Euroopa Parlamendi käesolev koosseis pidas oma esimese istungi 15. juulil 2009|, otsekohe pärast pikka ja venivat protseduuri, millel toonane president Hans Pöttering tänas kättpidi kõiki neid eelmise koosseisu MEP-e, kes kas enam ei kandideerinud või ei osutunud tagasivalituks. Mul on see hästi meeles, sest minu pojal oli samal päeval sünnipäev, millest tema isa ega vanaisa ei saanud seepärast osa võtta.
Kui vene sõjaväekultuuris oli nn “kulbiks löömine” aastasele teenistusele järgnev tunnustus ja karistus ühtaegu, siis püüangi selles võtmes ning KesKus’i peatoimetaja palvele vastu tulles teha sissevaate esimesele aastale iseenda kogemusest lähtuvalt.
Hakatuseks tsiteerime klassikuid:
Esiteks:
“Mis iganes ka selle unikaalse seikluse /Euroopa suurem ühtsus/ teel ei juhtuks, Euroopa Parlament mängib sel teel ülimalt olulist rolli!”
Richard Corbett, Francis Jacobs, Michael Shacleton “The European Parliament”, 7th edition.
Teiseks:
“/Isekuse ja populismi/ probleemi lahendamiseks pakutakse lakkamatult ühte lahendust – paneuroopalist demokraatiat, mis ehitatakse üle-euroopalistele, piireületavatele parteidele ja Lissaboni Lepingu kohaselt Euroopa Parlamendile osakssaavatele suurtele volitustele. Selline entusiasm nõuab muidugi tugevat usku. Euroopa Parlament on Euroopa-projekti suur ebaõnnestumine! See on B-tiimi kättemaks: assamblee, mida juhivad poosetavad(?) teise järgu tegelased, kes on igal ärkveloleku hetkel pühendunud haarama lisa võimupirukast rahvusriikide valitsuste arvelt.
Parlamenti küll valitakse, aga see pole täismahus aruandekohustuslik. Liikmed võivad maha hääletada mis tahes eelnõu, ilma et riskiksid esile kutsuda valitsuskriisi või erakorralisi valimisi. See tähendab, et on võim, aga puuduvad tagajärjed. Tavalistel valijatel pole halli aimugi, kes esindab neid Euroopa Parlamendis. Nad ei tea isegi, kas selles parlamendis domineerivad vasak- või parempoolsed. Tegelikkuses tähendabki euroopalik mitmekesisus seda, et vasak-parem-skaala, mida kasutavad parlamendi suured blokid, ei tähenda peaaegu mitte midagi. Näiteks on Rootsi vasakpoolsed vabakaubanduse küsimustes palju valgustatumad kui Prantsuse parempoolsed. Asju edendatakse mitte ideede ja mõtete vaba konkurentsi tingimustes, vaid parteibosside vaheliste tehingute abil. Tulemuseks ongi, et parlament on haledalt läbi kukkunud avalikkuse inspireerimisel.
Brüsseli insaiderid on veendunud, et Euroopa Liidu kritiseerijad on natsionalistid. Nad eksivad. Selle kolumni kirjutaja, lõpetades oma korrespondendiksolekut Brüsselis, nõustub, et enamik raskemaid vigu tuleb kanda valitsuste küünilise egoismi arvele, mitte Brüsseli bürokraatide kontole. EL hoiab natsionalismi kontrolli all ja see on väga oluline. EL on likvideerinud takistused vabale kauplemisele siseturul ning taganud inimeste vaba liikumise. EL on moderniseerinud vaesemaid piirkondi. EL on ankurdanud Lõuna- ja Ida-Euroopa vaba maailma osaks. Need on ajaloolised saavutused.
Kuid Charlemagne ei usu sellistesse imedesse nagu pan-euroopalik demokraatia. Reaalses maailmas ei saa demokraatia, mis üritab rahvusriigist ülemaks tõusta, lihtsalt toimida.”
“The Economist”, 3. juulil 2010|
Pan-Euroopa erakonnad
Õigupoolest ei olegi midagi lisada. Ehkki ma usun, et “teisejärguliseks võimuahneks tegelinskiks” nimetamine ei rõõmusta peale minu veel ei prouasid Oviiri ja Savisaart ega härrasid Padarit ja Kelamit. Ehkki tehniliselt võttes ei kuulu keegi meist EP-s parteibosside liigasse või formaalsesse juhtstruktuuri “Presidentide Konverents”. Formaalsest apoloogiast kaugemale ei hakka ma ses artiklis minema.
Pan-Euroopa demokraatiaga poleks ehk põhjust nii kirglikult võidelda, sest tegelikult pole seda ju sündinud. Ehkki seemned torgati järjekordselt idanema 2003|. aastal, mil seadustati Euroopa erakonnad ning Euroopa Parlamendi koosseis, valimismeetod ning volitused on olnud debattide teemaks vähemalt alates otsevalimiste kehtestamisest 1979. aastal.
Debattidest hoolimata kogunevad assambleele rahvusriikidest valitud ja erakondade esitatud nimekirjade alusel valitud isikud, kellele aga on lepingutega pandud kohustus esindada Euroopa kodanikke, mitte niivõrd oma riikide kodanikke või erakondade kihihuve. Vastuolu kõrgete nõudmiste ja tegeliku mandaadi vahel on täiesti silmatorkav.
Ning tõesti, üheks lahenduseks on pakutud (ja pakutakse edaspidigi) Pan-Euroopa erakondi. Teooriat sellest, et need oleksid föderalismimeelsemad ei pruugi valeks pidada. Ent kuidas nad praegusest embrüonaalsest seisundist välja kasvada ning Euroopa tasemel tegijateks kujuneda saaksid, sellele küsimusele ei ole täiuslikku vastust. Statuudid on olemas, eelarveline tegevustoetus samuti … aga samas keelavad liikmesriikide seadused neil Euroopa Parlamendi valimistel osalemise!
No mihuke oleks nimekiri eestlastest?
Kas kujutame vaimusilmas ette, millise asetuse saaksid oma respektiivsetes euro-erakondades eestlased? Näiteks kas või need, kes hetkel EP liikmed? Ja mitut keelt peaksid nad eduka kampaania läbiviimiseks oskama?
Kokkuvõtteks: ma ei räägi siin meelega naljakatest juhtumistest, mida minul või näiteks Ivari Padaril ette on tulnud. Need hoiame tuleviku tarbeks.
Räägin ettepanekust, mida Euroopa Parlament soovib juba järgmistel EP valimistel 2014. aastal reaalsusena näha – 25 parlamendiliiget olgu valitud paneuroopalistest nimekirjadest! Kes eestlastest mahuks nende veerandsaja hulka?
Dialoogi taotleva küsimusena võiks KesKus lugejatelt küsida, millise vormeli alusel toimivaid Euroopa parteisid nad ette kujutaksid ja milliseid toetaksid. Sest KesKusi lugejad on intelligentsed. Kesknädala lugejatelt küsiksin muidugi hoopis teisiti …