Oma erakondi, poliitiliste valikute erakondlikkust ehk siis erakondade paljusust ja omavahelist konkurentsi, nagu räägib ajalugu, pole eestlased omariikluse aegu vähemalt sõnades kunagi hinnanud. Nii oli see 1920. aastatel ja 1930. aastate algul, parem pole see tänagi. Küll on seda kõike nimetatud lehmakauplemiseks, küll lihtlabaseks rahva petmiseks. Nagu toona, annab erakondade halvustamine leiba ja lõbu ajakirjandusele, uudsena aga oma alaväärsuskompleksi väljaelavatele kommenteerijatele.
Parlamentarism, puha saatanast
Esimese iseseisvuse aegu oli taoline avalik sissisõda erakondade vastu vesi eelkõige nende veskile, kelle ihaluseks oli muuta 1920. aasta põhiseadusega sätestatud parlamentaarset riigikorraldust: olid need siis vapsid, kommunistid või sinisilmsed “mõõdukast” Mussolini-korporatismist unistajad.
Juba siis tehti rahvale selgeks – seda siinkohal näitena toonase korporatismi peaideoloogi Juhan Vilmsi suu läbi -, et just sellepärast, et võimul on erakonnad ja erakondlikud poliitikud, ajab “üks muutmise seadus teist muutmise seaduse muutmist taga”, et “professionaal-poliitik, eriti kui ta on rahvasaadik või minister ? jääb elule võõramaks kui asjaarmastaja”, et erakondlik parlamentarism pole midagi muud kui “võhikute võim”. Nii nagu Juhan Vilms toona, jõuavad ka tänased poliitika erakondadevälisuse eestkostjad sisult ühesugusele järeldusele: ühiskonnas on kaks poolt – demokraadid-asjatundjad, kes enesestmõistetavalt pole seotud erakondadega, ja erakondlasist politikaanid.
1935. aasta 20. märtsil saabus kauaoodatud õnn lõpuks Eesti rahva õuele: toonase siseministri Kaarel Eenpalu sundmäärusega tehti lõpp erakondadele. See õnn jäi aga üürikeseks. Erakondadeta Eesti Vabariigi asemele tuli ENSV ja seda oma ainsa “palavalt armastatud parteiga” – kommunistide omaga. Hiljem seisti selle ukse taga lausa sabas ja 1988. aastaks küündis Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei ENSV rakukese liikmete arv 113 000 piirimaile. Statistiliselt oli neist eestlasi veidi üle poole. Seega oli NLKP hiilgeaegadel selles võõras klassiparteis eestlasi rohkem kui praegu kõigis oma erakondades kokku.
Kui toona astuti näiteks nn kuuekümnendate põlvkonna eneseõigustuse kohaselt NLKP-sse selleks, et seda seestpoolt õõnestada ja paremaks muuta, miks ei võiks arvukad erakonnakriitikud seda tänapäevalgi teha? Ruumi on, eriti kui arvestada, et Riigikogus esindatud erakondade liikmete koguarv küündib Eestis napilt üle 3% meie rahvaarvust, samas kui soomlaste Eduskunnas esindatud erakondade liikmete arv moodustab rohkem kui 6% nende rahvastikust.
Erakonnad ja kodanikualgatus
Sellega, et erakonnad ja poliitikud on ikka ja jälle ilkuva halvakspanu objektiks, tuleb leppida kui demokraatlikule ühiskonnakorraldusele omase paratamatusega. Ega’s muidu pole kas või Uus-Meremaal avalike küsitluste kohaselt poliitik kõige vähem usaldust vääriv elukutse üldse, jäädes seejuures pikalt maha prostituutidest. Ainult et Eesti näib ses suhtes vähemalt läänelikust demokraatiast pikalt eest ära jooksvat. Rind kummis ees, kuulutatakse uhkusest upakil oma erakonnatust. Miskipärast unustatakse seejuures, et Soome, Rootsi või mis tahes Euroopa eeskuju-riigi ühiskonnakorraldus toetub eelkõige just erakondlikule ülesehitatusele, et just erakonnad on tänases läänelikus demokraatias ühiskonna korrastatuse lähtekohaks ja kõige selgepiirilisemaks kodanikualgatuse koondajaks. MTÜ Kalamaja Tuvisõprade Selts laadsed ühendused on hoopis muuks otstarbeks ellu kutsutud.
Mitteerakondlikud valimisliidud ja üksikkandidaadid ei muuda asja – olemuslikult teevad nad seda sama mida erakonnadki, ainult vähemal või rohkemal määral teki all. Isikumandaadiga Riigikokku jõudev üksikkandidaat pole midagi muud kui väikese kohaliku omavalitsuse volikogusse hiilgavalt sobiv ühemeheerakond, kelle “üleriigilisest programmist” ei tea keegi peale tema enda midagi ja kes muutub varem või hiljem sõna otseses mõttes müügi-ostu objektiks. Mida rohkem “sõltumatuid” saadikuid Riigikogus on, seda erakondlikum on see tegelikult. Siingi on Eestil näide omast käes võtta, kui mõelda 1938. aasta Riigivolikogu valimisteks “sõltumatutest ja erakonnatutest” kandidaatidest moodustatud Põhiseaduse Elluviimise Rahvarinnet ja 1940. aasta valimiste Töötava Rahva Liitu.
Jumal nende üksikkandidaatide ja -saadikutega, eks mõnest neist võib kindlasti kasu olla. Hoopis kummalisem on mõne erakonna uhkeldamine “sõltumatute” kaasamisega oma nimekirja. Ühelt poolt pole mitteerakondlaste kandideerimine ühe või teise erakonna nimekirjas midagi uut – kohaliku omavalitsuse valimistel on see lausa tava. Teisalt räägib see umbusaldusest omaenda erakonna vastu ja endale tuha päheraputamisest.
Erakonnad päästsid Soome iseseisvuse
Vahest tasuks siiski enne, kui asuda põhjama iseenda poolt loodud erakondi, võtta kätte kas või soomlase Väinö Tanneri raamat “Olin välisministriks Talvesõja ajal”.
Sealt saab selgemast selgemaks see, et just erakonnatus määras suuresti Eesti jaoks Soomest erineva ajaloo kulu. Erinevalt eestlastest ei läinud soomlased oma erakondade likvideerimise teed ja just erakondade olemasolu oli see, mis viis soomlased Talvesõtta kaitsma oma vabadust, eestlaste erakonnatus tüüris meid aga vastu hääletule alistumisele.