Nimelt jooksis see film kaheksakümnendate keskel Nõukogude Eesti kinodes. Ja olen juhtunud rääkima päris mitme tüübiga, kellel siiani sügavad mälestused sellest, kuidas sai tatina pahaaimamatult kinno “multikat” vaatama mindud ja mida ootamatut siis näha pakuti. Saadud shokk ja kinokogemus on meeles siiani. Ja armastus korraliku jaapani anime vastu praegugi olemas.
Aga milles siis point? Asi selles, et Barefoot Gen´i (1983) puhul on tegu äärmiselt tõetruu animega Jaapani tuumapommitamisest 1945. aastal. Nõuka ajal kinolevisse jõudis see film ilmselt seetõttu, et ideoloogiliselt oli selle baasil võimalik näidata, kui paha ikka on ameerika aatom ning Onu Sämm vaid selliseid pomme kontstrueeribki. Kapitalistlikud pursuid sellised, imperialistid.
Ma olen täheldanud, et nii kirjanduses kui kunstis on veenvad need autorid, kes kujutuvad situatsioone, mida nad ise on oma elus kogenud ning sügavalt läbi tunnetanud. Barefoot Gen põhineb filmi produtsendi ja autori Keiji Nakazawa isiklikel
läbielamistel. Nimelt elas ta lapsena üle Hiroshima pommitamise. Ta mäletab tuumapommi kandnud Enola Gay lähedalt üle pea lendamist ning plahvatust, mis oleks ta peaaegu silmanägemisest ilma jätnud. Nakazawa kirjeldab oma elupäästjana telliskiviseina, mis plahvatuses talle peale pudenes.
Gen muide on jaapani perekonnanimi, mis tähendab juuri või algallikat. Animes on Gen 6-aastane poisipõnn, kes elab koos oma perega Hiroshimas. Esimesed pool tundi pole
aatomipommist juttu – fookuses on Geni perekonna igapäevaelu ja tegemised enne saatusliku päeva – 6. august 1945. Igapäevaelu rutiini lõhestavad üksnes aega ajalt toimuvad õhurünnakud, mille ajaks on vaja pommivarjendisse joosta. Ja pärast läheb igapäevaelu jälle edasi. Ka 6. august ei erine teistest päevadest – Hiroshima kodanikud askeldavad pahaaimamatult linnatänavail. Gen vaatab taevasse ja näeb seal Enola Gay´d üle lendamas ja imestab, et miks pole häiret antud ja arvab, et ehk on tegu luurelennuga.
Ja siis kõmatab plahvatus ja kerkib tuumaseen. Ülimalt realistlikult on animeeritud see, kuidas kogu üle Hiroshima langeb surma vari, maa põleb, hooned kukkuvad kokku, puudest saavad pilpad ning põgenevatel inimestel sulab nahk ja liha seljast, silmad voolavad silmakoobastest välja.
Filmi lõpp toob pisut optimistlikumaid noote – Gen ja ta kasuvend leiavad esimesed rohelised libled. Tuulega lendab peast Gen´i müts ja selgub, et taas punnitavad ta peanaha seest välja ka uued juukseudemed.
Barefoot Gen on kindlasti üks olulisemaid animefilme, mida kõik peaks korra vaatama. Sõjarditele peaks see kohe kohustuslik olema. Barefoot Gen on suurimates netipoodides DVD kujul täiesti saadaval.