Eesti publiku enamusele puudub selle filmi juures taustsüsteem, mida Briti meedia on toitnud pikki aastaid: Tamara Drewe’i lugu algas kunagi The Guardiani koomiksitena, siis ilmus autori Rosemary Elizabeth “Posy” Simmondsi raamat, millele järgnes juba filmilindi versioon. Loo autor kiikab satiiriliselt endale tuttavasse keskkonda – inglise keskklassi kirjanikud ja nende inimlik pool.
Ei mingeid hugobosse ega võltsmeiki
Tamara lugu sai populaarseks just täna oma lihtsusele sotsiaalse ja inimliku kirjeldamisel, mis on punutud heasüdamlikkuse ja parempoolse maailmavaate kenasse turvalisusesse.
Simmondsi tööde juures peetakse lugu tema vahedast tasasest huumorist, mis kandub edasi dialoogidesse. Posy Simmonds on võitnud väga kõlavaid nimetusi oma tööde eest, osa sellest särast kasutab ära ka film. Kummalisel kombel pole isegi see kogu lugu loost, sest ka Simmondsi versioon töötleb palju varasemat – Thomas Hardy juba 19. sajandil üllitatud lugu ennastupitavatest, kuid lihtsakoelistest “akadeemilise” kirjanduse wannabe’dest kolkamaakonnas (romaan “Eemal hullutavast ilmakärast”). Stephen Frears leidis, et lugu on väga naljakas, seksikas ja igati tänapäevane – mõned asjad lihtsalt ei aegu.
Filmi elama panevad näitlejad muutuvad kohe omaseks oma usutavuses – kõik, kuni detailideni on just sellised, nagu me neid endale ise ette kujutaksime. Ei mingeid armanisid ega hugobosse, ei mingit võltsmeiki. Au ja kiitus kogu ansamblile, sest harmoonia ja kokkumäng on traagelniitideta; ei ole supernoovasid, kuid igale antakse oma koht auväärselt täita.
Näitlejate tiim
Filmi tegijatest keskne on Stephen Frears, kes meenub meie vaatajale vähemalt läbi filmide “Top 5 – Elu edetabelid” (High Fidelity, 2000), “Kuninganna” (The Queen, 2006|), “Ohtlikud armusuhted” (Dangerous Liaisons, 1988) ja mitmete teiste laiemalt tuntud nimede. Filmi peetakse raamatuga võrreldes lihtsustatuks. Mõned kriitikud arvavad, et edasiarenduseks oleks olnud vajalik woodyallenlik lähenemine dialoogidele ja karakteritele kõrglihvi andmisel. Võimalik. Aga siis oleks sellest tulnud üks hoopis teine film. Frears on andnud loole just nimelt rustikaalse ja talupoegliku valguse – kõik peab olema kõhtu täitev ja eesmärgipärane ilma liigse peenutsemiseta nagu üks hea kodune supp.
Kaadri taha jääjatest väärib nimetamist veel muusika kirjutanud Alexandre Desplat, kes on helindanud kümneid tuntud filme ja kelle looming on kandideerinud nii Oscaritele kui ka Grammyle ning võitnud Kuldgloobusi, Césareid ja Euroopa filmiauhindu.
Näitlejate tiim on kõik tegelikult meie linade kõmufilmidest viimastel aastatel läbi lipsanud, mitmed neist re?issöör Frearsi meeskonnakaaslased varasemast: Gemma Arterton (“Titaanide kokkupõrge”, “Pärsia prints”), Roger Allam (“Kuninganna”), Bill Camp (“Populaarsed vaenlased”, “Pettus”), Dominic Cooper (“Mamma Mia”, “Hertsoginna”), Luke Evans (“Robin Hood”, “Titaanide kokkupõrge”) jt. Isegi noorimad osatäitjad pole uustulnukad – Jessica Barden (filmis teismeline Jody) osaleb sel aastal juba kahes uues filmis.
Sisu: mitmeplaaniline lugu
Tegevustik viib meid ennast kolkas hästi tundvate sissesõitnute ringi, kelle elu ühest aastast koosnevatest lõikudest maalitakse pilt ülespuhutud kirjanike, rikaste nädalavahetuse veetjate, boheemkodanlaste ja värvilaiguna vastandujate kooslusest. Kogu lugu hoiab koos Tamara, noor kaunitar, keda värvikalt esitatud teismelised plikad Fantastik-Plastikuks kutsuvad, sest tema veetlus on tänu võlgu ilulõikuse imedele. Ometi ei ole see üheplaaniline lugu Tamara suhetest, vaid annab pilguheitmise võimaluse kõigi osaliste ellu pea võrdsena. Lihtsate episoodide kaudu paljastuvad hilises keskeas meeste nõrkused ja fantaasiad, tubli koduperenaise igavust tekitav elu, mis on sama retseptijärgne nagu tema küpsetised, aga kuhu ei mahu sõna “orgasm” ja mida kimbutab võõramaise kirjaniku fantaasia ebatraditsioonilisest suhtest (mees, kes armus vaid 20-aastastesse, olles ise 20, 40, 60, 80 …), stagneerunud abielud, mis karjuvad mingigi elavdaja järele; kirjanik, kes ei produtseeri aastaid midagi ja peab tühiseks kadedakstegevat võistlejat; abitut mehelikku võistlust ja ambitsioonitut naiste rivaalitsemist – kõike on pisut ja marginaalis, miski ei riku üldist rahu ja kolklikku vaikelu.
Ainsad, kes sellest mõnu tunda ei oska, on rokktrummar ja tema 15-aastane imetleja. Nad ei sobitu, nad võitlevad oma võitlusi, kuid nendeta poleks vahet, kas on alles teisipäev või juba jõulud – leebuse roisk levib uimastavalt ja ühetaoliselt. Tamara Drewe’i ootamatu ilmumine annab kõigile teistele võimaluse korraks hingata. Kas nüüd just täiel rinnal, aga pisutki. Aasta jooksul hargnevad lahti mitte ainult Tamara enda unistused, vaid lahenduse saavad ka teiste elude tupikseisud. Miski liigutab liikumatuses. Korraks.
Virtuoostrummarist Londoni plakatipoiss avastab, et elul võib tallegi olla uskumatuid üllatusi; kogu oma elu täiuslikku majapidamisse ja koogikeste küpsetamisse matnud ja akadeemilise loometuumikuni mitteküündiv koduperenaine leiab oma talendi austaja; Tamara, kes kunagi nüüdsete imetlejate poolt ära tõugatuks osutus, juhib saatusi sõrmenipsuga; teismelise piiga märjad unenäod leiavad Rate’i sobiva kompromissi; ameerika kirjanikust möku vabaneb kardetud konkurendist juhuse läbi ja kõik on lihtsalt lõpuks nii nagu peab. Ilus!
Loo (nüüd juba) sajanditesse kulgevat populaarsust toidab elu ise – kolgas ja inimene ei olegi nii erinevad, me tunneme need ära.
Muinasjutu ja reaalsuse piirid
Film on ehe. Siin ei ole kriiskavaid tegelasi superkangelastest modellilusate kaunitarideni. Meile pakutakse sümpaatsed tegelased, kes on just sellised nagu me isegi – natuke tavalised.
Kõik on roosamannalik ja pisut etteaimatav, seda lõõgastavam ja kodusem – hea vaheldus lõpmatutele sarimõrvarite otsingutele teles. Selle etteaimatavuse rullib omakorda lahti generatsioonide kooseksisteerimine – meie unistused ja kunagine rahutus polegi nii erinevad, kui vaatame 15-, 35- ja 55-aastaseid – filmis, elus, eneses. Rahutused, mis ennast ajuti ilmutavad, et siis jälle kaduda rahulikku igapäevasusse – pahelise ja seiklusi otsiva Nicholase valik koduste koogikeste ja seiklusi ihkava tibi vahel; lõpustseen, kus õnnelikud kangelased sisenevad vastremonditud idüllmajakesse, mida Judy pidas igavaks ja triviaalseks, kus ei olnud kohta meigitud fantaasiamehele mustas T-särgis; Beth’i koduköök ja Gleni tulemusteta ponnistused uue loomisel.
Lugu balansseerib muinasjutu ja meile tuttava vahel – paha saab paraja palga ja need, kes oma otsingutel ja lihtsalt unistuste rajal püsimisel pole väsinud, leiavad lõpuks selle, mida otsisid.
Isegi kui “Tamara Drewe” ei kujune teie selle aasta tippfilmielamuseks, tasub see kindlasti ära vaadata – üks muhe ja mõnus, mitte liiga kärsitu kevadeootuse film on see igatahes!