Sellest ajast peale, mil ma mäletan ennast olevat kokku puutunud teemaga “Venemaa”, on mälusõelale jäänud üks küsimus – miks on Venemaa olnud aegade algusest peale probleemiks naabritele, laiemas laastus kogu maailmale nii poliitilises kui ka muudes plaanides ja miks ei suuda keegi lähinaabritest ega kaugemal olevatest partneritest/konkurentidest temaga kuidagi asju ajada?
LOOMULIK ARENGUTELG – PÕHJAST LÕUNASSE
Sellele küsimusele on võimalik vastata, kui uurida pisut lähemalt, milline on Venemaa riikluse kujunemise ajalugu. Olen oma uurimuse tulemuseks saanud huvitava skeemi.
Venemaa loomulik arengusuund oli liikumine “põhjast” “lõunasse” ehk Skandinaaviast Bütsantsi poole. Muistsed slaavi hõimud nagu Dnepri ääres elavad poljaanid (kellest kuulsaim, vürst Kii asutas 854. a p.Kr Kiievi), Dvinaa ja Pripjati jõgede vahel elutsevad bregovit?id, Okaa jõe äärsetes metsades asuvad vjaatit?id, Ilmeni järve ümbrust asustavad sloveenid (kes ehitasid muuseas Novgorodi) ning Izborskis asunud kriivit?id olid tulevase “vene rahva” eelkäijad.
Tuntud ja enamuse vene klassikalise ajaloolaste koolkonna poolt tunnustatud versiooni kohaselt saabus 859. a p.Kr. Põhja-Euroopast Varjaagi (Balti) mere äärest Novgorodi skandinaavia päritolu vürst Rjurik koos vendade Sineuse ja Truvoriga. Rjurik hakkas valitsema Ilmenimaad, resideerides hiljem Novgorodis ning valitsedes kõiki ümbruskaudseid slaavi hõime. Truvor valitses Izborskis kriivit?eid. Sineuse alla jäid t?uudid ning Valgjärv. Sineus ja Truvor surid 861. aastal. Rjurik pani aga aluse Venemaad valitsenud Rjurikovit?ite dünastiale, mille esindajad valitsesid kuni 1598. aastani, kui suri Jaan (Ivan) Julma poeg tsaar Fjodor Ivanovt? (viimane Rjurikovit? Venemaa troonil). (Teise versiooni kohaselt oli Rjurik bodrit?ite vürsti Godoslavi poeg.)
ALUSPANEK KREMLILE
988. aastal ristiti Kiievi-Venemaa vürst Vladimir ja tema dru?iina Hersonesoses kreeka õigeusu preestrite poolt ristiusku. Naastes koju Kiievisse, lasi vürst Vladimir ristida oma alamad Dnepri jões. Vürsti poolt kaasa toodud kreeklastest preestrid alustasid Venemaal ristimist ning misjonitööd. Venemaa vaimlise arengu suunaks oli niisiis saanud õigeusklik Bütsants – Ida-Rooma keisririigi ja õigeusu keskus.
Elu arenes omasoodu edasi ning Kiievi vürst Jaroslav Vladimirovit? hüüdnimega Tark ehitas Kiievi ümber tugevad kivimüürid koos kuulsate Kuldväravatega. Tema ajal anti välja ka esimene seaduskogu Russkaja Pravda. Jaroslav lasi ehitada Sofia kiriku Kiievisse ning pani aluse Jurjevile (oma ristinime Juri järgi) – tegemist on meie Tartuga. Peale selle asutas too kuulus mees Volga jõe äärde Jaroslavli linna.
Elu kulges jälle omasoodu edasi, Kiievi-Venemaa tugevnes. Kõige armastatum vürst Vladimir Monomahh (1053-1125) valitses aastatel 1113-1125. Vladimir suutis peatada Venemaal valitsenud vürstide tüüpilisi omavahelisi hõõrumisi ning koondada rahvast välisvaenlaste vastu. Vladimiri isa oli Jarovlav Targa poeg vürst Vsevolod, ema aga Bütsantsi keiser Konstantinos IX Monomachose tütar. Vladimir sõdis edukalt polovetsidega ning just tema ajal koostati munk Silvestri poolt 1115. aasta paiku esimene algupärane Venemaa kroonika, mis sisaldas ka tuntud Nestori kroonikat.
1155-1157 valitses Kiievis vürst Juri Vladimirovit? Dolgoruki, kes pani 1152. aastal aluse Moskva kremlile (sõnast “kremel” ehk okaspuidust kaitseehitis), mille ümber hakkas arenema Moskva linn.
PÖÖRATUD ARENGUTELG – IDA-LÄÄS
Kõik kulges just nagu sissetallatud rada pidi, kuni sekkus Venemaa ja tollase Euroopa ajalukku uus võimas jõujoon mongolite vallutuslaviini näol.
Aastatel 1237-1240 vallutas T?ingiskhaani pojapoeg Batu-khaan Vene alad ja Taga-Kaukaasia ning lõi allutatud aladel uue riigi Kuldhordi. Allutatud alad maksustati ning maksude laekumist hakkasid jälgima baskakid. Alates 14. sajandist delegeerisid mongolid maksukogumise kohalikele vürstidele. Riikluse areng pöörati niisiis teljelt põhi-lõuna teljele ida-lääs – tulid ju mongolid idast ning liikusid lääne poole, moodustades mitmesaja aasta vältel Venemaaga sisuliselt liitriigi, kus Venemaa oli surutud vasalli rolli. Sellesse ajavahemikku mahub Aleksander Nevski (1220-1263) oma Neeva lahingu ja Jäälahinguga, kus siis 1240. aastal purustati Rootsi vürst Birger Neeva jõel ning 1242. aastal teutoonid, mõõgavennad ning Tartu piiskopi vasallid Jäälahingus.
1328.-1341. aastatel valitsenud Ivan I Kalita oli eelnimetatud Aleksander Nevski pojapoeg ning valitses juba Moskvas. Kiiev oli vahepeal mongolite sõjaretkedest laastatud ning ei suutnud enam tuhast tõusta. Kiievi-Venemaa oli asendumas Moskvakeskse Venemaa Moskooviaga. Ivan Kalita oli osav diplomaat ning tema ajal puhkes õitsele Moskva kui uue keskuse mõju. Moskvast sai ka vaimuelu keskus, sest just sinna asus resideerima Venemaa metropoliit Pjotr (enne resideeris ta Vladimiris). Tegemist oli aga siiski kõigest mongolite impeeriumi vassallriigiga.
ASIAATLIKU VALLUTUSLAINE SEEDETRAKT
Olukord hakkas muutuma alles Dmitri Donskoi ajal, kes valitses Moskva suurvürstiriiki 1359-1389 ning pidas 1380. aasta septembris mongoli khaani, tatarlase Mamaiga maha Kulikovo lahingu. Saavutatud võit andis tohutu moraalse impulsi ja rahvusliku eneseteadvuse tõusu ning Venemaa suutis lõplikult endas ära lahustada mongolitatari võimu, kuni 1480. aastal khaan Ahmati ebaõnnestunud sõjakäik mongoli ikke lõppu tähistas.
Lõplikult kinnistub Moskva juhtpositsioon teiste vene vürstiriikide seas suurvürst Ivan Vassiljevit? III ajal (1462-1505). Olgu veel märgitud, et just tema abielu Bütsantsi keiser Konstantin Palaiologose vennatütre Sofiaga sai õnnistuse paavst Paulus II-lt ja tõi Venemaale ametliku kaasavarana õiguse kasutada Moskva suurvürstiriigi vapina Bütsantsi kahepäist kotkast, millest hiljem kujunes Venemaa vapp.
Edasi kujunes Moskva suurvürstiriik Ivan Julma (1530-1547 Moskva suurvürst, 1547 aastast tsaar) ajal tsaaririigiks, millest omakorda sai juba Peeter I (1672-1725) ajal 1721. aastal Vene impeerium.
Euroopa oli Venemaa poolt põhimõtteliselt päästetud, kuna just Venemaa osutus asiaatliku vallutuslaine järgseks seedetraktiks, mis absorbeeris endasse ligi 300 aasta vältel mongoli-tatari ikke.
TEINE “PÄÄSTETÖÖ”
Teine “päästetöö” sai alguse Peeter I ajal ning kestis vahelduva eduga Aleksander IIni (1818-1881). See oli nimelt võitlus tugeva ja võimsa Türgi impeeriumiga. Ainuüksi Katariina II ajal peeti kuus suurt sõda türklastega ning seitsmes sõda oli keisrinna surmahetkel pooleli.
Ei saa mainimata jätta ka Aleksander I (1777-1825) aegset Venemaa rolli Napoleoni võimu murdmisel.
Venemaa puhul on tähtis see, et tegemist oli ja on euro-asiaatliku sulamiga, mis omakorda tekkis Skandinaavia ning Bütsantsi otseses mõjusfääris arenenud slaaviliku rahvusmentaliteedi pinnale. Suuremat segu erinevate mõjutegurite koostoimest annab ette kujutada!
Niisiis on tänapäeva Venemaa näol tegemist multikultuurse fenomeniga, mida on omakorda 20. sajandil kujundanud marksistlik utopism ning bol?evismi surmakatk. Segadus missugune.
Peamine, millega tuleks aga arvestada, on see, et Venemaa oli ja on sisuliselt impeerium. Nii on see ajalooliselt lihtsalt välja kujunenud.