Eduard Vildel on raamat prohvet Maltsvetist. 1860ndatel istutas Maltsvet möisnike vöimu all kannatavatele eesti talupoegadele pähe mötte, et tuleb üks valge laev, mis nad löunamaale paradiisi viib. Talupojad kogunesidki Lasnamäe nölvadele ootama – aga tuhkagi. Pika passimise järel otsustasid nad omal käel Krimmi minna ja asusid seal turumajandusega eksperimenteerima, ennast teostama.
KUIDAS KORJATAKSE PREEMIAPUNKTE
Sümbolina sobib valge hästi ka meie poliitikast rääkides. Olen kogu aeg rääkinud valgetest jöududest. Ja sellest, et päris parempoolset valitsust on rahvas samuti oodanud, nagu valget laeva. Mis tundub nii reaalne, aga ometi ei saabu, sest sadamasse jöudes selgub, et välja on tulnud hoopis populistlik kompromiss – ühepajatoit keskparteiga. Parempoolsed jöud on valimistel alati tsentriparteile kaotanud. Loogika on lihtne: olgugi, et Eestis on parempoolsete jöududude toetajaid oluliselt rohkem kui näiteks Savisaare fänne, lahustuvad nende hääled mitme erakonna vahel.
Tänu d’Hondt’i meetodile ja Tallinna valimispiirkondade jaotusele vötab topeltkoore alati erakond, kes saab hääli köige rohkem. Ta saab meeletu hulga preemiapunkte. Preemiapunktid väljenduvad täiendavate kohtadena volikogus vöi Riigikogus. Olukorras, kus näiteks Isamaaliit ja Res Publica saavad valimistel kokku paarkümmend protsenti rohkem hääli kui Keskerakond, saab Keskerakond volikogus ikkagi rohkem kohti. Eelmistel kohalike omavalitsuste valimistel sai Keskerakond nii Tallinnas kolmandiku häälte eest üle 50% kohtadest.
KUIDAS SAADAKSE ARU VALGEST JÖUST?
Kui ma 2002. aastal rääkisin valgetest jöududest poliitikas, peeti seda normaalseks. Kui sama möistet 2005|. a juulikuus uuesti kasutasin, andis Kaarel Tarand mulle ajalehes poliitturundusalast nöu: noorem valijagrupp (18-30) ei saavat sellest aru! Tarandi arvates ei mäleta noored midagi “punastest” ja arvavad, et öhutan rassismile.
Vöib-olla on tal öigus. Aga ma ei usu, et probleem on noortes vöi et nad ajalugu ei tea. Probleem on pigem selles, et ka laiemalt ei taheta minevikku mäletada, et väärtushinnangud on muutumas. Ka elunäinud Mart Ummelas hurjutas 28. juuli Maalehes neid, kes tänast valitsuskoalitsiooni “endiste kommunistide” omaks nimetavad. Ummelas väitis, et poliitikud ähvardavad “musta mineviku” tagasitulekuga selleks, et juhtida tähelepanu körvale tänastelt probleemidelt. Ähvardajad ise aga lihtsalt ei oskavat vöi ei tahtvat näha meie “ajaloos toimunut keerulise pöiminguna objektiivseist ja subjektiivseist tegureist” ja ei ole valmis “minevikku positiivselt kriitiliselt hölvama, tollastest saavutustest ja eksitustest öppima.”
Möned nädalad varem ei suutnud ei reformierakondlasest peaminister, keskerakonna propagandaideoloog ega rahvaliidu sportlasest staarkandidaat näha vähimatki probleemi ühe spordiröivaste tootja CCCP-kirjaga särgis.
MÄÄRDUNDVALGE RINNAESISEGA ORAV
Töepoolest: mis on valge ei ole enam selge. Vähemalt poliitikas. Kus üks seni üsnagi populaarne partei on parempoolsuse juba ammu lühiajalistele pragmaatilistele huvidele ohvriks toonud. Eriti kummaliseks läheb olukord, kui vaadata, mida teeb Andrus Ansip Savisaare valitsuses täna. Koos keskikatega proovivad oravad Riiklikus Kinnisvara Aktsiaseltsis koolide remondilepinguid pidurdada – et jätkata poliitilist katusejagamist koolidirektori parteipileti alusel. Endine paremerakond toetab öpetajate palkade ja teaduse arengu rahastamise asemel Savisaarega vöidu pensionitöusu.
Ühesönaga – reformikad on nihkunud räigelt vasakule. Siim Kallase kaotuse järel pole neil enam selgroogu ega pöhimötteid – silmad kilavad siia-sinna ning käib ainult üks suur krahmamine. Tüüpiline kroonumetsa orav. Just selles olukorras on parempoolsete vöidule kaasa aitamine iga valge inimese (ja, Tarandi nöu kuulda vöttes lubage mul lisada: mitte nahavärvilt valge) püha kohus.
MIS TULEB JA MIS EI TULE PÄHE
Stiilipuhtaid parempoolseid erakondi on järgi jäänud kaks – Res Publica ja Isamaaliit. Need mölemad on konservatiivsed erakonnad. Mölemad on isegi ühe ja sama Euroopa Rahvapartei liikmed. Mölemal on Eesti poliitikas üks eriline ühendav omadus – nad on ausa riigivalitsemise lipulaevad.
Oleme ju köik nöus, et nende erakondade juhtidele ei tule iialgi pähe sölmida linna kulul reklaamilepinguid, kus linna saamata tulu arvelt viia läbi oma erakondade reklaamikampaaniaid, kleepides tasuta pindadele oma hiigelportreesid. Ei tuleks iial pähe vahetada välja Tallinna sadama juhatust, kes erinevalt eelmistest juhatustest ei allunud poliitikute diktatuurile ega lasknud ellu viia korruptiivseid tehinguid. Ei tuleks iial pähe suruda keskkonnaministrina Paljassaares vähemalt 10 miljoni kroonist krunti pea tasuta oma vastsele erakonnaliikmele, teenena erakonda astumise eest. Ikka riigi kulul. Ei tuleks iial pähe koorida tervishoiu süsteemi läbi diagnostikakeskuse. Ei tuleks iial pähe pantida haigemaja eraettevötte kasuks. Jne, jne, jne.
Nende pättide öuele tahaks – söltumata jällegi nahavärvist – ühe pöleva risti panna. Sest kuigi selliste asjadega hakkama saamiseks ei pea tingimata punane olema, ei ole valged nad kindlasti mitte.
PAREMPOOLSETE ÜHINE MURE
Res Publica ja Isamaaliidu juhte seob veel üks omadus. Nad ei ole ära öppinud hundikarja sattudes huntidena ulguma hakkama. Ja saavad selle eest peksa. Paljusüüdistatud raudtee äpardunud erastamise peamised ideoloogid istusid teistes erakondades. Mitte Isamaaliidus. Peksa sai Mart Laar. Lihula sündmusi lükkas tagant reformikast välisminister, erakordselt käpardlikult ja julmalt käitus oma rahva suhtes Rahvaliidu siseminister. Aga peksa sai Juhan Parts.
Minu meelest on poliitikal ja poliitikal jätkuvalt vahe sees. Kui kellegi jaoks on arusaamatu, kuidas erineb valge poliitika mönd teist tooni toimetamisest, kasutagem siis näiteks poliitiliselt korrektsemat terminit “määrdunud”.
VALGED PEAKSID ÜHINEMA
Res Publicas ja Isamaaliidus on valgete, kultuursete inimeste protsent kindlasti körgeim. Need erakonnad ühinevad nii kui nii, varem vöi hiljem. Parem Eestile kui varem. Mida rohkem ühiseid nimekirju moodustatakse juba sügisestel KOV valimistel, seda parem. Seda kiiremini hakkavad lähedaste erakondade liikmed tundma küünarnukitunnet, leiavad ühise keele.
Tösi, neil erakondadel on ka üks suur erinevus – suhtumine vene kogukonda. Isamaaliit on selles küsimuses äärmuslikult käremeelne. Res Publica aga tolerantne. Seda köigi vähemuste suhtes, söltumata rassist vöi usutunnistusest. Töenäoliselt vötaks selle erimeelsuse tasandamine aega. Kuid see on normaalne, selliseid erimeelsusi tuntakse suurte erakondade sees ka pikkade demokraatiakogemustega ühiskondades. Neid arvamusi ei tohi kunstlikult maha suruda. Kui uus erakond peaks kunagi tekkima, siis vöikski ta selle baasil koosneda kahest erinevast demokraatlikust fraktsioonist.
Ja kui kunagi Eestisse peaks tekkima möni puhtalt rassitunnustel pöhinev erakond, siis ma löpetan valgetest jöududest rääkimise ära, sest siis vöidaks minust töepoolest valesti aru saada. Senikaua aga ei kahtle ma, et inimesed teavad, kes on valged jöud poliitikas – need, kes ei varasta.
Mulle tundub, et möned ikka ootavad veel prohvet Maltsveti lubatud valget laeva. Öigusega. See aga ei tule niisama taevast. Nüüd tuleb asi ise kätte vötta ja valge laev kahest erakonnast valmis ehitada. Ei ole oluline, kes kellega liituks, kes saaks esimeheks. Öigemini – viimane oleks oluline küll, aga selle peaks määrama uue erakonna liikmed möne aja pärast. Peamine, et valged vöidaksid.