Sanchot nägin ma Andaluusias, mägedevahelises Granada linnas, supermarketi parklas. Teeäärne parkla oli autosid tuubil täis. Eespool aimasin kitsast autovahet, kuhu sisse pressida, aga selle juures seisis narkarist tüdruk, kõhn ja räpane, ühtaegu hapra ja enese kindla olemisega. Tüdruk viipas mulle – tahan ma siia parkida? – siin on vaba.
Ohkasin. Ma ei tahtnud temaga tegemist teha. Olen sellist rahvast kohanud. Kui nendega ennast siduda, võivad asjad areneda kiiresti suunas, mida sa algul ei oodanud. Ma ei tahtnud ta juhatusi ja abi, aga mis parata.
Astusin autost välja. Tüdruk seisis otse juhiukse kõrval, aga vaatas kõrvale, eikuhugi. Ootasin, mis nüüd saab. Palju ta küsib? Mis siinkandis parkimisabilise taks on?
“Hola,” poetasin ühe vähestest hispaaniakeelsetest sõnadest, mida ma teadsin.
“Hola,” vastas ta napilt. Ta ei andnud kuidagi mõista, et ma pean talle maksma. Ei käinud pinda. Ta lihtsalt ootas ära, mis saab. Jättis asja minu otsustada. Pilk oli tal terav ja terane, nägu pisut tahmane või tolmune, vasakus kõrvas rida kõrvarõngaauke, aga rõngaid mitte.
“Palju ma sulle võlgnen?,” küsisin juba inglise keeles, justku unustades, et kümmekond korda päevas alustan ma juttu inglise keeles ja mitte keegi ei oska mulle siin inglise keeles vastata.
See tüdruk oskas. Ma olin üllatunud. Esimesel pilgul introvertne tüdruk rääkis head inglise keelt ja moodustas pikki lauseid, mida narkarid tavaliselt ei tee. Muidugi, oleneb, mis nad parajasti endale sisse on pannud. Narkotsi all võib neid tabada kõnepidamatus. See tüdruk siin oli küll ilmne paadilaune ja narkar, aga praegu mitte auru all. Ja ta jutt oli adekvaatne.
“Sa ei ole hispaanlane?”
“Ei.”
“Sa oled…”
“Ma olen Saksamaalt.”
Mu vasak käsi luges lühikeste pükste taskus väheseid münte. Ma olin vaene mees. Näpud veeretasid paari münti edasi ja tagasi.
“Siin on sulle viiskümmend senti. Rohkem ei saa ma kahjuks anda.”
“Tänan,” hoidis ta oma määrdunud peopesa lahti, tajudes, et ma pelgan teda puudutada.
Ma poetasin mündi ta peopesale, mille keskele oli kulunud mustavate käeservade vahele heledam laik.
“Ma ostan koertele selle eest süüa.”
“Need seal on sinu koerad?”
“Jah. Mul on kuus koera.”
Vaatasin koeri. Krantsid olid üsna sileda välimusega, üliäraolevate nägude ja stoilise olemisega nagu mõned peenemat tõugu kassid. Jah, kuus koera. Näha, et terved ja söönud ja hoolitsetud.
“Elad ammu Granadas?”
“Neli aastat.”
Tahtsin veel midagi küsida, aga ei teadnud mida. Mõttetu oleks olnud küsida, millega ta tegeleb. Millega siis ikka. Elamisega. Kaelale, kohta, kust seda igaüks näha võis, oli talle tätaoveeritud kuusnurk, aga ta ei näinud juudi moodi välja ja ma oleksin tahtnud tätoveeringu kohta küsida, aga ei söandanud.
“Kus sa elad?”
“Koopas.”
“Koopas?”
“Jah. Alhambra kindluse vastas on Sacromonte mäe sees koopad. Seal elab palju inimesi.”
Alhambra lossi ma teadsin. Olin seal tolknemas käinud ja muuseumideks tehtud lossid, kus ei ela inimesed, aga riiulitel vedelevad kuldsed ja kardsed surnud asjad, ei paku mulle suuremat, olgu nad nii suured ja uhked kui tahes. Koopad, kus elavad inimesed, tõmbavad rohkem.
“Mis su nimi on?”
“Mind kutsutakse Sanchoks.”
Leppisin Sanchoga kokku, et ta näitab mulle Sacromonte koopaid ja koopaelanikke. Nädal hiljem sõitsin taas Granadasse ja otsin üles tuttava parkla. Hilisel pärastlõunal leidsin Sancho üles Sacromontelt, koopa esise varjualuse juurest viie-kuue sõbraga õlut joomas ja avatud koldes lõkkel õhtusööki tegemas. Sancho viib mu mänõlvapidi allapoole. Koerad lontsivad meil sabas.
“Miks sa koopas elad?”
Sancho vaatab oma koopa ees ringi, mõtleb: “Siin oled kogu sitast ja saastast eemal. Ja koopast võib täitsa kena elamise saada. Tööd peab tegema.”
Sancho koopaesine on puhas ja kena. Siukses kohas elaks isegi. Hispaania ilmaga. Sancho jätkab: “Paari nädala eest võtsime sõbraga kätte ja asusime meie orgu koristama. See oli ikka ilgelt prügi täis, mõlemad nõlvad. Tükk aega koristasime kahekesi, aga siis lõid teiste koobaste elanikud ka kampa ja viie tunniga oli org puhas.”
“Sa panid tööle inimesed, kes põhimõtteliselt tööd ei tee. Suur asi, Sancho. Kas sina oled orus autoriteet?”
“Ei, ei, ei, ei…”
“Sind ju arvestatakse, kuulatakse.”
“Ei. Siin elavad inimesed, kes ei tunnista mitte mingisuguseid autoriteete. Anarhism on põhimõtteliselt liidrivaba ja organisatsioonivaba. See on nelja siinoldud aasta jooksul ka ainus vabatahtlik koostegutsemise- ja solidaarsusaktsioon, mida ma olen näinud.”
Ta pistab omakeeratud plärule tuld, ma magan fotokaga hea motiivi maha ja palun, et ta kordaks. Teeskleks, et paneb suitsule, mis juba tossab, tuld ja ma teen pilti.
“Ei, ei, ei. Ma ei saa sellist asja teha. Ma ei taha midagi teeselda või mängida.”
Ohkan: “Olgu, Sancho, eks ma pean sind võtma nagu sa oled.”
“See, et ma üritan ära unustada, et sa mind fotokaga sihid, on isegi juba suur pingutus.”
“Olgu, Sancho.”
“Ma loodan, et sa ei tee lugu minust kui pasast, aga näitad, et nii võib ka elada ja pole vigagi. Kuigi ideaalis elaks ma üksi Püreneedes. Noh, koos koertega muidugi.”
Sancho koerad on täiesti teistsugused koerad, kui ma seni olen kohanud. Nad ei tee inimestest välja. Väljaarvatud Sancho. Sanchoga nad miilustavad. Need koerad on majesteetlikud ja vaiksed. Elavad linnas nagu d?unglis. Sõltumatud nagu Sancho ise, ei karda kedagi, ei ründa kedagi. Sancho kutsub neid hundikarjaks. Tal on kogu aeg üks silm koerte peal ja ta võib pikalt rääkida koerte omavahelistest suhetest. Neljaastane emane hundikoerakrants Zora on kamba juht. Zora oli esimene, kelle Sancho endale võttis ja jättis.
Sancho räägib Zora lugu: “Mul oli üks sõber, prantslane, narkar, Zora oli tema koer. See poiss jäi kord koos oma koeraga paariks päevaks kadunuks. Siis tuli koer tagasi, niutsus, oli endast väljas. Koer viis Sancho läbi tagatänavate kuhugi prügikastide taha poisi laiba juurde. Poiss oli võtnud liiga suure annuse metadooni.”
Metadooni jagatakse narkomaanidele, kes käivad heroiinist võõrutamise ravil ja mind üllatab, et metadooni palju võttes võib otsad anda. Sancho kinnitab, et võib. Ju ta teab. Sacho teised koerad on Nameless – sest inimesed, kes ta Sancho hoolde andsid, kutsusid teda kolme erineva nimega, Maite, mis tähendab baski keeles armas, Etorri, Barney ja Compi ehk semu.
Sancho on kahe aasta jooksul võtnud endale kolm korda uue passi ja iga kord ära kaotanud, ta ei salli bürokraatiat ega pabereid ja ei tahagi enam uut passi. Aga koerte paberid on tal olemas ja kogu aeg kaasas. Ta teab, et neid ei või ta kaotada. Hulkuvad koerad Granadas kaua ei ela.
Sancho võtab taskust võtmerõnga kolme väikese võtmega.
“Sinu koobas käib isegi lukus?”
“Jah, mul on mõned asjad. Ma ei taha, et need laiali tassitakse.”
Astume sisse. Sancho elamine koosneb kolmest valgeksvärvitud kividest võlvlaega koopast. Ühes koopas ta magab, tekiräbalad on seal asemel laiali. Keskmine koobas on elutuba. Elutoakoopas on väikese riiuli peal toidunõud – puhtad ja ilusti rivis. Mõned raamatud. Gaasipriimus ja gaasiballoon. Laud, toolid ja vana diivan.
Sancho tahab, et ma ta koobast pildistan ja talle pilte saadan, siis ta saadab pildid Saksamaale oma tuttavatele ja vanematele, et nad näeksid, et koopaelu on täiesti normaalne elu. Ta ei ela siin sellepärst, et ta linnas tuba ei saaks. Ta elab siin, sest see on ta vaba tahe.
Muidugi pole koobastes elektrit, veevärki ega kanalisatsiooni. Asjal käikase lihtsalt pisut kõrval. Sancho astubki uksest paar sammu välja, kükitab juttu katkestamata ja kuseb. Vaatan kõrvale ja pildistada ei söanda, ehkki, ma arvan, et Sancho poleks pildistamisest ennast soristamisel häirida lasknud.
“On sult siis asju varastatud?”
“On üritatud. Aga ma sain kõik tagasi. Mingid tüübid käivad siin vahel puistamas. Kui ma varem rohkem narkotsi panin, siis ma ei hoolinud mitte millestki. Kakeldes, et kas saan häda või mitte. Ma olen kaks korda nendega kakelnud ja enam nad minu koobast puutuma ei tule. Sacromonte mäel tuleb tihti kaklusi ette ja veriseid kaklusi. Mõnigi mees on mägemööda nii alla lennanud, et luud purud. Aga viimane pool aastat on elu olnud rahulikum.”
“Vägivallavastaseid hipisid on siin elanud?”
“On. Aga nad on ära läinud. Me ei ole hipid, me oleme anarhistid. Tead, Hispaanias on kõva anarhismitraditsioon, inimesed saavad sellisest elust aru, frankoeelses Hispaanias oli palju meiesuguseid. Ja praegugi on teisi koobaslinnu. Siinsamas kõrval on veel kolm koobastega mäenõlva.”
Sancho ei tea, kes ja millal koopad ehitas. Ta on vaid kuulnud, et pool sajandit tagasi elas koobastes palju mustlasi, aga suurte vihmadega langesid osades koobastes laed sisse ja inimesi sai surma. Siis lasi Franco mustlastele majad ehitada ja asustas nad ümber.
“Kuidas sa üldse koobastesse elama sattusid?”
“Ma elasin enne kesklinnas. Erinevates urgastes. Aga ma tegin siis palju narkotsi ja tahtsin lõpuks vähemaks jätta. Ma avastasin ühel hetkel, et teen heroiini, aga ei saa sellest enam mitte midagi. Siis tulin siia üles. Siin liigub narkotsi vähem. Ma olin omadega üsna läbi ka. Ma kaalusin 36 kilo, kui siia tulin. Üleval on parem chillout. Siin juuakse rohkem alkoholi. Vahepeal hakaksin ma ka palju jooma, aga nüüd katsun tagasi tõmmata. Nüüd ma joon ainult õlut. Alkohol on tegelikult organismile palju suurem koormus kui heroiin. Heroiin ei tee midagi, kui sa üle ei pinguta. Granadas on palju arste, kes on morfinistid ja kellest ei saa arugi.”
“Kuidas sa siia üldse sattusid?”
“Juhtus nii, et kui ma olin kakskümmend, sain ma endale baski sõbra ja hakkasin temalt keelt õppima. Nii baski kui hispaania. Ja hiljem tulin Granadasse ka sellepärast, et siin oli kool, kus ma sain tasuta hispaania keelt õppida. Ja siia ma jäin.”
“Ja jäädki?”
“Ma ei tea. Ma tahaks mõneks ajaks mägedesse minna. Üksi koos koertega. Et pisut elu üle järele mõelda. Püreneedesse. Mulle meeldib seal rohkem kui Alpujarras või Sierra Nevadas. Aga praegu ma ei saa ära minna. Ma ootan kohut. See peaks varsti tulema.”
“Kelle kohtuasi?”
“Minu.”
“Mis sa siis tegid?”
“Juhtus nii, et mu väga… lähedane…sõber…Cesar Serrano, me olime mõlemad pilves ka, ei lasknud mul välja minna. Me elasime koos ja ta tahtis mu luku taha panna. Ma võtsin noa ja ültlesin, et mitte keegi ei saa mul keelata minemast sinna, kuhu ma tahan. Isegi mitte tema. Ja ta tuli mulle kallale ja noa otsa.”
“Mis tast sai?”
“Ta suri. Aga mina ei tapnud teda. Kuigi ma isegi ei teadnud seda. Sest ma istusin vanglas eeluurimise all. Ja ega ma poleks midagi täpsemalt teada saanudki, mis Cesarist sai, sest ma jooksin ära. Ma olin kindel, et pollarid üritavad mind süüdlaseks teha ja ma ei eksinud. Narkar nagu ma olin ja selgus, et Cesari raha, umbes miljon peseetat oli ka kadunud – aga mina ei võtnud seda. Mu vanemad palkasid mulle miljon peseeta eest advokaadi, kes asja uuris. Ja siis ma alles sain teada, et ta haiglas suri. Aga mitte noahaava pärast, aga operatsioonide tagajärjel. Nuga oli läinud paremasse kopsu. Arst vigastas opereerides tähtsat veresoont. Nad tegid talle uue opi, siis eksis anestesioloog ja vigastas punkteerides seljaau, Cesar langes koomasse ja sealt ta enam välja ei tulnudki. Ma istusin üheksa kuud vanglas, siis nad lasid mu välja, alguses pidin ma kaks korda nädalas ennast registreerimas käima, nüüd käin korra.”
“Mis sa arvad, mis sust kohtus saab?”
“Cesari perekond taotleb mulle kaheksat aastat türmi ja kaksteist tuhat eurot nende kasuks. Mu advokaat loodab, et ma ei saa rohkem kui kolm aastat ja siis ei peaks ma enam istuma minema, ma saaksin ainult tingimisi, sest üheksa kuud istusin ma juba ära ja see on mu esimene karistus. Ma olen varem Saksamaal ainult kaks korda eeluurimise all olnud, narkotsiga äritsemise eest, aga siis ei suudetud midagi ära tõestada.”
Sancho võtab suitsupaberi ja keerab endale tubakaga pläru, siis leiab taskust pruunika plönni, sõendab plönni serva välgumihklileegis ja pudistab soendatud plönnist puru tubaka sekka.”
“See on sul…”
“Hash…”
“Kuidas pollarid sellele vaatavad. On see siin legaalne?”
“Äh, legaalne pole, aga väikse koguse omamise eest ei tehta midagi.” Sancho niisutab tatiga paberiserva ja kleebib pläru kokku: “Vanglas pidasin ka kaks korda näljastreiki. Esiteks sellepärast, et mind ei lastud koos teistega jalutama ja ei lastud raamatukokku. Teiseks sellepärast, et mulle ei antud taimetoitu…”
“Sa oled taimetoitlane?”
“Jaa. Kaheksateist päeva näljastreiki. Aga ega nad mulle taimetoitu ei andnud. Siis lõikasin veenid läbi…” Sancho kergitab varrukat ja näitab arme käerandmel, “Nad panid mu enesetapu vältimiseks haiglasse, hulludega kokku, aga seal oli mul tuttav keskkond, sest enne ülikooli astumist Hannoveris töötasin ma kaheksa kuud hullumajas sanitarina. Ja lõpuks lasti mind välja. Ma tahtsin Cesari haua le minna, aga mulle pole siiamaani öeldud, kuhu ta maeti.”
“Te olite lähedased?”
“Jah. Cesar oli raske iseloomuga, aga me saime hästi läbi. Mustlane. Aga rikas mustlane. Tal oli Granadas kaks korterit. Narkodiiler. Ta oli harjunud kõiki inimesi ostma. Ta andis inimestele raha kõige väiksemate asjade eest. Näiteks, et keegi tooks talle suitsu, või kasvõi niisama koos temaga pidu paneks kui ta tahtis. Ta oli segane. Skiso.”
“Haige? Diagnoosiga?”
“Jah ja ravil olnud. Mis teda muidugi ei terveks ei teinud. Muidu polnud tal viga, aga pärast rohkem kokat muutus ta paranoiliseks. Pärast rohket kokat muutub küll igaüks paranoiliseks, selleks ei peagi skiso olema. Aga Cesar läks omadega ikka väga kaugele ära. Ei saanud enam aru, kus ta on ja kellega ta on ja miks. Me magasime ja ta hakkas mulle raha andma nagu prostituudile ja ma rääkisin talle, et Cesar, vaata, kellega sa oled, see olen ju mina, Sancho, me elame koos, sa ei ole prostituudiga. Ta vaatas mulle otsa ja pani raha tagasi tasku, aga ma nägin, et ta ei tundud mind ära. Ta oli segane. Rääkis muudkui oma surmast ja et ta näeb asju ette. Ta pidas ennast nõiaks.”
“Kuidas te üldse tuttavaks saite?”
“Ma olin omadega üsna läbi. Siis ma elasin kesklinnas ja süstisin heroiini. Konutasin bussijaamas ja kujutasin ette, et kerjasin, aga ega keegi mulle raha ei andnud. Cesar tuli bussiga. Oli käinud ookeani ääres. Jäi minu ette seisma, tegi juttu, et kerjad jah ja narkotsi paned ka. Ma ütlesin, et jah. Ta kutsus mind kaasa, et teeme pidu ja teeme kokat. Ja ma läksin. Ma ei taha sellele eriti mõelda. Ma hakkan sellest just lahti saama, ma ei näe enam sellest hallukaid. Aga kui sa just tahad, siis anna mulle kümme minutit aega vaikselt omaette olla ja siis ma mõtlen ennast uuesti sellesse sisse, siis ma tean täpselt kuidas see oli.”
“Las ta olla, Sancho, sa katsud vähem juua ja heroiini mitte teha. Aga näha on, et midagi sa endale sisse paned…”
“Rohkem looduslikke asju. Belladonnat, mandragorat. Neid saab siin korjata. Nendega ei tohi ka liialdada. Aga pisut nägemusi, hallutsinatsioone, on hea, see korrastab sind seesmiselt. Asjad, mis on sind painanud nii et sa ise ei teagi, ängid ja mured tulevad sinust välja. Belladonna on hallutsinogeen nagu LSD, aga loodsulik hallutsinogeen. See kasvab siin jõe ääres. Keetsime belladonnateed. Algul tuli kehasse hirmus rakus. Ei suutnud isegi kätt tõsta, et pläru keerata. Käia on rakse nagu siis kui oled maani täis. Mõni aeg hiljem tulid väga selged hallutsinatsioonid. Teed jõime minu koopa ees õhtul kell üheksa. Minu hallukad jõudsid kohale hommikul kell viis. Hallukad olid jubedad, aga väga huvitavad ja head, sest õpetasid mulle elu. Ma nägin siin terrassil koopa ees laipa ja olin murelik, kuidas temast vabaneda. Ma nägin kümmekond minutit vaeva haua kaevamisega oma koopasse, kiskusin küüntega tsemendist kive välja.”
Üks koertest klähvatab või niutsatab ehmunult, Sancho on vintsipäi konnates talle vist varbale astunud. Ja Sancho vaigistab peni hispaania keeles kiiresti maha.
Sancho vaatab koera: “Hallutsinogeenid kõrvaldavad barjääri alataeadvuses, mille taha sa oled surunud asjad, millest kardad mõelda. Ja siis nad kargavad välja nagu kollid karbist ja ajavad hirmu nahka küll. Ma ei doseeri ennast pikematele kui ühepäevastele trippidele. Ja pean trippide vahel kuu paar vahet. Kes liiga tihti narkotsi panevad, keeravad lõpuks päriselt ära. Siis nägin ma veel igasugu sitikaid ja putukaid, keda ma jälestan. Mingid ämblikud tegid muudkui võrke mu koopas magamistoa uksele. Aga sellest sain ma jagu. Ma ütlesin neile: “Te paganad olete mu hallutsinatsioonid, kaduge siit kohe minema. Ja nad kadusidki. Seekord nägin nad läbi. Siis tulid tagaruuumist kaks tüüpi, noad käes ja sosistasid midagi omavahel. Neile käratasin kah – te olete kah mu hallukad, tehke, et te kaote. Kadusid.”
“Kuidas siin koopamaailmas koopainimesed armastuseasju ajavad? Kas on rohkem kindlad paarid või vabalt vahelduvad suhted? Kas vabade suhete juures armukadedusest pääseb?”
“On igasuguseid variante. Ka selline variant on täiesti olemas, et üks mees ja üks naine elavad koos ja teistega ei maga. Mina suhtun asjasse küll anarhistlikult. Pole tähtis, kas oled mehe või naisega või kui mitmega korraga. Ja seksikaaslased või mitte – see ei erista mu sõpru omavahel, kõik lähedased on sõbrad. Ma tahaksin, et mu käitumine ja suhtumine inimesse ei muutuks sellest, kas ma olen temaga seksinud või ei.”
“Kas seks võib mõnikord sõpruse ära rikkuda?”
“Minu elus viimastel aastatel enam mitte. Olen vaba.”
“Tätoka kaelale, kuusnurga tegid sa…”
“Kuueteistaastaselt, sõber ajas nõela kuumaks, nõelale keerutas enne niidi ümber nii, et nõelaots paari milli ulatuses vabaks jäi ja kastis tinti ja täipitas. Aga läks neli aastat, enne kui ma leidsin profitätoveerija, kes oli nõus selle kuusnurga mu kaelal korralikult üle tegema. Kõik nad kartsid seda.”
Mingid tüübid hõiguvad oru teisel küljel koobaste ees. Vintis vist. Mõtlen, et kas neil on huvi, et mis uus mees see Sanchol seal on. Ja tahavad kontakti luua. Uus nägu külas. Aga ma ei tee hõikumisest välja. Sancho ka ei tee.
“Mis su päris nimi on?”
“Pole tähtis. Sancho ongi pärisnimi, sest selle andsid mulle sõbrad ja see nimi meeldib mulle. Ma ei usu ei jumalat ega riiki ja seetõttu ei lähe paberid, mis riik inimestele jagab, kah korda.”
“On su nimel Cervantesega kah mingit pistmist?”
“Ei ole. Ma olin kümme astat vana, kui sõbrad mulle selle nime andsid. Sinnamaale olin ma Sunny Boy, see nimi mulle ei istund ja siis ütles parim sõber mulle ühel päeval, nüüd oled sa Sancho – ja olen siiani. Ja aastaid hiljem armusin ma Hipaaniasse ja tulin siia, aga neil kahel sündmusel pole mingit seost.”
“Mis elu sa Saksamaal elasid?”
“Normaalset.”
“Narkots?”
“Viimastel aastatel jah. Kool, üheksa kuud tööd psühhiaatriahiglas praktikandina, neli aastat sotsiaalpedagoogikat ülikoolis Hannoveris ja paralleelselt töö narkoabikeskuses. Ise ma siis veel ei tarvitanud. Hashi küll tõmbasin ja heroiini olin proovinud, aga ainult proovinud. Alkot üldse ei võtnud. Ma tegin oma diplomitöö kõigi narkoootikumide legaliseerimisest. Oo, jaa, mulle öeldi ka, et legaliseerimine oleks ohtlik, aga mittelegaliseerimine on palju ohtlikum. Inimesed panevad endale igasugu mürgist kraami sisse, samas kui puhast narkotsi toota pole üldse keeruline. Mõõdukalt jooma, söögi kõrvale jne, õpitakse sotsiaalses kontekstis, koos sõpradega, aga kui narkots on illegaalne, siis on narkomaanide sotsiaalne kontekst inimvaenulik ja nad ei õpi turvaliselt tarbima. Narkodiilerid ei hooli ju tarvitajatest.”
“Mis su poliitilised vaated on?”
“Marx tegi kapitalismile hea analüüsi. Kapitalism ei hakka tööle. Vaesed nälgivad paljudes riikides ja see ei muutu.”
“On sul alternatiivi?”
“Hispaanias on kõva anarhismitraditsioon. Frankoeelne Hispaania oli üsnagi anarhistlik.”
“Kuidas sa anarhismi inimliku tuuma kokku võtaksid?”
“Ära kuula bosse, mõtle oma peaga.”
Vastasmäe igavlevad jotad on meist tüdinenud. Koerad lesivad skulptuurselt, tõesti nagu hundikari. Liikumatud, aga erksad. Mõtlen endamisi, et Sancho võttis koerad pärast enesetapukatset vanglas ja pärast pikka ja rasket heroiinilaksu all elamist. Ehk tegi ta seda alateadlikult selleks, et tal oleks kellegi eest hoolitseda. Koerte eest hoolitsemine hoiab teda ennast elus ja ei lase liiga sügavale narkotsi kaduda. Sest ta teab, et kui tema koerte eest ei hoolitse, on need varsti surnud.
Sancho on otsinud vastutust, aga kuna ta on anarhist ja ühiskonnavastane, siis talle tavalised vastutused ei sobi. Perekond, töö. Tema vastutus peab olema tema nägu. Koopaelanikuna ja pideva sissetulekuta kuue suure koera eest hoolitseda on päris suur töö ja tegemine.
Last Sancho ei taha. Ta oli selle ära otsustanud juba siis kui ise laps oli. Ei mingit abielu, ei mingit last siin elus. Miks? Nüüd tagantjärgi arvab ta, et siis tegei ta seda tunde ajel, aga tunde põhjustas arusaamine, et ühiskond ei luba sul nagunii last kasvatada täiesti oma suva järgi, sa ei saa koos laste ja koertega mägedesse elama minna, töötu ja kodutuna. Kasvatada oma lapsi täiesti oma põhimotete järgi. Neid kooli mitte panna.
Ja Sanchol on õigus. Lobisesin just tuttava hollandlasega ja mainisin, et mu vanemad lapsed jäid Eestisse, sel ajal kui ma kuude viisi Euroopat pidi hulgun, sest nad tahavad koolis käia, et lausa imelik. Hollandlane vangutas pead, et Holandis on veel hullem, kui su lapsed kooli ei lähe, pead sa trahvi maksma.
“Issand küll, miks?” imestasin ma, “Maailma kõige liberaalsemas riigis.”
“Aga sellepärast,” seletas Hollandi kutt, “Et meil on palju marokolasi ja muid sisserännanuid, kelle lasped ei oska teismelisena ei lugeda ega kirjutada ega taha üldse kooli minna, nendega on hiljem üksjagu tegemist. Liberaalsusel on omad piirid, kustmaale see enam inimestle hea pole.”
Ja miks Sancho abielus olla ei taha, seda pole vaja Marxi jüngri kohta pikalt seletada. Ta käib Marxi sõnade, mitte tegude järgi. Mis, mulle tundub, on ohtlik. Jeesuski ei suutnud oma sõnade järgi käia. Maksimalism ja maksimalistlik idealism pöörduvad mingist hetkest inimese vastu ja tapavad ta. Sanchoga ehk nii ei lähe, sest ta pole ideede all krambis, kilogrammide viisi sisse kangutatud narkootikumide kiuste on tal karastunud terve mõistus ja soe, sentimendivaba inimlik süda sees.
“Oma koopa oled sa nüüd ilusti korda teinud.”
“Ja. Ma tassisin alt kive ja ladusin endale isegi kiviparketi kahte ruumi maha.”
“Kust sa kive said?”
“Varastasin ehituselt. Aga ma küsisin selleks loa. Pole tähtis, kellelt.”
“Kas varastada siis võib?”
“Vahel võib. Näiteks ma rääkisin, et kui ma peaksin kohtust puhtalt välja tulema, siis ma tahaks minna koertega Püreneedesse. Aga alguseks oleks seal elamiseks pisut raha vaja, hiljem küllap tuleb ilma ka toime. Ma tahaksin teha autojuhiload ja osta vana vänni ja selleks on ka raha vaja. Mitte palju, aga on. Ja ma tean, kust raha saab. Siin Hispaanias on koht, kus riik kasvatab oopiumi tegemiseks moone. Suured mooniväljad. Kui oled osav, saab sinna kevadel vargile hiilida. Filmitopsitäie oopiumi eest saaksin ma juba korraliku vänni osta endale ja koertele. Aga varastada pole lihtne. Moonivälju valvatakse. Ja et moonipiima kätte saada, pead sa esimesel päeval minema ja tegema kupardesse sisselõiked ja alles teisel päeval saad minna oopiumi riisuma. Sellises varguses pole minu meelest küll midagi halba. Halb on hoopis see, et riik inimestele oopiumi keelab. Näiteks alkoholi, mis on palju hullem organismihävitaja, millegipärast lubatakse. Kuradi bürokraadid ei tea ise ka, mis teevad, neil on peaasi, et jõud ja võim nende käes on.”
Ma sügan üht Sancho koertest kõrvade tagant ja lõua alt. Ei tea, kes see neist nüüd oligi. Koobaste org Sacromontel on kenas kohas. Ühelt nõlvalt näed sa suurt Alhambra kindluslossi, teiselt nõlvalt Alpujarrasid, Sierra Nevada eelmäestikku. Mäed paistavadki otse Sancho koopa suhu ja neid vahib ta õhtul koopa ees molutades ja hommikul end kotilt üles ajades.
Alpujarrad on õige ja ehe Hispaania. Kui paavast ja ristiusk 16. sajandil Grandasse tulid, pidasid Araabia maurid Alpujarra mägedes veel mõnisada aastat vastu. Alpujarra mäeahelikku on vähe sissepääse, neid piirkondi on raske ära võtta.
Ja nüüdki tuleb uus asi Alpujarra mägedesse aeglaselt. Alpujarrades on hipparite vigvamiküla Beneficio ja narkarite küla võõbatud autokaravanidest, El Moreon. Seal on omamoodi paradiis nagu Alpujarradesse kolinud Genesise endine trummimees Chris Stewart kirjutab.
Sacromonte koobaste juures kisub hämaraks ja hakkab tibutama. Ma olen palju paksem kui Sancho, aga mind võtab lõdisema, diktofoni ja fotokat hoidev käsi väriseb ja ma tunnen, kuidas mu nina tõmbab aeglaselt siniseks. Sancho on kiitsakas, aga tal pole häda midagi. Nojah, kaks suurt ja nukrat sooja koera pressivad ennast talle ligi. Võibolla soendavad nad üksteist ka külmematel öödel. Ja võibolla ei kõhkleks Sancho ka nendega vahekorda astumast, kui asi sinnapoole kisuks. Mitme naise ja mehega koos seksida ja mulle sellest silmagi pilgutamata rääkida, pole talle igatahes probleem. Aga võibolla oletan ma seekord viltu, sest olgugi vabameelne, on Sancho põhimõtted ja hoiakud väga kindlad. Tal on terav õiglustunne ja mulle tundub, et ta on üdini aus.
Loodan temaga veel kunagi kokku saada, ehkki ei tea, kuidas, sest Sancho elab aadressita. Ehk leian ma ta Hispaaniast ka aastate pärast kirjelduse järgi üles nii nagu nüüd Granadas, kus teda ja ta koeri teab iga teine kohalik hulgus.
