vastaksin, et hakkan koduseks. Tasub proovimist. Armsad noored inimesed, nähke enda ees ka teisi variante peale ülikooli. Olgem nüüd realistid, enamiku tegevusalade jaoks ei ole mitte mingit kõrgharidust vaja.
VASTAME – ILUSASTI JA VIKSILT
Ilmselt aga on praegustele abiturientidele juba hilja rääkida reisimisest, töötamisest või muust eneseteostamisest peale kõrghariduse. Nii ma siis kujutangi ette, kuidas me terve klassiga seisame, ilusasti ja viksilt, valged pluusid, mustad seelikud ja ülikonnad seljas ning vastame ilusasti ja ikka viksilt, et lähme ülikooli.
Mõni aeg tagasi rääkisime tuttavaga kõrghariduse üleproduktsioonist jms ning leidsime, et tegelikult ei ole asi ei ülikoolides ega edukultuses, asi on selles, et see nn. keskkool või gümnaasium ei õpeta mitte ühtegi inimest mõtlema. Keskharidus oma numbrilistele tulemustele orienteeritusega mitte ei avarda, vaid ahendab õpilase maailmapilti. Selle tulemuseks on see, et õpilased peavad riigieksameid oma elu tippsündmuseks ja ainsaks hüppelauaks.