SOTSIALISMIST KUI INIMKONNA ÜHEST LOLLIMAST IDEEST: Majandushuviline röövlind Kakk Valter peab kõrgelt puuoksalt metsajutluse noortele roosadele sotsialistidele. Tahate olla vabad, mis? No siis ärge olge sotsialistid!
Noh, pupsikud, kuidas on? Mul on muidu hästi, kui kevadel paistavad lillede ja liblikate kõrval välja tulevat ka igasugused päevavargad ja muidu sotsialistid. Sellised nooremapoolsed – rõõsad ja roosad. Ei, noorena tohib naiivne olla küll. Aga suuremana enam ei maksaks! Seega tuleb kakk ja annab väikse tõuke täiskasvanuks saamisel ning käsib päevade varastamise lõpetada! Loetagu läbi ja lõpetatagu lapsik arusaam roosast maailmast! Sotsialism on tore, kuid see on muinasjutt! Ah et kuidas? Lihtsalt sellepärast, et see ei tööta! Ei usu? No aga vaatame, kuidas sellega on.
Plaanimajandus
Kujutage, kallid noored roosakesed, ette olukorda, kus valitsus üritab olla teie kõigi isiklik kokk, otsustades, mis on menüüs ja kui palju te tohite süüa. Juba lappab, mis? Aga teil on ju oma maitse-eelistused? Aga te ju mõnda asja nähes juba ei suuda olla, selle söömisest rääkimata! Mõni ei tohigi mõnda asja süüa, sest tervis ei luba kohe üldse!
Sotsialistide lemmikul ehk plaanimajandusel on muude probleemide kõrval probleemiks see, et kogu olulist infot ei suudeta arvesse võtta. See aga tekitab olukorra, kus “isiklik kokk” pakub kõigile sama jama – alates gurmaanidest ja lõpetades allergikutega. Kõlab põnevalt? Ei tule mingit jama sellest, ah! Kakk teab! Kakk mäletab.
Sotsialistide “õilsate kavatsuste” kaasprodukt on ka igasuguse majandusliku motivatsiooni hävitamine. Kujuta ette, et sa tahad avada oma – no ma ei tea – limonaadi müügileti, aga siis tuleb valitsus ja võtab pool või enam su sidrunitest ära, sest, noh, see on ainult õiglane, eks? Sotsialistlike poliitikatega kaotab limonaad oma värskuse ja äkki polegi enam kedagi, kes tahaks neid sidruneid pigistada. Kes oleks arvanud, et edu maksustamine jätab meile kõigile hapuka järelmaitse suhu… Ei, maksud on vajalikud küll, kuid need peavad olema sellised, et limonaaditegijad teevad seda limpsi hea meelega. Sotsialistid aga ei oska maksudega piiri pidada!
Hindade moonutused
Hindade moonutused ja defitsiit on samuti sotsialismiga kaasas käivad nähtused. Te ilmselt pole proovinud õitsva sotsialistliku puuduse ajal tualettpaberit osta. Mina olen! See on umbes sama keeruline kui nõela otsimine heinakuhjast, välja arvatud see, et heinakuhja asemel on bürokraatia ja nõel on sinu põhivajadused.
Sotsialistlikud majandused armastavad hindadega mängida, aga kui turu nähtamatu käsi ära raiuda, muutub Saharas liiv defitsiidiks. Te ütlete, et ei, kuid meil ju on tualettpaberit praegu piisavalt. Kuhu see siis kaoks? Tuletage seda limonaadiletti meelde: kui maksud on liiga kõrged, siis keegi ei pigista ei sidruneid ega taha tualettpaberit toota. Kui me lisame siia sotsialistliku valitsuse poolse meelevaldse hindadega vallatlemise, kus toote lõpphind ei kajasta sisendite hinda ja tootjat motiveerivat kasumit, siis pühite varsti ajalehega ja see pole tervislik, mu noored roosad pupsikud!
Bürokraatlik ebaefektiivsus tuleb veel ka. Ah need valitsuse paberimajanduse ja bürokraatia rõõmud… Sotsialistlikes süsteemides kasvab bürokraatia kiiremini kui hallitus leival. Otsuste tegemine võtab kauem aega kui laiskloomal hommikune kojutulek ja kui midagi saab tehtud, siis on võimalus, et otsus on juba aegunud ning haiseb hullemini kui üle-eelmisel nädalal akna peale tassi sisse jäetud piim.
Majanduslik stagnatsioon on sotsialismis kindel
Teate, et öeldakse: “Kui miski pole katki, siis ära paranda!” Noh, sotsialistlikes majandustes nad seda memo ei saanud. Kui turumajanduses ajavad konkurents ja soov saada kasumit üha uute saavutuste poole, siis sotsialismis vajub majandus ära nagu meeleolu vanadekodus pärast “Aktuaalset kaamerat”. Kõik tahavad tuttu, sest mis seal ikka. Seega saab kena koguse stagnatsiooni. Elu paremaks ei lähe. Ja siis läheb juba halvemaks ka.
Ettevõtlus ja innovatsioon pärsitakse ära. Kujutage, pupsikud, ette maailma, kus ettevõtjad üritavad valitsuse loodud tohutu koguse regulatsioonide rägastikus ellu jääda. Sotsialistlikud majandused suruvad innovatsiooni maha kiiremini kui saab öelda “patenteerimisel”, jättes ettevõtjad tundma end rohkem tsirkuseartistidena, kes hüppavad rõngast läbi, kui radikaalsete uuendajatena, kes uut ja huvitavat loovad. Motivatsioon, sõbrad, motivatsioon! Seda peab olema, sest muidu sureb innovatsioon. Muide, ka see innovatsioon, mis peaks aitama planeeti päästa.
Ressursside jaotumine
Unustage pakkumise ja nõudluse tasakaalu kaunis mäng; sotsialistlikes majandustes on kõik puuduse ja käsu mäng. Kui plaanimajandajad juhivad asju, siis ressursid jaotatakse meelevaldselt ja kaootiliselt.
Noh, sedasi nagu pitsaköögis, kus ühel pitsal on kogu juust, teisel kogu vorst ning küsimust, kas ananass pitsa peale käib, ei tekigi, sest ananass on defitsiit. Enamik pitsasid ei saa mingit katet ning päris kindlasti pole ka neil, mil kate on, piisavalt eri sorti katet. Kaos. Bardakk, ma ütleks!
Turg oskab paremini jaotada, sest see on paljude inimeste kollektiivne otsus. Plaanimajandus on väheste ja mitte eriti tarkade otsus. Saate aru küll.
Kui sotsialistlik võim võtab su palgast liiga suure tüki, siis töötundide tegemine kaotab oma võlu kiiremini kui seisma jäänud hommikune võileib oma värskuse.
Sotsialistlikud poliitikad muudavad raske töö hamstrirattaga võrreldavaks – palju vaeva, aga sa kunagi ei jõua kuhugi. Kaua sa sedasi viitsid, ah? No ja nii ongi, et ei viitsi – ja siis, kui viitsid, viitsid halvasti. Sotsialism on kvaliteedi vaenlane. Sotsialistlikus keskkonnas toodab ka tubli inimene saasta.
Isiklik vabadus?
See sotsialistidele ei meeldi! Sotsialistlikud režiimid armastavad rääkida võrdsusest, aga kui kõik on võrdselt õnnetud, on siis hea või? No mõne meelest on, kuid nemad on vanad, õelad ja kibestunud. Teie olete noored ja ei tohi nii mõelda. Isiklikud vabadused ei tohi jääd bürokraatia ja reeglite tallata. Indiviidi ei tohi ära taandada. Eks ole? Tahate olla vabad, mis? No siis ärge olge sotsialistid!
Ajaloolised sotsialismi läbikukkumised peaks olema õpetlikud. Alates Nõukogude Liidust kuni Venezuelani on sotsialistlikud eksperimendid jätnud endast maha majandusliku laastatuse, mis on hullem kui tudengite pidu peale eksameid. Selgub, et sa ei saa rikkust ümber jaotada, kui seda enam pole. Aga hei, vähemalt saite praegu kõik majandusteooria põhikursuse – kes oleks arvanud, et sotsialismist saab nii hea õppetunni? Enamik teemasid sai kaetud.
Lühidalt, sotsialistlikud ideed võivad kõlada heana teoorias, kuid praktikas on nad umbes nii tõhusad kui sõel vee püüdmiseks. Kuigi nad lubavad võrdsust ja õiglust, toovad nad alati kaasa vaid majandusliku kaose ja bürokraatilised õudusunenäod. Nii et järgmine kord, kui keegi hakkab võrdsusest rääkima ning see jutt sisaldab mingeid eelmainitud komponente ilusas kastmes, siis naerge see kelm välja! Ta tahab tõesti rikkust ümber jagada. Endale!
See olgu teile, noored rõõsad-roosad viimaseks õppetunniks. Sotsialistid on isekad ja ahned. Nad tahavad ümber jagada endale. Teie olete sellest paremad, ma tean küll. Ma olin ka noorena roosa. Ausalt.
