Kõik me ihkame leida tagasiteed lapsepõlve maailma. Loomulikult, ei teie ega mina ei vahetaks oma täiskasvanu inimese elu tõelise lapsepõlveelu vastu, aga me tahame, et tee sinna oleks meie jaoks avatud. Minu meelest on ainus viis leidmiseks suhelda loomadega, kes nagu lapsedki, elavad igavesti Täna-ajas ning tajuvad maailma kogu oma olemusega.
IMEPÄRASED PÕRNIKAD
Väidetavasti on ornitoloogia kõikide bioloogide lastehaigus. Minu puhul oli selleks entomoloogia ning seda suurel määral tänu suvistele kohtumistele putukatega. (Ehkki talvisel ajal võib ju ka putukaid kohata – voodilutikaid, täisid, jahumardikaid, riidekoisid jne) Suvel aga on õhk, maa ja vesi täis väikeseid, kuid tohutult mitmekesiseid olendeid – erinevaid oma kuju, värvuse, mustri, liikumisviisi ja omaduste poolest.
Kui ühe suure evolutsionisti käest küsiti, kuidas võiks ta iseloomustada maailma Looja tööd, vastas ta: “Hämmastav kiindumus mardikatesse!” Ja tõepoolest, putukate klassis on mitukümmend seltsi ning ainult mardikaliste seltsis on üle 350 000 liigi, kellest mitu tuhat elab ka meie looduses. Juulikuus kohtun ma karuspõrnikatega, kuldpõrnikatega, suurte ja väikeste siklastega, imeliste ehitusmeistrite keerukärsaklastega, kellest punane keerukärsakas oskab suurt lehelaba lõigata matemaatilise täpsusega nii, et sedasi lõigatud lehte on võimalik optimaalselt suure mahuga täiesti kinniseks torujaks elamuks keerata.
Juulis kohtab looduses ka neid väheseid ninasarvikuid, kes meie looduses elavad. Nendeks on läikivtume okolaadpruun ja umbes 1cm pikkuse sarvega ninasarvikpõrnikas aga ka väike, peaaegu must ja väiksema sarvega silinderpõrnikas, kes on hoopis teisest sugukonnast (põderpõrniklased) ja kelle vastsed toituvad kõige edukamalt pehkinud saarepuu puidust (ninasarvikpõrnika vastsed eelistavad kõdunevat puidu ja mulla segu).
Justnimelt juulikuus vedas mul lapsepõlves hiilgavalt meie faunas haruldaste mardikate kohtamisega. Haruluduste seas oli esikohal põderpõrniklane Dorcus parallelipipedus, suur, üle 3cm pikkune, süsimust mardikas, kelle leidsin Pärnu äärelinnas 1964. suvel, suure vana tammepuu õõnsusest, pistnud sinna käe lootuses avastada midagi põnevat. Lootus täitus, kui mardikas oma võimsate, ligi 4mm lõugadega mul näpuotsast kinni võttis. Teiseks harulduseks oli põrniklane Polyphylla fullo ehk marmorpõrnikas – ligi 4cm pikkune, väga varieeruva marmormustriga, bee?il, pruunil või mustal taustal ja suurte, lehvikukujuliste tundlatega maipõrnika sugulane, kelle lemmiktoiduks on noored männivõrsed. Mul õnnestus leida kolm isendit Eesti männikutes 60ndate algusel ja nad on siiamaani minuga…
Juulis on siseveekogudes suuri ja põnevaid veeputukaid juba päris palju. Eelkõige pean ma silmas suuri ujurmardikate valmikuid, kelle kehakuju sarnasus merekilpkonnadega võlus mind lapsepõlves niivõrd, et siiamaani, nähes seda suurt, tumerohelist mardikat elegantselt ujumas, tunnen ülendavat tõuget hinges: peaaegu sellised, ainult, et mitusada korda suuremad ja selgroogsed ujuvad India ookeani troopilistes vetes, korallrahude vahel?
KÄOPOEG JA KASUVANEMAD
Aga aitab putukatest, lähme lindude juurde. Kõige hilisemalt olen ma kägu kuulnud kuuendal juulil, 1994 aastal. Käesoleval aastal kuulsin ma viimast korda kägu kukkumas 30. juunil. Peab niisiis paika väide, et kägu laulab enamvähem jaanipäevani, nädal siia-sinna. Selle asjaolu bioloogiline tähendus seisneb selles, et nii mõnelgi värvulisel linnul on veel pojad pesas ja vaata, et mõni munagi. Kägu suudab muneda väga suurte vahedega vastavalt sellele, kuidas tal õnnestub sobivas olukorras kasuvanemaid leida.
Kasuvanemad linnud hauvad käo mune ja toidavad käotibusid seni, kuni ta täissulestiku kasvatab ja lennuvõimeliseks muutub – ning kauemgi. Lennuõpetustunde noorele, juba lennuvõimelisele käole annavad ikka veel kasuvanemad. Muidugi toidavad nad oma õpilast vastavalt selle vajadustele, kuid ei maksa arvata, et bioloogilised vanemad ehk vanad käod oma poegadest ei huvitu – nad jagavad oma noortega ja nende kasuvanematega ühte ja sama kooslust, nad elavad lähestikku, nii et käolapsed küpsevad ikkagi kontaktis oma pärisvanematega.
REBASEPOJAD JA TEISED
Suur suvi väljas ja metssea ning põdra kevadised pojad ei ole enam ainult oma lihase ema seltsis, vaid kohtuvad ka karjakaaslastega. Noored, mahlakad ja väga maitsvad männikasvud, mis vanemate põtrade poolt pügatud juba mai- ja juunikuus, on juulis ka vasikate toidulaual. Mõnus on rahulikult metsades ja rabas rännata ja süüa – kui põdrakärbseid ei ole veel kuigi palju, puugid aga ei ole enam pooltki nii aktiivsed kui nad seda olid aprillist juunini. Ilus aeg on see suur suvi!
Rebasepoegadel on juulikuu kõige pingelisema õppetöö ajaks nende noores elus. “Õppida, õppida ja õppida!” kõlab rebaseemade ja -isade üleskutse poegadele 18 tundi ööpäevas. Poegadele näidatakse suhtlemise-, enesekaitse- ja jahivõtteid; tuuakse veidi töödeldud, aga ikkagi elusaid saakloomi jahiteadvuse praktikumi jaoks; õpetatakse kasutama erinevaid peidupaiku ja keelatakse tegemast totakaid ja ohtlikke asju. Rebane on suhteliselt väike kiskja ja tal on väga palju konkurente ning vaenlasi. Iseseisvat elu peab noor rebane hakkama elama juba oma sünniaasta varasügisest ja selleks ajaks peab tema haridusetee teoreetiline alus juba paigas olema. Praktilisi kogemusi tal siis juba on, kuid loomulikult tuleb neid täiskasvanu elukäigus hulganisti juurde.
PUBERTEEDIEAS LOOMAKESED
Üldkokkuvõttes on juulikuu loomariigile üks rikkalikumaid ja rahulikumaid kuid aastaringis. Seda muidugi parasvöötmekliimas elavatele loomadele. Lehestik on maksimaalselt arenenud, selle roheline värv on süvenenud ja tumedamaks muutunud, sellega on varjud nii võsas kui ka metsas sügavamad ning neis varjudes on võimalik end paremini peita, mis omakorda annab võimaluse korralikult puhata ja päikesekiirguse eest kaitset leida. Toitu on palju nii herbi- kui ka karnivooridele, omnivooridest rääkimata. Enamustel lindudel ja imetajatel on järelkasv juba nii suur, et liigutakse kindlalt ja vabalt ning õppetöö kulgeb ladusamini kui mistahes teisel ajal.
Juulikuus on suuremateks väljakutseteks palavus ja kuivus ning see asjaolu, et lapsed on nüüd n.ö teismeliste seisundis st. äärmiselt ettevõtlikud, kuid mitte veel kuigivõrd kogenenud – avatud paljudele ohtudele, mida eksisteerinud veel siis, kui nad pesades elasid. Aga selline see metsik loodus juba kord on.
VAPSIKU NÕELAMINE ON KUI KABJALÖÖK
Lõpetuseks andke mulle andeks, aga ma tuleksin korra veel putukate juurde. Nimelt asuvad juulis kõrgarengu teele kiletiivalised liivaherilased, kuldherilased ja ühisherilased, viimaste seas ka minu suured lemmikud, võimsad ja soliidsed vapsikud. Vapsikud on niivõrd tugevad ja enesekindlad, et väga harva ründavad kedagi astlaga. Ka oma saakloomi, kellest eelistatuimad on mesilased, püüavad ja tapavad nad tihtipeale astelt kasutamata. Püütud mesilasest imeb vapsik kõigepealt viimse tilgani välja mesilase kogutud õienektari, seejärel hakib ta lõugadega saagi peeneks massiks ning määrib selle pesakambrite siseseintele, et vapsiku lihatoidulised vagelvastsed saaksid seda seintelt kraapida. Kui üks vastsetest toidukraapimist alustab, stimuleerib tekkinud vibratsioon teisi vagelvastseid sedasama tegema nii, et varsti kõlab terve pesa nagu teritaks paarsada miniatuurset kassi oma küüniseid sünkroonses rütmis.
Vapsikupesad on ehitatud pimedatesse, püsiva temperatuuri ja niiskusega kohtadesse nagu puuõõnsused, pööningud, koopasuud vms. Reeglina tehtud pruunikat värvi paberist. Sellise pesa läbimõõt võib olla üle poole meetri. Minul on vapsikutega alati suurepärased suhted püsinud. Nõelata olen ma herilaste kuninganna käest saanud vaid ühel korral – nimelt siis, kui sõbra mesiniku palvel üritasin vapsikute pesa mesilaste lähedusest eemale viia. Mõistagi ei solvunud ma nende enesekaitseürituste peale. Kuigi tunne oli tõesti nagu lööks mind noor hobune kabjaga – ja seda kolm korda järjest.
Samas – väga mõnus on elada maakodus, kui läheduses on paar-kolm vapsikupesa: võid olla kindel, et väiksemad ühisherilased sind sügiseni ei tülita – nad lihtsalt ei julge herilasvalitsejate mõjupiirkonda oma tundlaid pista!
Sellega ilusat suvejätku teile!