Selline akt tekitas terava vastureaktsiooni isegi toonastes valimiskeeristes. Kahjuks ei tea, palju lipikuid jaganud päss hääli kogus, ent mingi piir ületati kindlasti – hakkas ajastu, mis lubas kultiveerida küünilist valet, silmagi pilgutamata.
Ma ei tea, kas selline asi peaks minema mingi sanktsiooni alla – vaevalt. Küll aga annab see märku riigis valitsevast õhustikust. Teatud protsendi seltsimeeste jaoks pole vabariiki olemas, on N. Liidu ripats, kus tähistatakse N. Liidu pühasid ning elatakse N. Liidu vaimus. Aga ära miskipärast ei minda, kutsugu Putin endal või hääl kähedaks?
Sel aastal – nagu arvatagi – on asjad veel hullemad. Veerev lumepall kogub rammu, jõudu ja suurust.
Vene valijate pilli järgi tantsiv Keskerakond ja selle Narva mõttekaaslased tähistasid äsja Punaarmee Narva vallutamise 62. aastapäeva. Pidulikule üritusele kogunenud 30 veterani said palava tervituse keskerakondlikult Narva linnavolikogult. Lisaks sellele maksti neile linnakassast 300 krooni preemiat. Fakk!
Narva linnavolikogu esimehe Mihhail Stalnuhhini sõnul maksis suurema osa pidustustest kinni Keskerakonna kohalik organisatsioon. Tema sõnul leiti eelmistel aastatel ürituse läbiviimiseks ka sponsoreid, kuid sellel korral nende abi ei vajatud.
Ürituste teisel päeval sõidutati veteranid eribussiga paikadesse, kus 1944. aastal toimusid verised lahingud Punaarmee ja saksa vägede vahel, kelle koosseisus osutasid ülekaalukale sissetungijale teatavasti meeleheitlikku vastupanu ka arvukad eestlastest koosnenud üksused.
Seekord ei tahtnud Keskerakonnast kehvemad olla ka kohalikud rahvaliitlased, kes avaldasid kohalikus lehes nõretava tänukirja Punaarmee veteranidele.
Loomulikult kaasnesid üritusega kõik selleks tarbeks kommunistide poolt traditsiooniks muudetud rituaalid. Narva Punaarmee sõjaveteranide ühenduse esimees Vassili Korzanov ja Venemaa konsul Narvas Nikolai Bondarenko asetasid lilled memoriaalseina jalamile, kus on üles loetletud kõik Punaarmee üksused, kellele hiljem omistati kommunistliku ülemjuhatuse poolt täiendnimetus “Narva”. Pikalt laualt sai iga veteran ka ülivajaliku 100 grammi vodkat.
1944. aastal toimunud kurnavate lahingute käigus ei õnnestunud Punaarmeel alates veebruari algusest tungida üle Narva jõe Eestisse. Nõukogude lennuväe rünnakud purustasid linna täielikult. Saksa armee jättis Narva maha 26. juulil ning taandus uuele kaitsepositsioonile Sinimägedes. Kogu Narva elanikkond evakueeriti. Pärast seda ei lubanud kommunistlik re?iim Narva elanikke enam tagasi kodukohta tulla. Nende asemele saabusid emigrandid teistest NLiidu osadest.
Nüüd tahaks juba tõsiselt küsida: “Kaua võib?” (Uuesti ja uuesti!) Populism ja küünilisus on muutunud nii karmiks, et ei taha mõeldagi, mida järgmisel aastal tähistatakse? Enne riigikogu valimisi kindlasti märtsiküüditamise kangelaspäeva, kus preemiat makstakse küüditajatele ning kuulatakse Keski ja Rahvaliidu nõretavalt tatiseid kõnesid Eesti “rämpsust” puhastamise kohta. Ja edasi! Ja veel edasi?
Esimese paadiga Lätti, mis muud.
Või – parem variant – tähistajad esimese autobussiga Venemaale.