Üle oma varju ei hüppa, see on loomupärasele tagasihoidlikkusele suruv lause. Ega midagi äkilist ei tasu teha jah, on alalhoidlikkuse sageli esinev lipulause. Üks äkilisemaid muutusi Eesti ühiskonnakorralduses oli Milton Friedmani majandusvabaduse põhimõtete rakendamine. Tõsi, meie jaoks oli see ju pigem taas maitse küsimus, sest suunaga Läände võeti üle ka enamus rahanduse aluspõhimõtteid. Sama alusmehhanism, mis viis oma vaba aega poodidesse veetma muud rahvad, viis sinna ka eestlased. Edasi viivad vaid muutused. Friedmani oma töötas hästi, ehkki viis mõistagi ka suurte vigade juurde. Kuid nendeta ei saakski olla järgnevat suuremat mõistmist.
Putukad versus põrsas ja veis
Riskin siinkohal suuresti võimalusega, et minust võib saada putuktoiduliste suurim eestkõneleja Eestis. Ütleme nii, et päris huvitav oleks kuulata loomupäraste paigalkõndijate või tagurpidiastujate hüüatusi selle kohta, kuidas ma tahan panna näljaseid tarakane ja kärbseid õgima – selle asemel, et näiteks kõiki ära toitvat astmelist tulumaksu kehtestada.
Kasvavas toiduvajaduses ei kahtle vist keegi. See vajadus ei tule Läänes mitte niivõrd näljast, kui söömisest kui levinud rituaalist. Ja väga kulukast rituaalist. Rituaalist, mille tõttu näiteks USA sealihavajaduseks on pea 120 kg ühe inimese kohta aastas Euroopa 80 kg vastu. Meie kombed on nakkuvad. Arenevad riigid võtavad teadupoolest üle Lääne tarbimismudeleid ja on selge, et see võib mitte-islamimaades kasvatada lihatarvet seniselt 25 kg inimese kohta aastas oluliselt kõrgemate näitajateni.
Seda vaatamata tõsiasjale, et 80% maailma rahvastikust söövad meie kuue ja enamajalgseid kaaselukaid – putukaid – üsnagi edukalt. Tuhatkond putukaliiki on tänaste maailma rahvaste toidulaual. Iga inimese kohta kõnnib planeedil ringi nii kuni 2 tonni satikaid. Kilogramm rohutirtse on sama toiteväärtusega kui kuus kokku üle kilo kaaluvat hiigelburgerit ning nende tirtsude liha on kindlasti tervislikum ja vitamiinirikkam.
Kui veis tekitab 10 kilost toidust 9 kilo sõnnikut ja 1 kilo liha, siis satikatel on see suhe täpselt vastupidine: 10 kilost toidust saab 9 kilo suupärast ja kilojagu väljaheiteid. See on tähelepanuväärne, teades, et täna on loomakasvatuseks vajalike põllumaade all 70% põllumaadest ning lihavajaduse kasvu puhul tuleb veelgi rohkem vihmametsade alasid põlluks langetada, mille tulemusena tekkiv põld kõrbestub üsna kiiresti nagu kaovad ka langetatud metsaga koos sinna kätketud liigid.
Tõsiasi on see, et kaudselt ja enese teadmata sööb putuktoitu vältiv inimene niikuinii oma pool kilo satikaid aastas, mis satuvad suppide, ket?upite, pirukate ja pastaroogade sisse puhta juhuse tõttu. Head isu! Kogemus on olemas.
Putukad kõrgkoolis
Krevette ja krabisid püüdvate-söövate inimeste jaoks ei peaks olema midagi üleloomulikku siirduda nende kuivamaiste saatusekaaslaste kasvatamisele-õigimisele.
Eesti oludes me tõesti võime loota, et väike- ja mahetootmine annab meile kopsaka kõhutäie. Maailma jaoks ja just Lääne jaoks oleks aga innovatiivse tähendusega, kui Maaülikoolis näeksime satikakasvatuse õppetooli ning asjakohase instituudi teket ja Tehnikaülikool hakkaks koolitama putukatoidu tehnolooge, rääkimata ametikoolidest oma putuktoidukokkadega.
Pole kahtlustki, et tegu oleks märkimisväärse ökoloogilise mõju vähenemisega nagu ka üüratu majandusmuutusega. Muutused loovad aga võimalusi.
Holland on nende putuktoidu kavadega ühe kaugemalevaatavama Euroopa riigina juba tegutsemas. Eks neil maa hulga ja rahvaarvuga seotult ole sellega oma probleemid lahendada. Meie vägagi tagasihoidlik asustustihedus pole aga mitte lõplik lahendus, vaid pigem ikkagi ajutine leevendus.
Raiskamise ilmsikstuleks
Eelneva, ilmselt päris möödapääsmatu muutusega võrreldes on paljud teised majandusmuutused otse ülilihtsad. Nagu näiteks loodusvarade kasutust mõõtev majandusarvestuse mudel, milles on lisaks rahas mõõdetule oleks üles loetletud ka need loodusvarade tonnid ja kuupmeetrid, mis raha teenimiseks kulunud.
Kui kogu see arutu raisikamine ilmsiks tuleb, on arvatavalt võimalik tegema hakata ka muid oststarbekaid ja jätkusuutlikke otsuseid. Elektrisõidukite masskasutus, kergliiklusteede rajamine ning vaid energiasäsästlike elukeskkondade kavandamine-ehitamine tundub rohutirtsude ja tõukude söömise kõrval juba ju üksjagu jõukohane ülesanne.
Ise ma muidugi kahtlen, et tegema tuleb hakata mõlemat, aga meil on täna valikuvõimaluse, millest algust teha. Loodetavalt on pimeloomad ja kriitikud saanud juba oma võitlusvaimu valmis panna. “”Progressi sümboolina kerkiva tuumajaama asemel soovitatakse eestlastel sitikaid süüa”” võiks olla üks markantsemaid kinnitusi hirmust, et kasutada teadmisi muutuste ellukustsumiseks.
Poliitiline kiviaeg
On üks hüpotees kiviaja lõppemise kohta. Enamusik tööriistu ihuti üle miljoni aasta jooksul kivimitest ning selle perioodi jooksul arenes inimene rohkem kui tema tööriistad. Võib arvata, et tööriistakõlblik või muidu huvitav kivi oli selle perioodi jooksul ju igati oluline ja võimalik ka, et teatud mõttes püha ressurss. Ma ei imestaks, et need, kes ahvatleva kivi näiteks lõkkesse viskasid, võidi kõige labasemal moel maha lüüa. Niimoodi ei lõppenud kiviaeg mitte kivide otsasaamisega, vaid siis, kui avastati, et lõkkesse visatud vasemaagist metalli välja voolama hakkas ja see lõpuks ära tahkus.
Ka Eesti poliitiline kiviaeg vajab üleminekut. See ei tule muidugi putukaid süües. See tuleks esimesest piisavalt suurest ja parteipoliitikaga sidumata kandidaatide sattumisest vabadeks riigikogu saadikuteks. Sellisteks, kes ka ilma parteilise võrgustikuta oma sotsiaalse närvisüsteemi otsustamisse kaasa tooksid. Sel moel, et rohutirtsudest, elektriautodest ja tuumajaamast saaks arutada mitte huvide-, vaid väärtustepõhiselt. Selliselt, et teadmistel oleks kõrgem koht kui huvidel otsuste tegemises.