Praegu arutatakse hoolega, kas peagi algav talv tuleb meil soe või külm, kas lumerikas või lumevaene. Vastust keegi ei tea ja ega Eestis ilma pole kerge ette ennustada. Selleks asume me liialt Atlandi ookeani mõjualal, kus tsüklonid ja antitsüklonid vahelduvad kiiresti. Ja suvesid, kus vihma üldse ei saja, meil praktiliselt ei olegi.
Mudakihi all
Kuid on piirkondi, kus kogu suvi läbi ei tule tavaliselt vihmapiiskagi. Üheks selliseks kohaks oli meie matkarajoon Afganistani piiri ääres Tad?ikistanis, kus kogu suvi pidi olema vaid kõrvetav päike. Sellest tulenevalt valisime ka matkavarustuse.
Kuid oo õudust, juba esimesel matkapäeval algas paduvihm, milleks meil polnud ei sooje rõivaid ega vajalikke keepe. Meid päästis tankiroomikuid vedav sõjaväeauto, kus meid ohtlikult liikuva sõjalasti vahele mahutati ja emalikult presendiga kinni kaeti. Järgmisel päeval vihm lakkas ja me asusime päikeselõõmas teele lähedalasuvaid karstikoopaid uurima.
Koduteele minnes jäin ühe kaaslasega, kel jalad olid villis, teistest maha. Karbiidlambid jäid eesminejate kätte. Nemad jõudsid ilusti laagrisse, kuid meid tabas poolel teel selline vihmavaling, kus läbi musta vihmaseina ei näinud sõrmegi silma pista. Ja kõige õnnetuseks libastusime pimedas kuiva jõesängi, kuhu mägedest hakkas tormama võimas veevool. Pimedas me kobedate seintega orust välja ronida ei näinud ja kui meile poleks vastu tulnud lambiga varustatud kaaslane, oleksime peagi olnud mitmekümne meetri paksuse mudakihi all.
Hüva nõu
Loomulikult oli appirutanu naisterahvas, sest meeste aju pole selliseks teoks lihtsalt kohandunud. Karstiplatoolt lõhede kaudu pealevalguv vesi tõusis ka mäenõlvadel kiiresti ja laagris olnud paljude matkagruppide liikmed ronisid paanikas aiva kõrgemale. Minul oli seljas vaid õhuke dressipluus ja külm tegi liiga. Künkanõlval oli üks Kohtla-Järve naiste matkagrupp, kes oli end telgiga katnud. Viina, matka üllast abimeest, aga polnud. Mis on andestamatu lollus.
Ronisin naismatkagrupi vahele ja tänu sellele olen tänini elus.
Kui Estonialt päästepaatidesse pääsenud teadnuks, kui soe on külmaga teise inimese kaisus, oleks paljud neist ellu jäänud. Kuid mõistus pole enda teha ja matkamisest saadavaid elukogemusi neil polnud. Ma õpetan enda naistudengitele tarvilikku tarkust, mida ka teised noored naised võiksid silmas pidada: kuivõrd Eestit tabab peagi suur energiapuudus, siis võtke endale abikaasaks võimalikult paks mees, sest tema kaisus on palju soojem ja turvalisem magada kui kõhna mehe kaisus!